Sündmusteta suvi. Karl August Hindrey

      KAMP EI OLE VEEL KOHAL

      Kõik on valmis pandud verandale: valge paber, millel päike helgib silmipimestavalt, tint ja kuivatuspaber ja sulg. Tindiku klaasist külge mööda jooksevad helkide harvad joad, vastupeegeldused järve virvendusest. Muudkui alusta, muudkui hakka kirjanikuks.

      Ei olegi ju küll suurt kevadet veel, aga küllalt selleks mulle, et hoogu võtta. Vaata, lendaski mööda kollane liblikas. Ega tal midagi õietaolist veel võtta pole: ka üks neid õnnetuid varajasi, kellele loodus pole veel valmistanud pinda, aga ta siiski saatnud välja, et püüa aga püüa, vahest oled üle, vahest kohaned hiirekõrvus kaskede keskel, imed midagi õietolmu taolist urbadelt ja võid siis uhke olla, et olid ju liblikate pioneer öökülmade riigis.

      Õieti oleksin ma pidanud nägema valget liblikat või kirjut, et vaadata päris rahuliku südamega vastu suvele. Kollane liblikas esmakordselt nähtuna kevadel ennustavat halba. Kuid olen teda näinud pea viiekümne aasta kestel vist vähemalt kolmkümmend viis korda varem kui kirjut või valget, ja halba on ka siis olnud, kui nägin varem viimaseid. Justament niisama palju halba või head nagu kollasegi nägemisel. Kuid siiski ma ei salga, et mulle oleks olnud meeldiv, kui oleks verandast mööda lennanud varajane kapsaliblikas. Aga seepärast ei pea ma end veel sugugi ebausklikuks, ehk olgu siis esmaspäeva suhtes.

      Kuigi ma sedagi ebausku ei pea õieti sõltuvuseks mingisugustest varjatud ja tumedatest võimudest, vaid olen leidnud seletuse, miks mul esmaspäeviti kõik viltu veab. See seletus võidab veel sellestki küljest, et on alati mõnus veeretada kogu süü teistele inimestele. Ja kui ma esmaspäeval jään paar sekundit hiljaks ning telefoniga ei saa kätte mulle väga vajaminevat inimest, siis tean ma, et telefonipreili on pühapäeval tantsinud ja nüüd aeglasem ühendama, tean, et mees, keda ma tahtsin kätte saada, ruttas kähku ametiajal pead parandama, ja et üldse kogu süsteem lonkab. Ei ole kohal see ega teine, see töö on tegemata ja see kiri saatmata, ükski teade ei tule õigel ajal, kõik tuleb viis minutit hiljem, mis omalt poolt murrab kõik kokkulepped ja mahategemised — ei maksa esmaspäeval üldse midagi ette võtta. Ei maksa minna paluma mõnda ülemust, sest see on halvas tujus kogu aparaadi võnkuva käigu pärast ja ütleb siis „ei“. Ja ei maksa, kui kogu päev on viltu läinud, minna kinnogi, sest siis on seal kindlasti mõni film Ameerikast maha­kukkumistega, pangede ümberviskamistega, toolijalgade murdmistega ja lagede sisse­varisemistega.

      Aga täna pole esmaspäev. Seadsin sisse nõnda, et oleksin siin teisipäeval. On mulle alati olnud õnnepäevaks; nagu reedegi, mida teised inimesed kardavad. Ning uks on uus. Kui sa vana lasksid kukkuda kinni, siis vajus ta keskelt lossi.

      Ja peaasi — paber läigib ja helgib, see, millele ma veel pole kirjutanud, läigib rohkem kui teine, kuhu olen paigutanud oma esimesed read, mis mind peavad tegema kirjanikuks.

      Villand hakkas saama. Mõlemail: ülemusel ja minul. Õieti ülemusel varem. Juba oma tükk aega. Ülemus, see on juhatus ja peatoimetaja kokku, ei ütelnud seda küll kunagi otse ja siiralt, kuid mind hoiatati kõrvaltpoolt nii mõnigi kord, et härrased vaatavad viltu. Väike Raka-Jukugi, nagu nimetavad teda teised, kargas mulle kord mu halliksminevasse habemesse ja teotas mu peatoimetaja kuuldes maha, tehes selgeks, et ma midagi enam ei oska, olevat vananenud ja elavat vaid teiste inertsi kaudu edasi toimetuses, mis päevast päeva pidavat haarama ja seedima kõige uuemaid aja nähtusi ning ümbersünde.

      Ta õige nimi ei puutu siin asjasse ja ma ei tee tema kandjast ka palju juttu, kui tulevad siia mu kambamehed ja küsivad, mis tondi pärast ma siis nii järsku olen käänanud oma vankri maanteelt kõrvale ja tahan sõita sügavaroopalist külarada mööda. Nad võivad ju küsida, kuigi nad teavad isegi seda. Aga nad ei kiida heaks, nad mõtlevad, et ma oleksin pidanud olema mõistlik ja hästi läbi saama nendega, kellel on ütlemist ja võimu.

      Ma ei hakka neile pikemalt seletama, et näiteks Raka-Juku saab hästi läbi nendega. Sest ta on loomult satelliit, kes keerleb nende ümber eestpoolt ja tagantpoolt, austab neid jämedalt ja teotab neid lahkelt ning meelitab neid seega, et joob nende kulul.

      Sellepärast ju teabki ta, kunas on õige aeg olla häbematu kellegi vastu, sest et see keegi on härrade silmis kursis langenud.

