Nagu vits vette. Lee Child

      ÜKS

      Enesetapupommareid on kerge ära tunda. Neist aimub otsekohe palju sellist, mis räägib ise enda eest. Eeskätt põhjusel, et nad on närvis. Nimigi ütleb, et see on neile kõigile esimene kord.

      Iisraeli vastuluure kirjutas õpiku, kuidas end nende eest kaitsta. Meile räägiti, mida tuleks tähele panna. Õpikus oli asjalikke tähelepanekuid ja põikeid psühholoogiasse ning terve loetelu teatud käitumuslikest iseärasustest. Mulle tutvustas seda kõike kakskümmend aastat tagasi üks Iisraeli armee kapten. Ta vandus, et see vastab sajaprotsendiliselt tõele. Seetõttu vannun ka mina, et nii on, sest tol ajal olin ma kolmenädalasel lähetusel ja töötasin peaaegu kogu selle aja temaga koos, nii Iisraelis üldisemalt kui konkreetselt Jeruusalemmas, Läänekaldal, Liibanonis, puhuti ka Süürias ja Jordaanias, bussides ja kauplustes ja rahvast täis kõnniteedel. Ma hoidsin oma silmad lahti ja sirvisin samal ajal mõttes punkthaaval seda nimekirja.

      Kakskümmend aastat hiljem on see mul ikka veel peas. Ning ma seiran endiselt valvsalt ümbrust. Puhtalt harjumusest. Mingitelt teistelt tüüpidelt võtsin ma üle ühe teise mantra: vaata, ära näe, kuula, ära kuule. Mida erksam sa oled, seda kauem elad.

      Meessoost kahtlusaluse kohta on selles nimekirjas kaksteist punkti. Kui aga tegu on naisega, siis üksteist. Meeste puhul lisandub äsja puhtaks raseeritud nägu. Meespommarid ajavad oma habeme maha. See aitab neil massi hulka sulanduda. Tagajärjeks on kahvatum nahk näo alaosas. Näo omanik pole viimasel ajal päikese käes viibinud.

      Aga mind ei huvitanud raseeritud näod.

      Ma töötasin, lähtudes üheteistkümnepunktisest loendist.

      Ma otsisin naist.

      Sõitsin metroos, New York Citys. Kell kaks öösel, Lexington Avenue liini rongis number 6, mis suundus parajasti äärelinna. Ma olin läinud peale Bleecker Streeti peatusest platvormi lõunapoolses otsas, astudes vagunisse, mis oli tühi, kui mitte arvestada viit inimest. Kui metroorongi vagunid on rahvast täis, mõjuvad nad väikeste ja hubastena. Tühjad vagunid seevastu tunduvad hiigelsuured ja koopataolised ning tekitavad üksindustunnet. Öösel näivad vagunite tuled soojemad ja põleksid justkui eredamalt, kuigi tegemist on samade tuledega, mida kasutatakse päeval. Muid tulesid ei olegi. Ma lösutasin kaheinimeseistmel ustest põhja pool, vaguni rööbastepoolsel küljel. Kõik ülejäänud viis reisijat istusid minust lõuna pool pikkadel pink-istmetel, küljetsi, seljaga vastu seina, üksteisest eemal, ja vahtisid tuimalt enda ette tühjusse, kolm inimest vasakul ja kaks paremal pool.

      Meie rongi number oli 7622. Kunagi sõitsin ma 6. rongis kaheksa peatusevahet ühe kergelt segase tegelase kõrval, kes rääkis rongist, milles me parajasti viibisime, samasuguse vaimustusega, nagu enamik mehi räägib spordist või naistest. Seetõttu ma teadsin, et mainitud numbriga rong on mudel R142A, et see on New Yorgi metroos uusim, ehitati Jaapanis Kobes, Kawasaki tehases, saadeti meritsi USA-sse, toodi haagisveokil 207. tänava depoosse, tõsteti seal kraanaga rööbastele ning pukseeriti siis 180. tänavale, kus seda katsetati. Ma teadsin, et see rong on mõeldud kapitaalremondita läbima 320 000 kilomeetrit. Teadsin, et rongi automaatne teadustus süsteem jagab juhiseid mees-, infot aga naishäälega, ning et taoline jaotus väideti olema juhuslik, kuid et tegelikult arvasid transpordiülemused selle olevat psühholoogiliselt mõjuvama. Ma teadsin, et teksti sisselugejad töötasid Bloomberg TV-s, kuid see oli aastatel, mil Mike polnud veel linnapea. Teadsin sedagi, et taolisi ronge oli New Yorgi metroos kokku kuussada ja et igaüks neist oli pisut vähem kui kaheksateist meetrit pikk ning ligi kaks ja pool meetrit lai. Ma teadsin, et selline juhikabiinita moodul on mõeldud mahutama maksimaalselt nelikümmend istuvat ja 148 seisvat reisijat. Too segane sell puistas kõiki neid andmeid otsekui varrukast. Oma silmadega nägin ma seda, et vaguni istmed olid sinisest plastist, samasugusest sinisest nagu hilissuvine taevas või Briti õhujõudude munder. Samuti panin ma tähele, et vaguni seinapaneelid olid valmistatud grafitikindlast klaaskiust. Kohas, kus need läksid üle laeks, võis näha reklaamide paarisridu, mis kulgesid minust eemale. Panin tähele rõõmsaid väikesemõõdulisi plakateid, mis promosid telesaateid, keeltekursusi, võimalusi omandada kolledžikraad või mingis ametis hästi teenida.

