Maiasmoka atlas. Maris Pruuli
Sloveenia
Atlase tegijad soovitavad:
Enne lugemist oleks hea varuda käeulatusse natuke magusat, sest lugedes tekib pigem varem kui hiljem vastupandamatu soov kommipoodi tõtata.
Saateks
Igal hommikul ärkab siin päikese all üle seitsme miljardi inimese. Seni pole üheski rahvaloenduses ega küsitluses küll täpset arvet peetud, kui paljud neist on maiasmokad. Aga kindel on, et olenemata nahavärvist või poliitilistest vaadetest armastab enamik meist magusat.
„Maiasmoka atlas” on püüdnud igalt maalt üles leida just selle maiustuse või kommi, mis sobib kõige paremini selle paiga magusaks visiitkaardiks. Tuntud magusakultuuriga maade kõrval on esindatud Rapa Nui, Bangladesh, mitmed Aafrika riigid. Kaardid aitavad järge pidada, kust maailmanurgast üks või teine maius oma teekonda magusaparnassile alustas.
Et magusamaailmas õiget teeotsa üles leida, ei aita kokaraamatud ega internet. On vaja luust ja lihast inimest, kes elab kohapeal ja tunneb asja. Maitsete osas on meil kõigil ju oma tõde ja ühte maiust pole niisama lihtne kuningaks kuulutada. Maiustuste tegemine, uute maitsete kombineerimine ja retseptide nuputamine on kirg ja elustiil. Tulemusi on sama palju kui erinevaid maitseid ja igaüks neist on kellegi jaoks see „kõige-kõige”.
Nii on ka meie atlases iga peatükk õige natuke oma infoallika nägu, on see siis Tšiili arheoloog Lihavõttesaarelt, seiklusturismiga elatist teeniv pereisa Bangla- deshist või muusikaõpetaja Islandilt, kunstnik Indoneesiast, matkajuht Pakistanist, kartograaf Venemaalt, juveliir Brasiiliast või geograaf Tšehhist.
Küll on aga nii, et kui üks magus asi on ikka tõeliselt hea, siis on vaid aja küsimus, millal ta riigipiirid ületab ja üha enam austajaid kogub. Nii on lugejad kindlasti maitsnud mitmeid võõrastest paikadest pärit komme-kooke, mis siiagi raamatusse kirja pandud. Neist igaühel on aga oma lugu. Neid tahamegi Sulle rääkida, armas maias lugeja.
Igaüks meist on söönud või vähemalt näinud Haribo kummikaru komme. Pole naljalt poodi ega maailmanurka, kus neid leida poleks. Aga kas teadsid, et saja aasta eest polnud maailmas veel ühtegi kummikommikaru? Selleks pidi veel sündima üks nutikas saksa poiss Hans, kes need välja mõtles ja neid oma koduses töökojas meisterdama hakkas.
Üks väike eesti tüdruk Mirjam uskus kaua, et tema isa ongi lehmakommi leiutaja, sest ta valmistas neid kodus pliidi peal tütre ja pere rõõmuks alailma. Siis sai Mirjam suureks ja muude tarkuste kõrval teada ka seda, et kuulsa lehmakommi autoriõigused kuuluvad auga hoopis Poola kommimeistritele.
Kui aga Marsi šokolaadi looja pururikas järeltulija aastal 2010 abielu lahutas, hakkasid valjult põksuma tuhandete maiaste naisolevuste südamed.
Sedasorti põnevatest lugudest räägibki „Maiasmoka atlas”.
Head lugemist!
Aafrika
Egiptus
Paljude esimene kujutluspilt Aafrikast toob silme ette tühja maa ja viljatu kõrbe. Mis maiasmokkadel sinna asja ja kas šokolaadikarva rahvas üldse maiustada oskab? Aga oskab ikka küll!
Aafrika haljad künkad peidavad palju enamat kui kaugelt ja võhiku pilguga vaadates loota julgeks. Aafrika pole ainult näljahäda ja sõjakolded, unustage ära see ülespuhutud uudistevaht ja teadke, et Aafrikasse mahuvad veel mõõtmatud lõhnavad avarused, varjulised palmisalud, triibulised kepsakad sebrakarjad, pehmete sarvemüksudega sihvakad kaelkirjakud, öised lõvimöirged, taevasse kõrguvad liivadüünid, mitmesaja tuhande pealised hülgekarjad ja väga palju imeilusaid inimesi. Ei maksa ka arvata, et vaid krabiseva paberiga ja tihti kunstlikest värv- ja säilitusainetest pakatavad kommipakid naeru magusasõbra suule toovad. Aafrika loodusel on mõnigi üllatus varuks.
Jaggery
Egiptus on Põhja-Aafrika ja ka Lähis-Ida üks juhtivaid riike. Vaaraod, püramiidid, sfinksid, iidsed papüürusrullidel raamatud, Niilus, Luxor – kõik kokku üks pikima ajalooga riike maailmas. Paljud teavad selle ilusaid valgeid liivarandu, Punase mere värvilist veealust maailma, sooja päikest ja lõputuid kuurorte. Seal peesitades ei tule selle pealgi, et need liivarannad on vaid imeväike jupike Sahara kõrbe inimtühjadest ja lõputuna näivatest liivaväljadest, mis katavad enamiku sellest miljoni ruutkilomeetri suurusest maast. Niiluse jõe kallastel on kokku vaid umbes Eesti-suurune lapike viljakandvat maad ja sellel elab tihedalt külg külje kõrval lõviosa 86 miljonist elanikust.
Kui astud vaid mõne sammu asustatud paikadest kõrvale, jätad maha moodsad poed ja restoranid, alles siis hakkad mõistma, mida Aafrika veel peidab. Äkki saad rabava selgusega aru, et nii hariliku ja igapäevasena näiv tavaline vesi võibki olla elu ja surma küsimus. Hakkad aimama, kui erinev muust maailmast võib sealne elu olla.
Aga olgu ta kui tahes erinev, inimesed on väga nutikad ja aastatuhandete jooksul õppinud toime tulema igasugustes tingimustes. Ikka ollakse õnnelikud, ikka sünnivad väikesed maiasmokad ja varem või hiljem jõutakse sama vana küsimuse juurde – mis täna magustoiduks on?
Egiptuses ja kogu Põhja-Aafrikas kasvab üks tubli palmipuu, mis sel puhul alati aitab – datlipalm.
Dattel on hästi väärtuslik magusaallikas. Selles on 80% suhkrut, lisaks kiudaineid, valke ja hulk elemente perioodilisustabelist: boor, koobalt, vask, fluor, magneesium, mangaan, seleen ja tsink. Tõeline keemialabor ja seejuures tummine kõhutäide. Kõrbeoaasides öeldakse, et raskel ajal piisab viiest datlist päevas, et suurt meest näljast päästa. Muslimite paastupäevil – ramadaani ajal – on dattel piima või jogurtiga esimene toit, mida päikese loojudes kehakinnituseks võetakse.
Dattel