      Kuid neil härradel on ju õigus ka nende seisukohalt. Nende seisukohalt ja seisukohtadelt. Viimaseid on nii mitu olnud ja olemas, milledega ei saa leppida see, kel on kindlalt hoopis teised ja kes neid ka väljendab, vaevalt kunagi härrade meeleheaks ja rõõmuks. Ja kes tahab lasta ennast mõnitada omaenda lehes? Ning mõni ei märkagi ise, et ta on saanud õieti korraliku nahatäie. Siis aga tuleb ta sõber ja tunneb rõõmu, et vaata, kuidas teotati sind sinu poolt ülespeetavas häälekandjas, kus oled kõva aktsionär ja juhatuseliige ning juhatuse esimeeski teises asutises, mis võeti raske kahuritule alla. Jah, mõni on niisugune, et ei tunne peenemat kirjakeelt ja jätab lugemata või loeb vaid poolikult ja ei märka ise midagi. Aga kui siis tuleb sõber ning avab silmad, vaata siis, kuidas viha hakkab aegamööda podisema, kuidas kõik nad pistavad siin ja seal pead kokku ja Raka-Juku muudkui kuulab pealt ning usub, et nüüd on tema aeg tulnud. Noh, tema aeg võib ju tulla küll mõneks väikeseks ajaks. Aga ta sakutab ja rakutab vaid püksisäärest ja liputab siis jälle ning sellest tüdinetakse ka, kuigi suurt haavumata.

      Kuid ka mina tüdinesin ju. Päris õige, tüütavaks läks asjata püüd enesele selgeks teha, et vahest eksin siiski: mõtlesin, et vahest mõistavadki. Et ajalehed peaksid koosnema isikuist ja mitte vaid kirjutajaist. Aga nad leiutasid ju ideoloogia, ja kui inimestel on käes juba ideoloogia, mis annab nende soovidele põhjenduse ja seletuse, siis lähevad nad selle muusikaga läbi paksust ja vedelast. Nagu teaduse läigetki on siis nende nägudel ja nad ütlevad, et ajad on rasked ja leht ei jõua kanda kvaliteetjõude, ei saa ega saa kuidagiviisi maksta väärilist palka: kas ei oleks mitte mõlemale poolele parem, kui minnakse üle reamaksule? Ja sa oled ju totter, kui sa ei märka. Aga läbi pead ikkagi proovima, peab saama tõendusi oma väidetele. Ning julge olles oma võimetele, kirjutad siis ridu, ausalt ja tihedalt ja ei tee neid mitte pikaks ning rohkearvulisteks. Nojah, ja siis ei ilmu neist veerandki: ka teised tahtvat ruumi ja kaastöö — nüüd on ta siis juba kaastöö! — kaastöö büdžett olevat kindlaks määratud, sellest ei tohtivat ju toimetus üle astuda. Sa saad siis enam kui aru, et su sissetulek on kahanenud kolmandikuni endisest. Ning siis on nad tabanud õige aja: su kohustused olid parajasti nüüd eriti suured ja vähendatud sissetulek ei pea enam vastu.

      „Saab näha, kas võtab mõistuse pähe,“ mõtlevad nad. „Kas tuleb ja palub ja lubab, et ei tee enam nõnda ja kirjutab mõistlikult ja ei nori riidu?“

      Ei tule ja ei palu ja ei luba midagi.

      Ja siin ma siis istun nüüd ja pidin hinge pealt maha kirjutama ka need põhjused, miks ma nüüd nii vaba olen kõigest. Puhhh!

      Nüüd siis tuleb olla päris ise. Ilma selle suure möirgava masinata, mis on ajakirjandus ja mis teeb isegi tillemast vallasekretäri abist suure teguri seltskonna silmis, kui satub kohale rotatsioonimürina keskele. Ta on siis jalamaid midagi, on ajakirjanik ja tema taga seisab võim. Ei tarvitse tal enesel seda ollagi kõige väiksemalgi määral, aga nimbus teeb temast seitsmenda suurriigi voliniku. Ta võib trükkida lasta nimekaardile „ajakirjanik“ ja on kohe väga kõrges seisuses. Ta on alatiseks ähvarduseks ja kontrolliks teistele inimestele ja need arvavad, et ta teeb ei tea mis ära. Ja tõmbavad kübara peast. Ja ta tohib olla tulikahjudel, murdvarguste tulemuste jälgimisel, igal pool, kus vaid politseil on õigus olla, ja seal tohib ta teha asjameheliku näo; ta võib olla teatris ja kinos, tsirkuses ja teiste riikide esindajate vastuvõttudel raudtee perroonidel, võib olla isegi esinduslikel pidudel ja täiendada oma teadmisi söökide ja jookide suhtes. Daamid naeratavad talle lahkelt ja tähtsad mehed kõnetavad teda mõnikord. Ta saab hinnasoodustusi raudteedel ning aurikutel, isegi lennukitel, võib vaadata mõnikord hinnatagi maailma, mida näevad vaid rikkad ja tähtsad, meremehed ja vandersellid. Ühe sõnaga: ta on ise tähtis, sest et teda tähtsaks peetakse.

      Kuigi kirjanikud ja suured mehed maailmas temast hästi ei räägi.

      Kuid mitte sellepärast, et kirjanikuna kõnelda tohtida temast halvakspanevalt, ei vali ma praegu seda elukutset. See tuleb nüüd päris iseenesest, see elukutsevalik ja see kõnelemine.

      Ja nüüd siis valete, adjöö, jumalaga kõik need endised hiilgusepäevad, vaadakem üle järve ja olgem siitpeale