      Mulle jäi silma ka üks politseiteadaanne, milles soovitati: kui märkad midagi, reageeri.

      Mu lähim kaasreisija oli latiino naine. Ta istus teisel pool vahekäiku mu vasakul käel, eesustest veidi edasi, ihuüksi kaheksale inimesele mõeldud istmel, pigem otsa pool kui keskel. Ta oli väikest kasvu, vanuse poolest umbkaudu kolme- ja viiekümne vahel, erutava välimusega ja paistis olevat väga väsinud. Naisel oli randme ümber kulunud poekott ning ta vahtis tema vastas olevat tühjust pilguga, mis oli liiga kurnatud, et midagi tähele panna.

      Järgmine kaasreisija, teisel pool ja naisest piki vagunit umbes meeter kakskümmend sentimeetrit edasi, oli mees. Ka tema oli kaheksale inimesele mõeldud istmel üksi. Ta võis olla pärit Balkanilt, aga sama hästi ka Musta mere äärest. Tumedad juuksed, kortsus nahk. Mees oli sooniline, töö ja elu olid teda omajagu räsinud. Ta istus, tallad kindlalt vastu põrandat, keha ettepoole kummargil ja küünarnukid põlvedel. Ärkvel, aga kohe-kohe magama jäämas. Reaktsioonid kellaajale vastavalt aeglased, keha kõikumas rongi liikumise taktis. Mees oli umbes viiekümneaastane ja oma vanuse kohta liiga nooruslikult riides. Kotjad teksad ulatusid talle vaid poolde säärde ning ühe mulle tundmatu NBA mängija nimega T-särk oli mitu numbrit suurem kui vaja.

      Kolmas reisija oli naine, kes võinuks vabalt olla pärit Lääne-Aafrikast. Ta istus vaguni vasakul küljel keskmistest ustest lõuna pool. Naine tundus olevat väsinud ja loid ning kurnatus ja valgus andsid tema tumedale nahale tolmuhalli varjundi. Tal oli seljas erksavärviline batikkangast kleit, juukseid kattis sama mustriga kandiline riidetükk. Naise silmad olid suletud. Ma tunnen New Yorki küllaltki hästi. Pean end kosmopoliidiks ja New Yorki maailma pealinnaks, nii et saan temast aru umbes samamoodi nagu britt Londonist või prantslane Pariisist. Olen tuttav selle linna kommetega, ehkki mitte peensusteni. Ent polnud raske taibata, et ükskõik millised kolm inimest, samasugused nagu need, kes istusid praegu tolles öises põhja poole suunduvas rongis number 6 Bleeckerist lõunas, on kontorikoristajad, kes sõidavad koju pärast õhtust vahetust kusagil raekoja kandis, või restoranitöölised Chinatownist või Little Italyst. Arvatavasti olid nad teel Hunts Pointi Bronxis või sõitsid koguni Belham Bayni välja ja valmistusid lühikeseks katkendlikuks uneks enne järjekordseid pikki tööpäevi.

      Neljas ja viies reisija ei olnud sellised.

      Viies reisija oli umbes minuvanune mees. Ta oli sättinud end neljakümne viie kraadi all üle kaheinimeseistme diagonaalselt minu oma vastas, võttes enda alla kogu vahekäigu. Tema riietus oli lohakas, kuid mitte odav. Puuvillased igapäevapüksid, golfisärk. Mees oli ärkvel. Ta oli pilguga kinni milleski, mis asus tema ees. Silmade fookus muutus kogu aeg puhuti teravnedes, otsekui mõtleks ta pingsalt ja arutleks omaette. Need silmad meenutasid mulle pesapalluri silmi. Neis oli tark, kaval ja arvestav pilk.

      Ent