Eestlase käsiraamat. 100 asja, mida õige eestlane teeb. Mihkel Raud
tööle sõites kõrvaklappidest kuulab. Vähemalt nii ta kinnitab, kui keegi küsib, kust eestlane igapäevase energia ammutab. Ikka Pärdist, kust mujalt, taob eestlane käega vastu rinda, nagu oleks ise Arvo Pärt. Mõnes mõttes ongi, sest eks pärine ju „Spiegel im Spiegeli” geniaalsus eestlase kollektiivsest psüühest.
Eestlane mäletab hästi, kui tema kuulsaim rahvuskaaslane kodumaalt minema kolis. Pärti kiusati Nõukogude Liidus taga ning partei soovitas mehel tungivalt riigist lahkuda, et veelgi suuremaid ebameeldivusi vältida. Ei jäänud vanameistril muud üle, kui asjad kokku pakkida ja Austriasse sõita. Suur kaotus eesti kultuurile, aga mis sa hädaga teed.
Eestlane tahtis taolise ebaõigluse peale kõva häälega karjuda, ent jättis igaks juhuks karjumata. Mine tea, mida partei temaga seepeale teinud oleks. Vaikiv vastupanu on kah vastupanu, ega kõik pea Lagle Parekid või Tunne Kelamid olema, kes igal pool lõugu laksutavad.
Nii luges eestlane ajalehest Pärti sarjavaid artikleid ja vandus endamisi, et kui Eesti kunagi vabaks saab, räägib ta lastelastele, kuidas südames kõik Pärdile kaasa elasid. Sai ja räägibki. Ning hoiab raamaturiiulil vinüülplaati „Spiegel im Spiegeliga” – seda on külaliste saabudes hea tolmust puhtaks raputada.
EESTLANE KÄIB ASUTUSE SUVEPÄEVADEL
Eestlane töötab asutuses ja asutus korraldab igal aastal suvepäevad. Asutuse suvepäevad on sama vana traditsioon nagu asutus ise ning kes suvepäevi ei korralda, see hiljemalt aasta pärast pankrotti läheb.
Keegi asutuse töötajatest – tavaliselt personali osakonna juhataja asetäitja – hakkab suvepäevi juba pool aastat varem organiseerima. Ta korraldab asutusesisese küsitluse, et teada saada, milliseid sportlikke tegevusi teha soovitakse, milline ansambel võiks suvepäevalisi tantsutada ning mis võiks olla selleaastase viktoriini teema.
Kui kogu vajalik info käes, hakkab organiseerija helistama. Smilers on kinni, 2 Quick Start liiga kallis ja The Sun lõpetas tegevuse. Imekombel on saadaval ansambel Sada ja Seened, mis on tegelikult parim võimalik variant, sest esiteks on selles ainult kaks liiget ja teiseks on nad võimelised mängima nii Smilersi, 2 Quick Starti kui The Suni repertuaari. Järgmiseks valmistab personali osakonna juhataja asetäitja ette viktoriini küsimused ja ongi kõik suvepäevadeks valmis.
Juuli eelviimase reede ennelõunal täitub puhkebaasi esine parkimisplats autodega. Töötajatele jagatakse tubade võtmed ning kell neli toimub suvepäevade ametlik avamine. Asutuse direktor peab kõne, räägib esimese poole aasta saavutustest ning kirjeldab visiooni ülejäänud aastaks.
Järgneb viktoriin, mille selleaastaseks teemaks hääletati ülekaalukalt „kaheksakümnendad”. Meeskondadeks jagunenud asutuse töötajatel tuleb ära arvata, kas 1986. aasta EKP XIX kongressil valiti Keskkomitee II sekretäriks Arder Väli, Georgi Aljošin või Leonid Lentsman.
Viktoriini lõppedes kuulutakse välja vaba aeg ning kell seitse serveerib catering’i-ettevõte Mekimeistrid OÜ õhtusöögi. See on rikkalik ning koosneb keedetud kartulitest, lihasoustist ja ohtra õliga segatud kapsasalatist.
Kell üheksa toimub autasustamine ning selgub, et viktoriini peaauhind – kastitäis Rehe talu maasikaid – läheb jagamisele kahe meeskonna vahel, sest nii „Piltoka beibed” kui „Hoia raha hoiukassas” teadsid, et EKP XIX kongressil valiti Keskkomitee II sekretäriks Georgi Aljošin. Lohutusauhind antakse „Viru ärikatele” ehk kolmandale osalenud meeskonnale ja lavale astub ansambel.
Pidu kestab hommikuni ning järgmise päeva sportlikest ettevõtmistest võtab osa rekordiliselt vähe asutuse töötajaid. Aga pole hullu, sest suvepäevade eesmärk on saavutatud: asutuse töötajatel on avanenud võimalus tööväliselt suhelda ning moraal on järgnevateks kuudeks kõrge. Näeme esmaspäeval!
