Õnnelik prints. Taavi Jakobson

      Toimetaja: Lauri Vanamölder

      Keeletoimetaja: Lyyli Virkus

      Kujundaja: Ande Kaalep

      Pilt kaanel: Marcos Guinoza „The Charming Man“

      Autoriõigus: AS Eesti Meedia, 2019

      Postimees Kirjastus

      kirjastus.postimees.ee

      Kõik õigused kaitstud. Selle raamatu ühtegi osa ei tohi

      reprodutseerida ega edastada ühelgi kujul ega ühegi vahendiga

      ilma autoriõiguse omaja kirjaliku loata.

      ISBN 978-9949-669-46-2

      e-ISBN 9789916603062

      Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

      LÕPUTA LUGU

      „Emme, aga mis õilsast printsist edasi sai?“

      Unejutu sume voog oli vaikinud kui noaga lõigatult. Habras noor naine keeras raamatulehte üht- ja teistpidi, püüdes aru saada, kas see on ehk teisega kokku kleepunud. Ei olnud. Uuelt leheküljelt sai alguse uus saaga uute tegelastega, loetud lugu jäigi lõputa. Ema pööras poja poole, et talle seda öelda, kuid peatus. Poisike lebas selili, käed korralikult teki peal, ja näis uurivat lage kaunistavat krohvipragude mustrit, mis laualambi soojas valguses välja joonistus. Kulm kergelt kipras – nagu ikka, kui ta millessegi süvenenud oli. Ent see süvenemine oli petlik. Laemuster oli vaid ajutine meeletäide nendeks pikkadeks sekunditeks, mil lugu edasi ei liikunud. Tundes ema armastavat pilku, vaatas poiss küsivalt vastu. Üldse-mitte-veel-unised lapsesilmad olid täis siirast põnevust.

      Tema jaoks ei saanud seiklus katki jääda. Tema jaoks ei olnud see eelajaloolisel ajal sündinud muinasloo järjekordne mugandus, vaid sama reaalne kui elu, mis teda igal hommikul teispool välisust ootas. Ema otsustas oma jutuvestjaoskused kokku võtta, et pojakest mitte alt vedada.

      „Siis kappas õilis prints oma uhkel mustal täkul vana kuninga juurde tagasi ja küsis kauni printsessi endale naiseks. Ja kuningas vastas, et …“

      „Aga, emme, sa ei loe ju!“

      „Oh, sind, tähelepanelikku! Sind ei õnnestu kohe kuidagi ära petta. Siin raamatus ongi loo lõpp puudu jäänud,“ andis ema alla. „Aga sellest pole hullu – tead ju küll, kuidas muinasjuttudes tavaliselt läheb –, prints ja printsess abielluvad, tuleb suur ja uhke pulmapidu, kuhu on kutsutud kõik naaberriikide valitsejad, sugulased ja tuttavad. Ja siis elavad prints ja printsess õnnelikult elu lõpuni. See lugu sai lihtsalt natuke varem läbi.“

      Ema lükkas taas kord silmile vajunud šatääni juuksesalgu kõrva taha ja sulges raske klantspiltidega raamatu oma süles.

      „Muinasjuttudes läheb ikka nii, eks selles siis samamoodi,“ kinnitas ta tasaselt, asetas raamatu oma selja taha kirjutuslaua nurgale ja kustutas lugemislambi. Tuba jäid valgustama läbi õhukese kardina kumavad rahutud linnatuled ja tuhmkollane öölamp nurgas.

      „Aga räägi, mis saab kuningannast? Printsi emast, ma mõtlen. Ja printsessi omast ka.“

      „Eks nemadki elavad oma elu lõpuni,“ vastas ema küsija hoolikalt seitlisse kammitud tukka silitades. „Mõni õnnelikumalt, teine vähem. Võid olla aga kindel, et iga kuninganna püüab oma printsist tõelise kuninga kasvatada. Ja teeb kõik, mis tema võimuses, et printsil oleks helge ja muretu elu.“

      „Miks ükski lugu sellest ei räägi?“

      „Keda vanad kuningannad ikka enam huvitavad. Nende lood ja lootused on läbi juba enne õige muinasjutu algust. Las nad ollagi vaikselt kusagil taustal. Unustatud ja nähtamatud.“

      „Mina sind küll ära ei unusta. Tead, emme, ma ei taha iialgi sinu juurest ühegi printsessi juurde minna,“ ütles väike poiss ja libistas oma unesooja peopesa õrnalt ema käele.

