Doktor Živago. Борис Пастернак
ja veel noor kaunitar, kes alatasa millestki innustus: mässudest, mässajatest, äärmuslikest teooriatest, kuulsatest näitlejatest, saatuse vaestest heidikutest.
Ta jumaldas Nikat ja tegi tema nimest Innokenti hulga uskumatult hellitavaid ja totakaid hüüdnimesid, nagu näiteks Innoke ja Kenake ning viis poja näha oma sugulastele Tiflisis. Seal oli Nikat kõige rohkem hämmastanud võimsate okstega puu selle maja aias, kus nad peatusid. See oli mingi kohmakas troopiline hiiglane. Elevandikõrvataolised puulehed varjasid õue kõrvetava lõunamaa taeva eest. Nika ei suutnud harjuda mõttega, et see puu on taim ja mitte loom.
Poisil oli ohtlik kanda oma isa kõhedakstegevat perekonnanime. Nina Galaktionovna nõusolekul kavatses Ivan Ivanovitš esitada keisri nimele palve anda Nikale ema perekonnanimi.
Kui ta oli lamanud voodi all ja olnud pahane asjade käigu peale maailmas, oli ta muu hulgas mõtelnud ka sellest. Kes see Voskoboinikov õige on, et oma nina igale poole topib? Küll ta neile kõigile veel näitab!
Või siis see Nadja! Olgugi ta viieteistkümneaastane, aga kas see tähendab siis, et tal on õigus nina püsti ajada ja rääkida temaga nagu väikese lapsega? Küll ta sellele Nadjale veel näitab! „Ma vihkan teda,” lausus ta mõttes mitu korda. „Ma tapan ta! Ma kutsun ta paadiga sõitma ja uputan ära.”
Ka ema oli tore. Muidugi vedas ema minema sõites ninapidi nii teda kui ka Voskoboinikovi. Ei sõitnud ta kuhugi Kaukaasiasse, vaid lihtsalt keeras lähimas sõlmjaamas otsa põhja poole ning tulistab kõige suurema rahuga Peterburis koos üliõpilastega politseid. Aga tema peab elusalt mädanema selles totras augus. Kuid ta kavaldab nad kõik üle. Uputab ära Nadja, jätab gümnaasiumi pooleli ja põgeneb Siberisse isa juurde ülestõusu õhutama.
Tiik oli kalda ääres üleni vesiroosidesse kasvanud. Paat lõikus sellesse tihnikusse kuiva sahinaga. Vesirooside vahel paistis vesi nagu arbuusi mahl kolmnurkses sisselõikes.
Poiss ja tüdruk hakkasid vesiroose korjama. Mõlemad haarasid kinni ühest ja samast kummina vintskest varrest, mis ei tahtnud katkeda. Vesiroos tõmbas neid teineteise poole. Laste pead põrkasid kokku. Paati oleks nagu pootshaagiga kalda poole tõmmatud. Vesirooside varred läksid sassi ja tõmbusid koomale, valged õied, südamikud eredad nagu munakollane verega, vajusid vee alla ja kerkisid jälle pinnale, nii et vesi neist välja voolas.
Nadja ja Nika korjasid üha vesiroose, paat vajus järjest rohkem ühele küljele, nad peaaegu lamasid kõrvuti vee ligi vajunud paadiserval.
„Mind on õppimine ära tüüdanud,” ütles Nika. „On aeg hakata elama, elatist teenima, tuleb inimeste sekka minna.”
„Aga mina tahtsin just sind paluda, et sa seletaksid mulle ruutvõrrandeid. Ma olen algebras nii nõrk, et asi oleks äärepealt lõppenud järeleksamiga.”
Nika tajus nendes sõnades mingit torget. Muidugi, Nadja tuletab talle meelde, kui väike ta veel on, ja näitab seega talle koha kätte. Ruutvõrrandid! Nemad polnud algebrat veel nuusutanudki.
Reetmata seda, kui solvatud ta on, küsis ta teeseldud ükskõiksusega, mõistes samal hetkel, kui totter see oli:
„Kellele sa mehele lähed, kui sa suureks kasvad?”
„Oh, sinna on veel nii palju aega. Arvatavasti ei lähegi ma mehele. Ma pole selle peale üldse mõtelnud.”
„Ära ainult palun arva, et see mind nii väga huvitab.”
„Miks sa siis küsid?”
„Sa oled loll.”
Nad läksid tülli. Nikale tuli meelde tema hommikune naistevihkamise hoog. Ta ähvardas Nadjat, et kui too ei lõpeta ülbitsemist, uputab Nika tema ära.
„Eks proovi,” vastas Nadja.
Nika haaras tal vöökoha ümbert kinni. Nende vahel läks rabeluseks. Nad kaotasid tasakaalu ja kukkusid vette.