EESTLANE SÕIDAB BMWga
Kui eestlane hakkab võõrkeelt õppima, valib ta pigem inglise kui saksa keele. Õige kah, sest inglise keelt räägib emakeelena 360 miljonit inimest, saksat aga üle kolme korra vähem. Kui juba õppida, siis ikka selleks, et uue oskusega midagi peale oleks hakata. Ja need ajad, kui eestlane pidi sakslaselt korraldusi vastu võtma, on õnneks ammu möödas.
Ühte saksakeelset sõnaühendit teab aga iga eestlane. See on Bayerische Motoren Werke ehk BMW. Oma esimese bemmi ostis eestlane üheksakümnendail, kui paar nupumeest hakkas Saksamaalt kasutatud autosid tooma, et neid Tallinna autoturul arulageda juurdehindlusega edasi müüa.
BMW tähendab küll kvaliteeti, ent eestlase esimene bemm lagunes peagi juppideks. Kui ta selle tuttava autoremondilukksepa juurde viis, laiutas too käsi ja teatas, et bemmi varuosad maksavad palju ning targem on sellises olukorras juba uus bemm osta. Mida eestlane ka tegi.
Siis saabus aga uus probleem. Nimelt polnud eestlane ainus inimene, kes BMWd oma lastest rohkem armastas. Ka venelane otsustas bemmi osta ja olnuks see siis tavaline venelane! Aga ei, too kurivaim oli mafioosnik ehk kahemeetrise õladiagonaali ning kandilise kolbaga mehemürakas, kes ajaviiteks teisi samasuguseid surnuks armastas põmmutada. BMWst sai lühikese ajaga kuritegevuse sümbol ja kõige tipuks sai eestlase lemmikautost veel ka rumaluse võrdkuju, sest ootamatult hakkasid kõik põhiharidusega eesti noorukid vanu bemme soetama. Ju tahtsid vene kurjategijate moodi välja näha ning uue BMW jaoks polnud raha.
Ei jäänud eestlasel muud üle, kui BMWd vihkama hakata. Ta müüs oma auto maha ja ostis Datsuni, mis polnud sõiduomadustelt suurem asi, kuid ajas raskel ajal asja ära. Tänaval BMWd nähes vedas eestlane suu põlastusest kriipsuks ega suutnud aru saada, miks ta ise alles hiljuti sellisega sõitis. Justkui oleks auto süüdi, kui mõni idioot selle rooli otsustab istuda.
Möödus veel mõnikümmend aastat ja põhiharidusega kõurikutest said start up-ide tegevjuhid ning vene mafioosnikud tapsid üksteist ära. BMW muutus kiiresti eduka ettevõtja sõiduvahendiks, mistõttu otsustas eestlane vana armastuse juurde naasta. Ta kandideeris Riigikokku ja liisis tuliuue X5, millega on mugav valijatega kohtuma sõita. Ja kui valituks ei osutunud, liisis tuliuue bemmi ikkagi.
EESTLANE PEAB END E-EESTLASEKS
Eestlane on ülejäänud rahvastele maailmamuutvaid asju kinkinud, vähemalt meeldib talle nii mõelda. Skype, mobiil-ID, internetis mõne minutiga täidetavad maksudeklaratsioonid – kõik need imelised uuendused on pärit Eestist.
Eestlane on oma e-kuvandiga tublisti vaeva näinud. Juba Tallinna lennujaamas tervitavad turiste plakatid, mis saabujat tõelise e-vapustuse eest hoiatavad. On ka põhjust, sest kui mitte enamat, siis on vähemalt juhtmevaba internet pea igal pool tasuta saadaval. Teed aga läpaka keset kohisevat männimetsa lahti ja kukud bossi saadetud Exceli-faile alla laadima. Kas pole imeline?
Eriti vahvaks läheb asi siis, kui välismaalasega jutt poliitikani jõuab. Mitte et see eestlasele väga pinget pakuks või mõni poliitik teistest parem oleks (ühed vargad kõik!). Kuid siinne valimissüsteem väärib kaheksanda maailmaime tiitlit ja eestlasel on põhjust sellega iga turisti ees kelkida. Usu või mitte, aga Eestis asub valimiskast sinu arvutis ja oma hääle andmiseks tuleb lihtsalt vastav rakendus käima tõmmata! Vähe sellest, sa võid kas või sada korda ringi mõelda ja uuesti hääletada, mida eestlane puhtalt mängu ilu pärast alati ka teeb.
Valimistulemuste selgudes variseb eestlase maailm küll alati kokku, sest parlamenti pääsesid taas need, kes seal terve elu istunud on. Ehk siis pole sulide ja kelmide eest pääsu isegi elektrooniliselt hääletades. Aga hiljemalt järgmisel hommikul on eestlane e-valimiste nimel valmis kas või surema ja igaüks, kes tolle ime usaldusväärsuses kahtleb, on loll või Kremli agent.
Välismaalases võib eestlase e-valimiste jutt ju umbusku tekitada (küberrünnakutest olete midagi kuulnud?), kuid ülejäänud e-värk ajab ka kõige skeptilisemal turistil suu ammuli. E-pangad töötavad nagu kellavärk, suhtlus riigiasutustega käib helikiirusel ning peale esimest