Evelyn Hardcastle’i seitse mõrva. Stuart Turton
majast vabanenult näivad nad peaaegu inimlikud.
Danieli sõnad olid lohutavad, aga need ei suuda mind lunastada. Ma peaksin olema seal väljas koos teistega, otsima selle naise surnukeha, keda alt vedasin. Selle asemel ma põgenen. Vähim, mida ma saan teha, on taluda häbi, mida tunnen nende teeleminekut vaadates.
Akna alt mööduvad koerad, rihmad, mida nende isandad jõuga kinni hoiavad, on trimmi veetud. Kaks seltskonda segunevad ja suunduvad üle muruväljaku metsa poole, täpselt selles suunas, nagu Danielile näitasin, kuigi ma ei näe nende seas oma sõpra. Küllap ühineb ta seltskonnaga hiljem.
Ma ootan, kuni ka kõige viimane jahiline kaob puude vahele, ja naasen siis kaardi juurde seinal. Kui see on õige, pole tallid häärberist kuigi kaugel. Sealt leian kindlasti ka talliülema. Tema korraldab mulle transpordi külla ja sealt saan juba rongiga koju.
Pöördun elutoa poole ja avastan, et ukseava on sulgenud hiigelsuur must vares.
Mu süda jõnksatab ja mina samamoodi, otse vastu kummutit, nii et perekonnapildid ja nipsasjad kolinal põrandale kukuvad.
„Pole vaja karta,“ ütleb olend ja astub pool sammu hämarusest välja.
See polegi lind. See on inimene, kes on rõivastunud keskaegse katkuarsti kostüümi – sulgedeks must pikk mantel, nokk aga kuulub portselanist maskile, mis helgib lähima lambi valguses. Oletatavasti on see tema tänaõhtune maskiballi kostüüm, aga see ei selgita, miks peaks nii pahaendeline rõivas kellelgi keset päeva seljas olema.
„Te ehmatasite mind,“ ütlen rinnust haarates ja piinlikult naerma hakates, püüdes hirmust jagu saada. Ta kallutab pead ja uurib mind, nagu oleksin vaibalt leitud hulkuv loom.
„Mille te endaga kaasa tõite?“ küsib ta.
„Kuidas palun?“
„Te ärkasite ühe sõnaga huultel, mis see oli?“
„Kas me tunneme üksteist?“ küsin ma ja kiikan üle ukse elutuppa, lootes seal kedagi näha. Õnnetuseks oleme omavahel, mis oli päris kindlasti tema kavatsus, mõistan aina kasvava ärevusega.
„Mina tunnen teid,“ ütleb ta. „Sellest praegu piisab. Mis oli see sõna, palun?“
„Ehk oleks mõistlik mask maha võtta, et saaksime rääkida näost näkku?“ ütlen ma.
„Minu mask on tühiseim teie muredest, doktor Bell,“ vastab ta. „Vastake küsimusele.“
Kuigi ta ei öelnud midagi ähvardavat, summutab portselan häält ja lisab iga lause lõppu vaikse loomaliku urina.
„Anna,“ ütlen ma ja surun käe vastu reit, et mitte lasta jalgadel plehku panna.
Ta ohkab. „Kahju.“
„Kas te teate, kes ta on?“ küsin lootusrikkalt. „Keegi teine majas ei ole temast kuulnud.“
„Mind üllataks, kui oleksid,“ ütleb ta ja pühib mu küsimuse kinnastatud käe viipega kõrvale. Siis tõmbab ta mantli alt välja kuldse taskukella ja laksutab seda vaadates keelt. „Mõne aja pärast on meil vaja üks töö ära teha, aga mitte praegu ja mitte teie praeguses seisundis. Varsti, kui kõik on juba veidi selgem, kohtume uuesti. Senikaua soovitan teil Blackheathi ja kaaskülalistega tutvust teha. Nautige elu, kuniks saate, doktor, lakei leiab teid varsti üles.“
„Lakei?“ ütlen ma. See sõna paneb kusagil sügaval sisimas helisema häirekellad. „Kas tema on vastutav Anna surma või haavade eest minu käsivarrel?“
„Ma kahtlen selles sügavalt,“ vastab katkuarst. „See lakei ei oleks piirdunud ainult käega.“
Mu selja tagant kostab vali mütsatus ja teen kannapöörde heli suunas. Aknaruutu määrib väike vereplekk, all umbrohu ja närtsinud lillede seas sipleb oma viimaseid eluhetki hukule määratud lind. Vaeseke lendas ilmselt eksikombel vastu klaasi. Mind jahmatab haletsus, mida tunnen, silma tükib pisar raisatud elu pärast. Võtan vastu otsuse enne millegi muuga tegelemist lind maha matta, pööran jälle ringi, et oma mõistatusliku kaaslase ees vabandada, aga ta on juba läinud.
Silmitsen oma käsi. Need on nii kõvasti rusikas, et küüned tungivad peopessa.
