Lugusid Mr. Ge-st, August Gailitist. August Gailit
kuigi mitmelaadsed suled sellele vastukihutustööd tegid.
Vene kirjandus oli sel ajal kääriv ja mitmekihiline, ta mõjuvooge praegu siin mõõta on üsna vaevaline. Peale vene klassikalise proosa (Tolstoi, Turgenev, Gogol, Dostojevski) olid aktuaalsed Tšehhov, Gorki ja Andrejev, kelle mõjusid otsiti ja nähti mitme meie tolleaegse noore autori juures (Tuglas, Lintrop, Metsanurk jt.). Palju kõmu tekitas Mihhail Artsõbaševi (1878–1927) naturalistlik-erootiline „Sanin“ (1907), Aleksandr Kuprini (1870–1938) bordelli-romaan „Mülgas“ (1912, aga loeti ka F. Sologubi, A. Remizovi ja hiljem dekadentide (K. Balmonti, V. Brjussovi) ning sümbolistide (A. Belõi, A. Blok) proosat ja luulet.
Maailmakirjandust vahendasid odavad venekeelsed universaal-biblioteegi väljaanded – 10 kopikat tükk. Seal ilmus palju väliskirjandust, muu hulgas täielikult Knut Hamsun, kes oli populaarne ja kelle mõjusid on meil otsitud mitme autori (Gailit, Tammsaare, Roht) juurest. Ei saa mööduda ka poolakatest Stanisław Przybyszewskist (1867–1927) ja Kazimierz Tetmajerist. Oma „puhta hinge“ otsingute ja erotomaaniaga esindab Przybyszewski dekadentismi. Ta „Saatana lapsed“ (1897) ilmus ka eesti keeles 1909 nii nagu mitmedki ülalmainitute teostest.
Noor Gailit luges palju ja innuga. Kuigi ta vene keele kõrval valdas ka saksa keelt, oli venekeelne lektüür palju kättesaadavam, eriti uuem kirjandus (maailmasõja puhkemisel oli uuem saksa raamat raskesti tabatav). Palju sellest temasse jälgi on jäänud, pole samuti kerge näidata. Küll aga süüdistati teda ta esikteose puhul mitmelt poolt (eriti B. Linde, „Vene mõju Eesti kirjanduses“, „Eesti Kirjandus“ 1911) vene halvema kirjanduse mõjualusena. Küllap selles jutustuses ongi reministsentse ida poolt, kuid kas säärases ulatuses nagu päevakajalises ägeduses arvati, on küsitav.
Seistes teise jalaga Lätis oli Gailit tuttav loomulikult ka tolleaegse moodsa läti kirjandusega. Lätis olid vastuolud eri suundade vahel teravamad kui Eestis. Võitlus käis ägedalt ajakirjanduses ja kriitikas, samuti ilukirjanduses. Võistlevad koguni kolm voolu, kui küsimust lihtsustada – ühelt poolt parempoolne-rahvuslik A. Niedra (kelle „Sõrru suitsus“1 ja „Nälg ja armastus“ sajandi alguses ka eesti k. tõlgiti), teiselt poolt J. Rainise radikaalne tiib ja keskel uusromantikud ja dekadendid. Viimastega, kellest nimetame V. Eglītist ja H. Eldgastsi, oli Gailit tuttav. Olgu nimetatud, et mitmed läti kirjanikud on õppinud Tartu ülikoolis, nii ka Eglītis (aa. 1907–11), aga ka V. Dambergs ja muude hulgas ka Niedra.
Seda kirjandusliku miljöö tabamise katset ei tule võtta kui mingit mõjude jahti, vaid kui vajalikku aja koordinaatide kindlaksmääramist. Pealegi võib juhtuda, et kõige tihedamaltki mahaasetatud püüdmesõrkudest tõeline mõjukiir on märkamatult läbi libisenud ja igavesti avastamata jääb.
Igatahes on Gailit juba algusest peale teadlikult kirjanik, mida näitab ka ta hilisem huvi kirjaniku või üldse loova isiku kujutamise vastu. Gailit rõhutas kirjaniku „ametioskuse“ täht sust, ta nõudis kirjanduslikku distsipliini, viimistlemist ja vastutustunnet. Ja ta käis ka ise selle nõude järgi.
5
„Kui päike läheb looja“, August Gailiti esimene raamat, kandis kaanel aastanumbrit 1910 ja pilti, millel naine oli kummargil horisondile vajunud päikese poole. See oli „Sakala“ ja „Meie Kodumaa“ kirjastuse väljaanne, trükitud 2500 eksemplaris J. Reimanni trükikojas Pärnus, pealadu „Meie Kodumaa“ raamatukaupluses Viljandis, 198 lk., hind 75 kopikat. Raamatule oli lisatud sinihallis toonis kunstiõpilase Bundti joonistatud autori pilt ühes allkirjaga, mis palju ei erine ta hilisemast käekirjast. Teos oli pühendatud „Agnia Ivanovnale ja tema emale“ (Gailiti õetütrele ja õele).