      Ema vaatas pojale otsa ja naeratas. Alul vaid silmadega, kuid hetkega valgus naeratus üle terve näo. „Seda on küll tore kuulda. Kas sa armastad oma emmet?“

      „Jah, väga! Väga-väga palju.“

      „Mina sind ka. Sa oled minu jaoks kõik siin ilmas. Ja see ongi kõige tähtsam,“ lausus ema ja tundis, kuidas soe armastuse voog silmadest südame kaudu üle terve keha voogas ja argise kurnatuse peletas. Läbi akna kostev kiirabiauto sireen äratas ta sellest lembehetkest.

      „Kell on sealmaal, et sul on aeg unenägude maale minna. Homme peame jälle vara tõusma, et õigeks ajaks lasteaeda jõuda. Printsid peavad hoolsasti õppima, et oskaksid tulevikus oma riiki targasti valitseda. Jää nüüd ilusasti magama, kullake,“ ütles ta juba hoopis asjalikuma häälega.

      Ema kallistas poega, suudles teda laubale ja tõusis, lükates maha voodi serval balansseerinud plüüsist siili, kes oli poisi armastatuim kaisuloom teisest sünnipäevast saati. Enne kinkimist oli ema veel muretsenud, et see ei ole ehk piisavalt armsa olemisega. Ent nagu kiuste ei suutnud ta midagi mõistlikumat leida. Kartus osutus asjatuks. Markus oli haaranud siilipoisi kohe sülle ja teatanud, et Alfred on ta sõber. Nii sündiski – siilist sai Alfred ja Markuse truu kaaslane.

      Ema pistis siili pojale kaissu, tõmbas neile õrnalt teki peale ja valmistus lahkuma, kui teda katkestas hüüatus: „Emme, kärbes! Ma ei saa magada, kui kärbes piniseb.“

      „Ära muretse, kohe tegelen sellega,“ vastas ema uuesti tuld põlema pannes. Kärbes maandus ühel kitsast tuba kaunistavatest akvarellidest ja ronis laisalt üle varahommikuses udus lootusrikkalt tõusva päikese. Neid päikesetõuse kujutavaid raamimata maale rippus pleekinud tapeedil päris mitu – ema hilisteismeea looming. Kunagine kunstiõpetaja oli kõrgelt kiitnud ta annet ja värvitunnetust ning tungivalt soovitanud maalimisega edasi tegeleda. Lausa kunstiakadeemiasse õppima minna. Eks tütarlaps oligi näinud end kunagi tunnustatud kunstnikuna oma boheemlaslikus ateljees askeldamas. Tallinnas või Pariisis või kus iganes. Seda muidugi vaid oma kõige salajasemates unistustes, mida isegi päevikuga jagada ei tohtinud. Tegelik elutee rullis end ta ees aga hoopis teisiti lahti.

      Ema keeras laua nurgal seisnud ajalehe kokku ja peletas kärbse maalilt lendu. Pahaaimamatu putukas lendas toas paar tiiru, jalutas mõne sentimeetri kardinatel, tegi lae all veel paar piruetti ja maandus viimaks öölambi lähedal seinal. Väleda liigutusega lõi ema sissetungija maha ja korjas selle viimaseid tõmblusi tegeva laiba põrandalt ajalehele. Seejärel rändas ajaleht korjusega prügikorvi kirjutuslaua all.

      „Nüüd ta enam minu õilsa printsi und ei sega. Peletan kõik kärbsed ja lohed sinu juurest eemale,“ lausus ema rahulolevana, et olukord kiirelt lahenes, ja kustutas taas tule. „Ja kunagi hakkad sina mind kõigi ohtude eest kaitsma.“

      „Aitäh, emme. Muidugi kaitsen. Isegi Butaani krokodillide eest!“

      „Bhutani, kullake, mitte Butaani,“ parandas ema teda mahedalt h-tähte rõhutades. „Ja Bhutanis ei ole krokodille.“

      „Ei tea midagi! Kui loomaaiast mõni krokodill minema pääseb ja meiega kaasa tuleb, siis selle eest kaitsen. Ja lohede eest muidugi ka.“

      Ema naeratas. Ta oli hiljuti lugenud, et Bhutanis on kõige tähtsam inimeste õnn. Mitte mingi abstraktne kogutoodang, vaid see, et inimesed oleksid õnnelikud. Selline mõtteviis mõjus nii kutsuvalt, et ta oli tolle väikese kuningriigi kohta kauges Himaalajas püüdnud üha rohkem teada saada. Mõnel õhtul oli ta ka Markusele muinasjutu asemel rääkinud imedemaast, mille kuningas oma alamate õnne kõige tähtsamaks pidas. Neil oli lausa tekkinud ühine unistus sinna elama kolida. Kunagi tulevikus. Võib-olla isegi päriselt.

      „Ma tean, kullake. Head und,“ vastas ema end toast välja libistades. Ukse sulgemisel peatas teda Markuse mõtlik hääl.

      „Aga, emme, äkki see kärbes tahtis meile lihtsalt oma pinina laulu laulda?“

      Poja