„Lakei,“ kordan endamisi.
Sõna ei tähenda mulle midagi, aga tundeis, mida see äratab, pole võimalik eksida. Millegipärast kardan ma seda isikut kohutaval kombel.
Hirm ajab mu kirjutuslaua ja paberinoa juurde, mida enne märkasin. See on väike, aga küllalt terav, et pöidlaots verele kriimustada. Verd imedes panen noa tasku. Seda pole just palju, aga sellest piisab, et ma end siia tuppa ei barrikadeeriks.
End kriipsuke kindlamalt tundes suundun oma magamistuppa. Ilma külalisteta, kes dekoorilt tähelepanu hajutaksid, on Blackheath tõepoolest hunnik armetust. Kui vapustav vestibüül välja arvata, on ülejäänud ruumid, millest läbi kõnnin, läpatanud, täis hallitust ja kõdu. Nurkadesse on kuhjunud rotimürgiterad, kõiki teenijate käeulatusest välja jäänud pindu katab paks tolm. Vaibad on viledad, mööbel kriibitud, vitriinkappide määrdunud klaaside taha seatud hõbedased lauanõud mustunud. Olgu mu kaaskülalised nii ebameeldivad kui tahes, ma tunnen nende vestluskõmast puudust. Nemad on selle paiga eluveri, mis täidab kohti, kus muidu valitseb sünge vaikus. Blackheath on elus vaid niikaua, kuni siin on inimesi. Ilma nendeta on see vaid lammutuskuuli ootav masendav vare.
Võtan toast mantli ja vihmavarju ning suundun välja, kus vihm maapinnalt üles pritsib ning õhk on tulvil lämmatavat määndunud lehtede lõhna. Kuna ma pole kindel, millise akna vastu lind täpselt põrkas, kõnnin piki majaseina, kuni leian tillukese keha, ja labida asemel paberinuga kasutades matan ta madalasse hauda, tehes selle käigus kindad läbimärjaks.
Külmast juba värisedes kaalun võimalikku marsruuti. Sillutatud tee tallidesse jookseb mööda muruplatsi tagumist serva. Võiksin lõigata üle muruplatsi, aga mu kingad näivad selleks sobimatud. Valin selle asemel turvalisema võimaluse ja lähen mööda kruusast sissesõiduteed, kuni minust paremal ilmub nähtavale tee. See on kohutavas seisukorras, mis pole üllatav. Puujuured on kivid üles kergitanud, kärpimata puuoksad ripuvad madalal nagu pikanäpumehe sõrmed. Katkuarstiga kohtumisest ikka veel rivist väljas, hoian paberinuga peos ja liigun aeglaselt, peljates jalgealuse kaotamist ja ükskõik mida, mis võiks mulle metsast kallale karata, kui see peaks juhtuma. Ma ei tea, mis eesmärgil ta end niimoodi ära kostümeeris, aga tundub, et ta hoiatused läksid mulle hinge.
Keegi mõrvas Anna ja andis mulle kompassi. Pole tõenäoline, et üks ja sama isik ründas mind öösel vaid selleks, et hommikul päästa, ning nüüd pean ma muretsema selle lakei pärast. Kes ma küll olen, et mul on nii palju vaenlasi?
Tee lõpeb kõrge punasest kivist kaarega, mille keskel on purunenud klaasiga kell, ning selle taga sillutatud hoov, mida ümbritsevad tallid ja muud kõrvalhooned. Sõimed on kuhjaga kaera täis ja kaarikud seisavad üksteise kõrval, vihma kaitseks rohelise purjeriidega kaetud.
Puudu on ainult hobused.
Kõik tallid on tühjad.
„Halloo?“ hõikan kõhklevalt, mu hääl kajab hoovis vastu, kuid vastust ei tule.
Väikese majakese korstnast paiskub õhku pahvak musta suitsu ja leides ukse lukustamata, lähen tervitushõigete kannul sisse. Kedagi pole kodus, mis on huvitav, sest kaminas põleb tuli ning lauale on tõstetud puder ja röstitud sai. Võtan vettinud kindad käest ja riputan need katlakonksu otsa tule kohale, lootes tagasi juba veidi mugavamalt pöörduda.
Katsun sõrmeotsaga toitu ja avastan selle olevat leige, üsna hiljuti hüljatud. Nahatüki kõrval lebab kõrvaleheidetud sadul, viidates poolelijäänud parandustööle. Võin vaid oletada, et kes iganes siin elas, pidi ruttama välja millegi kiireloomulisega tegelema, ja kaalun, kas mitte jääda tema tagasitulekut ootama. See pole just ebameeldiv varjupaik, kuigi õhk on põleva söe hõngust paks ning lõhnab üsna tugevalt poleerimisvaha ja hobusekarvade järele. Suurem mure on majakese eraldatus. Kuni ma ei tea, kes mind eelmisel õhtul ründas,