Kolme keha probleem. Cixin Liu
andis Hiinale tema esimese aatomi- ja esimese vesinikupommi.
Kultuurirevolutsiooni tollel perioodil oli kõrgel kohal töötava inimese ametist kõrvaldamiseks vaja koguda tõendeid puudujääkide kohta valdkondades, mis olid tema vastutusalas. Selliste poliitiliste mahhinatsioonide sepitsejate jaoks oli kaksikpommi projekt aga kõva pähkel. Et kultuurirevolutsioon seda ei häiriks, oli see kõige kõrgema juhtkonna tugeva kaitse all. Kurjade plaanidega inimestel oli keeruline sinna oma küüsi taha saada.
Perekondliku tausta tõttu ei vastanud isa poliitilistele nõudmistele ega töötanud kaksikpommi projektis. Ta oli selle jaoks teinud vaid vähetähtsat teoreetilist tööd. Teda oli aga lihtsam ära kasutada kui neid, kes töötasid vahetult kaksikpommi projekti kallal. Ye Wenjie ei osanud öelda, kas dokumendi sisu vastas tõele või mitte, aga ta oli üsna kindel, et iga viimane kui märk ja kirjavahemärk selles oli poliitiline relv. Lisaks neile, kes olid nende relvade lõplikuks sihtmärgiks, võis see dokument muuta loendamatult paljude teistegi inimeste saatust.
Dokumendi lõpus oli suurte märkidega kirjas tema õe allkiri ning Ye Wenjielt oodati, et ta sellele tunnistajana alla kirjutaks. Ta pani tähele, et kolm tunnistajat olid oma allkirjad juba andnud.
„Ma ei tea nendest jutuajamistest mitte midagi,“ ütles Ye vaikselt. Ta pani dokumendi käest.
„Kuis nii? Paljud neist toimusid teie oma kodus. Teie õde teadis neist. Küllap teate teiegi.“
„Tõesti ei tea.“
„Aga need jutuajamised leidsid tõepoolest aset. Uskuge meid.“
„Ma ei öelnudki, et see ei ole tõsi. Kuid ma tõesti ei ole neist teadlik. Seega ei saa ma alla kirjutada.“
„Ye Wenjie!“ Chengi kaaslane astus sammu lähemale. Cheng aga peatas ta taas. Ta nihkus Ye’le veelgi lähemale istuma ning võttis ühe tema külma käe enda kätte.
„Wenjie, ma panen oma kaardid lauale. Teie juhtumi puhul on süüdistajal kaunis palju mänguruumi. Ühest küljest võime me selle pisendada juhtumiks, kus haritud noor lasi reaktsioonilisel raamatul end petta – see pole teab mis suur asi. Meil pole vaja isegi kohtuprotseduure läbida. Te osalete poliitkursusel, kirjutate mõned enesekriitilised ettekanded ning lähete tagasi ehitusvägedesse. Teisest küljest võime me aga seda juhtumit menetleda täiel määral. Wenjie, võtke teadmiseks, et teid võidakse kuulutada aktiivseks kontrrevolutsionääriks. Selliste poliitiliste juhtumitega, nagu seda on teie oma, on kõik süüdistusorganid ja kohtud pigem ülemäära ranged kui liiga leebed. See tuleb sellest, et teie liiga range kohtlemine oleks lihtsalt meetodi vale kasutamine, liiga leebe kohtlemine oleks aga viga poliitilises suunavalikus. Lõpliku otsuse teeb aga ikkagi sõjaväeline kontrollkomisjon. Seda räägin ma teile mõistagi üksnes omavahel.“
Tema kaaslane lisas: „Esindaja Cheng püüab teid päästa. Kolm tunnistajat on juba alla kirjutanud. Teie keeldumine on üsna mõttetu. Ye Wenjie, ma kutsun teid üles mitte olema segaduses.“
„Just, Wenjie,“ jätkas Cheng. „Mu süda murduks, kui mu silmad peaksid nägema, kuidas teiesuguse haritud noore inimese elu läheb sellise asja pärast elu hukka. Ma tõesti tahan teid päästa. Palun, tehke koostööd. Vaadake mulle otsa. Kas te arvate, et ma teeksin teile liiga?“
Kuid Ye ei vaadanud esindaja Chengile otsa. Selle asemel nägi ta hoopis isa verd. „Esindaja Cheng, ma ei ole teadlik selles dokumendis üles tähendatud sündmustest. Ma ei saa sellele alla kirjutada.“
Cheng Lihua jäi vaikseks. Ta silmitses Ye’d mõnd aega ning kongi külm õhk tundus tahkeks muutuvat. Siis pistis ta dokumendi aeglaselt tagasi portfelli ning tõusis. Lahke ilme ei kadunud ta näolt, kuid tardus sinna nagu kipsist mask. Endiselt lahke ja kaasatundva olekuga astus ta kongi nurka, kus oli ämber pesuveega. Ta tõstis selle üles ning kallas pool vett Ye peale ning teise poole tema tekile, liigutused hetkekski minetamata metoodilist rahu. Siis viskas ta ämbri põrandale ning astus kongist välja, jäädes vaid hetkeks seisma ja pomisedes: „Põikpäine väike lits.“
Kinnipidamisasutuse ülem lahkus viimasena. Ta põrnitses külmalt läbimärga ja tilkuvat Ye’d ning lõi kongiukse pauguga kinni ja pani lukku.
