Lugusid Mr. Ge-st, August Gailitist. August Gailit

      Kirjastus „Ilmamaa“ 2020

       Vanemuise 19, 51003 Tartu

       www.ilmamaa.ee

      ISBN 978–9985–77–705–3

      Trükitud OÜ Greif trükikojas

       Pajula tee 4, Lohkva, Luunja vald, 62207 Tartumaa

      Bernard Kangro

      NOOR GAILIT

      1

      Kui otsime August Gailiti päritolu, ta varaseid jälgi, ta noorusmaad, ta loomingu algidusid ja tagapõhja, mõjusid ta ande kujunemisel, ta varaseid kirjanduslikke näojooni, satume kohe suurtele raskustele. Meil on noorest Gailitist teada vähem kui ühestki teisest meie kirjanikust, varasemast Gailitist pole ühtki pikemat esseed, eluloolised andmed tema kohta teatmeteostes on äärmiselt napid või ebaõiged. Puudub täiesti bibliograafiline ülevaade ta nooreea ilukirjanduslikust toodangust, kõnelemata ta produktsioonist ajakirjanikuna eesti, läti ja vene keeles.

      Gailiti enese tagasihoidlikkus ja ta seisukoht, et tähtis pole mitte kirjaniku isik, vaid ta looming, tõrjus eemale uudis himulisi, intervjueerijaid ja seminaritööde tegijaid. Ka pole isikliku elu ja loomingu paralleelsuse komplitseeritus ahvatlenud kuigi paljusid ta teoste prototüüpe otsima ja tõsielulisi motiive küttima. Noore Gailiti liikumisteed ta kasvuajal on kulgenud siksakiliselt ja osaliselt väljaspool meie haardeulatust ja ta nooruskaaslastest pole peaaegu ükski lähemalt käsitlenud varasemat, Siuru-eelset Gailitit. Ka on andmed liiga napid sajandi esimese kümnendi lõpu ja teise alguse noorpõlve kirjanduslikust maastikust, liiatigi veel läti horisondilt.

      Olles teadlik nendes raskustes ja mitte omades võimalust algallikate juurde pääsemiseks, ei taotle käesolev kirjatükk täiuslikkust ega lõplikkust. See piirdub pigemini ühe või teise probleemi põgusa puudutamisega.

      Henrik Visnapuu, Gailiti kaaslane ning sõber, vastandlik mitte ainult pikkuselt, kirjutas oma elu lõpul oma lapse- ja noorukieast avameelse raamatu „Päike ja jõgi“ (Lund, 1951), Gailit aga vastas korduvatele ettepanekutele oma mälestusi kirja panna põiklevalt: „Olen seda teinud juba oma töödes“ või: „Kasutan neid ilukirjanduslikult oma järgmises romaanis Sangastest.“ Ainult oma sõbrast Visnast raamatu kirjutamist kaalus ta, kuid seegi jäi tegemata, nagu ta Sangaste-romaangi kavast ja vist üksikutest visanditest kaugemale ei saanud.

      Visnapuu kirjutas oma mälestusraamatu peatükis „Millal sünnib inimene?“: „Noorukipõlv, see on vaimse inimese sündimisajastu, on valus, vaevaline ja hädaohtlik tee. … Mida saavutame nooruki-ajal, see on vaid teadlikuks saamine oma vaimsest minast. Ei palju rohkem.“ Visnapuu maadleb visalt maailmavaateliste ning filosoofiliste küsimustega, viies neid tänapäevast tagasi aega, mil arvatavasti vähe mahti oli nendele sügavamalt mõelda, kuid mis siiski näisid põletavat mitte ainult teda, vaid ka ta 20 cm pikemat ja ühe aasta ja ühe nädala hiljem samal Valgamaal sündinud sõpra Gailitit. Et aga need mehed tol ajal üksteist veel ei tundnudki ja et nad temperamendilt ja ümbritseva õhkkonna poolest kaunikesti erinesid, ei saa oletada muud kui üldilme võimalikku paralleelsust. Visnapuu ja Gailit kohtusid esmakordselt 9. mail 1917. a. Tallinnas.

      Milline oli aga August Gailiti tee sinnamaani? Kust põlvnes Gailit ja kuidas ta oli jõudnud „Tallinna Teataja“ toimetuse liikmeks, kellena ta Visnapuud vastu võttis? Kes ta oli, sel ajal võrdlemisi tundmatu?

      2

      August Gailiti päritolu, ta vanemate, kasvumiljöö ja lapsepõlve kohta on, nagu eelpool mainitud, andmed meie teatmeteostes puudulikud. Mitte kuigi paljud ei tõsta üles Gailiti päritolu ja rahvuse küsimust, kuigi need on eesti avalikkuses kummitanud kuni viimase ajani. Kirjanduslikud vastased on vahel katsunud teda puhtalt „lätlaseks“ tembeldada. Võib arvata, et seda pole põhjustanud mitte ainult ta lätipärane nimi, vaid ka ta loomingu eripärasus meie kirjanduses. Keegi pole aga vaevaks võtnud küsimust lähemalt vaadelda ja Gailiti loomingu motiive ta pärimustest otsida.

      Puutudes Gailitiga viimastel aastatel kokku säärastes olukordades, mis võimaldasid sügavamale minevaid jututeemasid, ilmnes, et see küsimus polnud tal ununenud. Oma kõige viimati kirjutatud töös – novellis „Võõras veri“ – puudutab ta ise päritolu küsimust ja senisest hoopis erinevast vaatekohast. Kuna Gailit ise kõigest avameelselt kõneles, pole põhjust siin neist küsimustest mööda libiseda.

      „Eesti biograafiline leksikon“ (Tartu, 1926–29) märgib, et August Gailit on sündinud 9. I 1891 ukj., tegutsenud ajakirjanikuna Lätis ja Eestis ms. „Tallinna Teataja“ ja „Postimehe“ toimetuses. Artikli autor F. Tuglas on seega oma ülesande kergelt lahendanud, ülevaate lõpul puudub bibliograafia ja tavaline märkus „Isiklikult saadud andmed“. Tuglas kas ei tahtnud või ei saanud neid muretseda. „Eesti entsüklopeedia“ III k. (Tartu, 1934) märgib Gailiti sünnikohaks Sangaste mõisa ja väidab, et ta „lapse- ja koolipõlv möödus väga rohkete kohavahetustega Eesti ja Läti piirimail; hiljem õppis Tartus Treffneri gümnaasiumis.“ Ajalehtedest, mille juures Gailit töötas, nimetatakse peale eeltoodute „Dzimtenes Vēstnesis’t“. Seega sisaldavad need andmed küsitavusi sünnikoha, elukohtade ja kooli suhtes – Gailit ei sündinud Sangaste mõisas, elukohti vahetas ta isa, mitte perekond, ja Treffneri gümnaasiumis pole Gailit õppinud. Olgu mainitud, et Gailiti enese silma alt läbi käinud koguteoses „Kirjanikult lugejale“ (Lund, 1953) on öeldud, et Gailit on õppinud Valgas, hiljem Tartu linnakoolis ja Rostovtsevi eraülikoolis arstiteadust.

      Kõige põhjalikum ning pikem (1½ lk.) elulugu leidub M. Kampmanni „Eesti kirjandusloo peajoonte“ IV köites (Tartu, 1936).