Oma varajast esmiklast ei tunnustanud autor ise hiljem ja kustutas selle kui ebaolulise näiteks „Kirjanikult lugejale“ bibliograafiast. Visnapuu kirjutab oma mälestusraamatus: „August Gailitit tuli sõna peale võtta, et ta kirjanik on. Tema esikteost „Kui päike läheb looja“ oli ehk mõni üksik siurulane lugenud, mina mitte. Tegin seda tükk aega hiljem. Üldiselt oli aga Gailiti mainitud teos vaid sõbraliku tögamise aineks.“
See 18-aastase noormehe debüütteos oli juba Eestiski käibelt kadunud ja mälestus on neilgi, kes seda kunagi on lugenud, üsna ebamäärane. Teose ees leidub kolmesalmiline lätikeelne moto ja ta on varustatud autori portreega, milliseid asjaolusid kui erakordseid ka arvustus omal ajal kinni naelutas.
Teost iseloomustavad sümbolistlikud proosaluuletuse-taolised hüüatused valguse järele ja pimeda ürgöö sügavtähenduslikkus. Selle esimeselt leheküljelt loeme: „Pime öö, mida inimene kardab kui oma südametunnistust, kui oma mineviku armastust, kui surmale mõistetud vang kardab oma timukat. Pime öö, mis inimest mõtlema paneb, mis kujutusi loob, kujutusi, mis inimest ähvardab oma uduga ära lämmatada.“ See lõige viib meid ju otsekohe süngesse ööilma – süümepiinade, mineviku pattude, reedetud armastuse, sundkujutluste keskele. „Halastamata on pimedus! Halastamata kui südameta kuningas, kui vali seadus!“ hüütakse. Paratamatu, vältimatu, kõrvalepööramatu on öövõim, aga siiski „tasa, kuid valusaste kõlab inimese südames laul, igatseva inimese südames“.
Teos on konstrueeritud ainult nelja tegelase ümber – kirjanik Rubo, näitleja Sikard, ilus Alaida oma tütrekesega ja „prostitutka“ Linda. Juba rollide jaotuses ja nimedes on sees iseloomulikku. Linda pole küll mingi eesti nimi, aga „Kalevipoja“ tõttu on tal meie kirjanduses oma erivarjund, mis assotsiatsioone just avaliku naise juurde ei viinud, eriti veel sääraste nimede seltskonnas nagu Alaida ja Rubo. Tegevuskoht on markeerimata peale selle, et see on suurem linn, tegevus sünnib enamasti öösiti. Armastuse heitlikkus ja täitumatu igatsus õnne järele on teemaks. Kümne aasta eest Rubo poolt südametult maha jäetud lapsega tüdruk Alaida on õieti peategelane. Intriig on kokkuhoidlikult seatud ja sündmustik ebaolulise ballastiga varustamata. Alaida armastab ikka veel Rubot, ta ei hooli teda austavast Sikardist, ta kättemaksutung on nii suur, et see ei lase tal kavatsetud „ilusat“ enesetapmist läbi viia. Kuigi Linda poolt petetud Rubo, kes seni oma lapse olemasolust teadmatuses olnud, on valmis uuestisünniks, torkab Alaida ometi noa talle rinda, kui ta kuuleb, et mees teda kunagi armastanud pole.
Inimesed on siin vastupanemata tunnete ja paratamatu saatuse hüpiknukud, kirjaniku huvi on keskendatud nende ebatavalise, ülespiitsutatud siseelu välkvalgustamisele, nende väliste reageerimiste registreerimisele, ilma silmanähtava eetilise tagamõtteta. Siiski ei lõpeta noor autor oma teost ürgpimeduses. „Helisege, kellakesed, talvisel ööl ja laulge rõõmsamat laulu!“ hüüab ta raamatu viimasel leheküljel. Ta palub neilt „kellakestelt“ võitluseks jõudu ja julgust, et „uskuda jõuaks elu õigluse sisse, et jõuaks veel hoopide all võidelda eluga“. Raamatu lõpplause on hüüe lunastuse järele: „Surmav öö küll kolletab meie teed, sügise-tormid küll surmast meile laulavad, kuid siiski helisege, kellakesed, sügise-ööl ja laulge rõõmsamat laulu.“
Kuigi tumedaks jääb, milliseid helisevaid kelli autor siin mõtleb, tekib assotsiatsioon lunastava ülestõusmispühade kella helinaga. Ometi võttis arvustus raamatu ka ta ideelise külje pärast hurjutusega vastu. 1911. a. „Eesti Kirjanduses“ (lk. 42–43) avaldab „K“ nimemärgi taga peituv kriitik kahetsust, et „Läti või koguni meie intelligentsi“ esindajad nii dekadentlikud, degenerantlikud on. „Armastus, mäng, armastus, mäng – sonimine maa ja taeva vahel; „üliinimesed“, kõigil haigluse märk otsa ees, kirjanikul kui tema kujudel.“ Otsus on karm: „… temal ei ole veel palju seda anda, mis tema enese oma, ta seisab veel tugevasti Vene kirjanduse dekadendilise ja veel teiste, ei tea missuguste, modernide voolude esitajate mõju all.“ Ei jäeta ka demagoogilist lätlusele viitamist: kirjaniku nimi tunnistavat lätlast, läti rahvalaul on motoks valitud, tegelased peaksid olema läti intelligentsi esindajad, Riia-taolise suurlinna elanikud, „aga see on eksitus. Raamat on eesti keeles algupärane. Herra Gailit on huvitav nähtus, ta olla sündinud, aga ära eestistatud lätlane ja kirjutada mõlemates keeltes.“
„Kui päike läheb looja“ pole tõepoolest maakeelne tarbeteos, „liha eesti lihast, luu eesti luust“, pole realistlik „elupildike“, vaid koolmeisterlikke