Mõlemad oskasid ujuda, kuid vesiroosid takerdusid nende kätesse ja jalgadesse, põhi aga ei tulnud veel vastu. Lõpuks ronisid nad mudasse kinni jäädes kaldale. Vesi voolas nende jalatsitest ja taskutest ojadena. Eriti väsinud oli Nika.
Kui see oleks juhtunud alles üsna hiljuti, vähemalt sel kevadel, siis niisuguses olukorras, kus nad istusid kahekesi läbimärgadena pärast sellist suplust, oleksid nad tingimata lärmanud, sõimanud teineteist või naernud laginal.
Praegu nad vaikisid ja julgesid vaid vaevu hingata, neid rusus juhtunu mõttetus. Nadja oli nördinud ja vaikis pahasena, Nikal valutasid kõik kohad, nagu oleks tal kepiga jalad ja käed puruks pekstud ja ribid sisse muljutud.
Lõpuks poetas Nadja vaikselt nagu täiskasvanu: „Sa oled hull!” Nika vastas samuti täiskasvanu kombel: „Anna mulle andeks.”
Nad hakkasid minema mäkke maja poole, nendest jäid maha märjad jäljed nagu kahest veevedamise tünnist. Nende tee läks üles mööda tolmust kallast; siin oli väga palju madusid, üsna selle koha lähedal oli Nika hommikul näinud vaskussi.
Nikale tuli meelde möödunud öö nõiduslik ülevus, koit ja tema enda hommikune kõikvõimsus, kui ta käsutas loodust oma tahtmist mööda. Mida käskida loodusele praegu, mõtles ta. Mida oleks ta kõige rohkem tahtnud? Talle näis, et kõige rohkem tahaks ta kunagi veel kord koos Nadjaga tiiki kukkuda, ning ta oli praegu valmis ei tea mida maksma, et teada, kas see võiks kunagi veel juhtuda või ei.
1 Vene keeles kõlab see nimi antud kontekstis peaaegu nagu „elavat”. (Tlk.) [ ↵ ]
Teine jagu
Teise ringkonda kuuluv tütarlaps
1.
Sõda Jaapaniga alles kestis. Ootamatult varjutasid selle hoopis teised sündmused. Üle Venemaa veeresid revolutsioonilained, järgmine eelmisest ikka kõrgem ja enneolematum.
Sel ajal kolis Uuralitest Moskvasse belglasest inseneri lesk ja venestunud prantslanna Amalia Karlovna Guichard koos kahe lapsega, poja nimi oli Rodion ja tütre nimi Larissa. Poja pani ta kadetikorpusesse ja tütre tütarlaste gümnaasiumi, juhuslikult just samasse, kus õppis Nadja Kologrivova, pealegi samasse klassi.
Madam Guichard’il oli mehest jäänud sääste, mis olid paigutatud väärtpaberitesse, varem oli nende hind tõusnud, nüüd aga langes. Et peatada oma raha kokkusulamine ja mitte istuda käed rüpes, ostis madam Guichard õmblejanna Levitskaja pärijate käest väikese ettevõtte, õmblustöökoja Triumfivärava lähedal, õigusega säilitada vana firma, endine tellijate ring ning kõik õmblejad ja õpilased.
Madam Guichard tegi seda advokaat Komarovski soovitusel, kes oli olnud tema mehe sõber ja talle endalegi toeks. Komarovski oli külmavereline ärimees, kes tundis Venemaa ärielu nagu oma viit sõrme. Tolle mehega oli madam Guichard kirja teel kokku leppinud ümberkolimise Moskvasse, mees oli neile vaksalisse vastu tulnud ja viinud nad läbi kogu Moskva „Tšernogooria” möbleeritud tubadesse Oružeinõi põikuulitsas, kus ta oli üürinud neile numbri, tema oli see, kes veenis madami panema Rodja kadetikorpusesse ja Lara gümnaasiumisse, mida ta soovitas, tema oli ka see, kes nagu möödaminnes naljatas poisiga ja heitis tütarlapsele pilke, mis viimase punastama panid.
2.
Enne kolimist väikesesse kolmetoalisse korterisse õmblustöökoja juures elasid nad ligi kuu aega „Tšernogoorias”.
See oli Moskva kõige kohutavam kant, voorimeeste ja urgaste piirkond, siin olid terved uulitsad kõlvatuse teenistuses, see oli „hukkaläinud olendite” pärapõrgu.
Lapsi ei üllatanud numbritubade kasimatus, lutikad ja vilets sisustus. Pärast mehe surma elas ema alalises hirmus vaeseks jääda. Rodja ja Lara olid harjunud kuulma, et nad on hukatuse äärel. Nad said aru, et nad ei ole uulitsalapsed, kuid neis oli nagu lastekodu kasvandikes sügavalt juurdunud argus rikaste ees.
Selle hirmu elavaks eeskujuks