Külalismaja. Nancy Thayer
kaua, kui nad ise tahavad, ja Sophie võiks kutsuda oma ema – kohusetundest – ning sõbrannad Angie ja Bessi ning ehk veel paar sõbrannat.
Kui Sophie oli Zackile põhjendanud, miks see vajalik on, läksid nad ühise rindena laste ette, esitledes seda kui nende plaani, öeldes, et Zackil on liiga palju tööd ja ta ei tea, millal saab saarele tulla. Jonah ja Lacey ei lausunud sõnagi, kuna nad olid harjunud, et isal pole nende jaoks aega.
Niisiis asus Sophie oma rohelise maasturiga, kus olid kõik nende asjad, külmakast toiduga ja veel mõned viimase hetke ostud, teele mööda teed Route 3 Cape’ile ja saarele sõitvate teiste autode pikas rivis. Otsustanud olla rõõmsameelne, kuulas ta valjusti muusikat, mida armastas – 1980-ndate reipad lood, nagu Cyndi Lauperi „Girls Just Want to Have Fun“. Lapsed nõksutasid samal ajal tagaistmel peaga, kuulates kõrvaklappidest oma lemmikmuusikat.
Kui nad olid praami peal ja alustasid kahetunnist sõitu saarele, tulid lapsed oma kestast välja. Nad ostsid hot dog’e ja sõid neid piirdele nõjatudes, vaadates lõputut sinist ookeani. Jonah aitas Laceyl fotosid Instagrami laadida ja nad saatsid koju sõpradele sõnumeid.
Selleks ajaks, kui Andersonid viimaks praamilt maha Nantucketile sõitsid, oli isegi Jonah, kes oli viimastel kuudel väga vaikseks jäänud, rääkima hakanud.
„See on lahe,“ ütles ta. „Pilvelõhkujaid ja valgusfoore pole.“
„Tänavad on nii kitsad!“ kiljatas Lacey.
Jonah osutas naerdes ettepoole. „Vaata, autod lasevad parte üle tee.“
„Ma tahan pilti teha,“ hüüatas Lacey. „Oh, nad on nii nunnud niimoodi paterdades. See on vist perekond.“
Sophie ootas naeratades, kuni viimane part oli rohu peale hüpanud, ja jätkas sõitu Surfside Roadi poole. Susie maja asus tänavalabürindis keskkooli ja Surfside’i ranna vahel. Vaid sisseõiduteed, postkastid ja tänavanumbritega kivid andsid mõista, et kusagil ürgmetsa keskel asuvad majad. Viimaks jõudsid nad õige sissesõidutee juurde, mida ääristasid kibuvitsapõõsad. Sophie sõitis läbi rohelise tunneli ja jõudis veidi ülespoole kerkivale lagendikule. Maja oli tohutu, kulunud ja võluv, aknad särasid päikese käes.
„Oh sa poiss!“ hüüatas Lacey. „See on meeletu!“
Sophie peatas auto maja ees ja tõmbas sügavalt hinge. Oli juunikuu viimane päev, palav, aga mitte liiga palav, tuuline, aga mitte üleliia. Läheb lahti, mõtles ta. Püsi minuga, tädi Fancy.
Sophie mõtiskluse ajal olid lapsed turvavööd avanud ja autost välja hüpanud.
„Tee ruttu, emme,“ hüüdis Lacey. „Ma tahan maja seest näha!“
Sophie läks välisukse juurde tiheda lillade õitega rippoa varjus, torkas võtme lukuauku ja avas luku.
Lapsed tormasid majja, kihutasid läbi tubade, karjusid ja hõikusid. Teiste seltskonnas kohtles Jonah oma kümneaastast õde nagu lemmiklooma. Omavahel olles muutus poiss taas lapseks. Sophie seisatas uksel, silmad suletud, ja nautis laste õnnelikke hääli. Võib-olla saab kõik korda.
Ta astus majja. See oli umbne ja palav, kuna oli terve talve suletud olnud. Keskne koridor viis maja tagaosasse, jagades selle kaheks. Sophie astus paremale jäävasse tuppa, mida Susie oli nimetanud raamatukoguks, ja hakkas suuri aknaid avama. Viimane külaline oli jätnud diivanile avatuna raamatu „Suured lootused“. Sophie naeratas.
Lapsed jooksid müdinal teisele korrusele. Majas kõlasid taas hõiked – rõõmsad hõiked.
„Tädi Fancy, sa vana kaval rebane.“ Sophie põimis käed enda ümber, kui südames tekkis tibatilluke lootusekiir.