Läbi märgade riiete pitsitas Sise-Mongoolia talvekülm Ye’d kui hiiglase rusikas. Ta kuulis oma hammaste plaginat, kuid lõpuks hääbus ka see heli. Külm tungis tal lihast ja luust läbi ning maailm muutus ta silmis piimjasvalgeks. Ta tundis, et kogu universum on hiiglaslik jääkamakas ning et tema on ainuke elusäde selle sees. Tema, tütarlaps, kes hakkas surnuks külmuma, kel polnud isegi peotäit tikke, üksnes illusioonid …
Jääkamakas tema ümber muutus järk-järgult läbipaistvaks. Ta nägi enda ees kõrget hoonet. Selle katusel vehkis üks noor tütarlaps erepunase lipuga. Laia lipu taustal oli elava kontrastina tema sale kogu. See oli tema õde Wenxue. Sestpeale, kui Wenxue oma reaktsioonilistest õpetlastest perekonnaga sidemed katkestas, ei kuulnud Wenjie temast enam mitte midagi. Vaid hiljuti oli ta teada saanud, et väike õde oli ühes punavalvurite kildkondade vahelises sõjas kahe aasta eest hukkunud.
Ye silme all sai lipuga vehkivast kogust Bai Mulin, kelle prillidelt peegeldusid hoone jalamil möllavad leegid, seejärel muutus see esindaja Chengiks, siis Ye emaks Shao Liniks, siis ta isaks. Lipukandja aina muutus, kuid lipp lehvis lakkamatult nagu mõni igavene pendel, mis loendas nulli tema lühikest elu.
Vähehaaval tõmbus lipp ähmaseks. Kõik tõmbus ähmaseks. Universumit täitev jää sulges ta taas enda keskele. Sedapuhku oli see jää aga must.
* Tõlkija märkus: Hiina kommunismi kontekstis ei tähenda „kaader“ mitte gruppi, vaid üht partei- või riigitöötajat.
* Autori märkus: kultuurirevolutsiooni selles faasis oli enamik kesk- ja kõrgema astme rahvakohtuid ja prokuratuure sõjaliste komisjonide kontrolli all. Sõjaväelisel esindajal oli kohtuasjades otsustav hääl.
3. peatükk
Punane Rannik I
Ye Wenjie kuulis valju katkematut mürinat. Ta ei teadnud, kui kaua aega vahepeal möödunud oli.
Müra oli kõikjal ümberringi. Tema ähmasele teadvusele jäi mulje, justkui mõni hiigelsuur masin puuriks või saeks seda jääkamakat, mille sees ta oli. Maailm oli endiselt vaid üks suur pimedus, kuid müra muutus aina tõelisemaks ja tõelisemaks. Viimaks oli ta kindel, et selle müra allikas ei ole ei taevas ega põrgu.
Ta adus, et ta silmad olid endiselt kinni. Pingutuse saatel kergitas ta oma raskeid laugusid. Esimene asi, mida ta märkas, oli sügavale lakke kinnitatud valgusti. See ergas hämaralt ning seda kattis nähtavasti kaitseotstarbeline metallvõre. Lagi paistis olevat tehtud metallist.
Ta kuulis mehehäält vaikselt oma nime lausumas.
„Teil on kõrge palavik,“ ütles mees.
„Kus ma olen?“ Ye hääl oli nii nõrk, et ta ei olnud kindel, kas see oli tema enda oma.
„Helikopteris.“
Ye tundis end jõuetult ja vajus taas unne. Tukkudes pakkus müra talle seltsi. Peagi ärkas ta taas. Tundetus oli kadunud ning valu kinnitas taas kanda. Ye pea ja liigesed valutasid ning hingeõhk tundus olevat põletavtuline. Ta kurk valutas nii väga, et sülge neelata oli sama hea, kui neelata põlevat sütt.
Ta pööras pead ning nägi kaht meest samasugustes mundrites, nagu oli olnud seljas esindaja Chengil. Erinevalt temast oli aga mõlemal mehel peas otsaette õmmeldud punatähega Rahvavabastusarmee puuvillane müts. Meeste sinelid olid lahti nööbitud ning ta nägi nende sõjaväemundrite kraedel punaseid eraldusmärke. Üks meestest kandis prille.
Ye märkas, et temalgi oli sinel peal. Tal olid seljas kuivad ja soojad riided.
Ta püüdis end istuli ajada ning endalegi üllatuseks sai sellega hakkama. Ta vaatas teise seina illuminaatorist välja.