Ta läks üle koridori suurde külalistuppa ja avas ukse juurdeehitise poole, mis ühendas peamaja ja korterit. Susie oli öelnud, et see ehitati spetsiaalselt tema tädi jaoks, kes oli üsnagi ekstsentriline ja jumaldas klaverit (Jumal tänatud ekstsentriliste tädide eest, mõtles Sophie). Tänu talle oli olemas muusikatuba, elegantne kamber, mis tundus olevat pärit justnagu mõnest Viini kontserdisaalist. Zack oleks nimetanud seda vanamoeliseks, mõtles Sophie. Paksud Türgi vaibad läikisid siidiselt tumedate puitpõrandate taustal, laes rippus sätendav kristall-lühter ning seintel olid kullatud raamides maalid kontsertidest ja pianistidest. Ühes seinas oli pikk pehmete patjadega säravalt valge, roosade roosidega kaetud kangaga diivan.
Toa keskel oli Steinway tiibklaver.
See, et siin oli klaver, hämmastas Sophiet ning paotas tugevasti suletud ust tema mälestuste ning ühe tohutu ja olulise osa juurde temast endast. Ta polnud kuusteist aastat klaverit mänginud, aga kuidas ta saaks siin mitte mängida?
4
RIVER FORD – JAH, vanemad olid talle sellise nime pannud – oli Trevori asetäitja ja ainuke täiskohaga alluv. Trevor maksis Riverile hästi, ent River suhtus raha kulutamisse rahulikult ja tal oli harva püsiv elukoht. Kui Trevor pakkus, et River võiks elada juuli ja augusti üüri maksmata tema korteris, tehes vaid väiksemaid koristustöid, haaras River kohe võimalusest kinni.
Käes oli päev, mil Trevor ja Leo pidid sõitma Nantucketile. Trevor oli veidi ärevil, peljates jätta korterit oma geniaalse, ent hajameelse sõbra hoolde. Enne lahkumist pani Trevor Riveri istuma ja sundis teda ette lugema nimekirja, mis oli kinnitatud külmiku uksele, vannitoa seina külge peegli kõrval ja lauale emaplaadi kõrval.
„Loe see valjusti ette,“ kamandas Trevor.
„No kuule!“ Riveril oli peenike hääl ja ta kippus itsitama.
Trevor põrnitses teda.
River ohkas. „Üks. Toas marihuaanat ei suitseta. Kaks. Helista mulle iga hommik kell kümme. Kolm. Puhasta kord nädalas akvaariumi. Tõsiselt, River.“
Trevori punapäine alluv krimpsutas nägu. „Ja sina pead oma poega pedandiks?“
Trevor pani käed rinnale risti. „Kas sa tahad kaks kuud üüri maksmata siin elada või mitte?“
„Jah, ja kas tead, miks? Nestra tuleb ka siia. Asi on tõsine, mees. Me proovime koos elamist. Ma ei riku seda ära.“
Trevor tõmbas kätega läbi paksude tumedate juuste. Ta oli Nestraga – lühend Klytaimnestrast, ehkki tüdruk ise lasi kutsuda end lihtsalt Anniks – kohtunud. Kas need noored üldse mütoloogiast midagi teadsid? Kas nad ei teadnud, et Klytaimnestra tappis oma abikaasa? Ent tänapäeva Nestra mõjus Riverile hästi. Tüdruk armastas elusolendeid. Ta hoolitseks selle eest, et akvaarium saaks puhastatud, isegi kui peab seda ise tegema.
„Ma loodan selle peale.“ Trevor tõusis ja läks mööda koridori poja magamistuppa. Leo toppis niigi täis reisikotti veel Lego klotse. „Nii, poisu, hakkame minema.“
„Olgu, issi.“ Leo süütu, usaldav ja rikkumatu nägu mõjus Trevorile nagu noahoop südamesse. Kuidas vanemad sellise vastutusekoorma all ellu jäid? Kuidas maailm kestma jääb?
River aitas Trevoril ja Leol asjad Volkswagen Passatisse laadida. River ja Leo tegid läbi oma keeruka tervituse-/hüvastijäturituaali. Trevor tõstis poja koos Tubeega turvatooli ja pani talle kõrvale hunniku raamatuid, mida Cape’i sõidu ajal vaadata. Ta kallas oma reisitermosesse jääkohvi, ulatas Leole reisitermose piimaga ja hakkas sõitma.
Oli juuni viimane neljapäev. Kuu alguses, kui suvemajade üürilepingud tavaliselt kehtima hakkavad, muutub liiklus Cape’ile kohutavaks, seda Trevor teadis. Kuna Ivani majas ei elanud kedagi, oli kõigil ka ükskõik, kui Trevor päev varem kohale läheb.
Ja kui ta Nantucketti jõuab? Trevor ei suutnud seda veel selgelt ette kujutada. Ivan oli öelnud, et maja on suur. Kas see oli hea? Leo oli harjunud nende Cambridge’i teise korruse korteri väikeste tubadega. Võib-olla ehmatab suur ruum ta ära. Trevor peab siis ehk olukorda siluma.
Ta hakkas peas nimekirja koostama. Kõnni läbi maja. Lase Leol endale magamistuba välja valida. Ise võtab ta toa Leo kõrval. Mine randa – uus tundmatu maailm nende mõlema jaoks. Trevor