Wall Streeti pokker. Tõus läbi rusude. Michael Lewis

Ma olin Wall Streetil ja Londonis võlakirjade müügimees. Töötasin õlg õla kõrval Salomon Brothersi maakleritega ning minu arvates asetas see mind ühe ajastut defineerida aidanud sündmuse epitsentrisse. Maaklerid on meistrid kiiresti pappi kokku ajama ja suur osa viimase kümne aasta jooksul teenitud papist aeti kokku kiiresti. Ja Salomon Brothers oli vaieldamatult maaklerite kuningas. Siin raamatus püüan ilma oma töökohalt Salomon Brothersi kauplemissaalis lahkumata kirjeldada ja selgitada ajastut iseloomustanud sündmusi ja tõekspidamisi. Aeg-ajalt kipub jutulõng minu juurest minema uitama, kuid lugu on sellegipoolest läbi ja lõhki minu oma. Oma positsiooni tõttu sain siiski isiklikul pinnal aru nii rahast, mida ma ise ei teeninud, kui ka valedest, mida ma ise ei rääkinud.

See lugu leidis aset ligikaudu keset tänapäevast kullapalavikku. Mitte kunagi varem pole sedavõrd paljud ühegi oskuseta kahekümne nelja aastased teeninud niivõrd lühikese ajaga nii palju raha, kui sel aastakümnel teenisime New Yorgis ja Londonis meie. Mitte kunagi varem pole olnud sedavõrd vägevat erandit turureeglile, et keegi ei võta välja rohkem, kui ta sisse paneb. Mul pole mitte midagi raha vastu. Pigem olgu mul seda rohkem kui vähem. Järgmist rahasadu ma aga hinge kinni pidades ei oota. Toimunu oli haruldane ja imetabane vimka teenimise ja kulutamise muidu üsna ettearvatavas ajaloos.

Peab ütlema, et nende mõõdupuude järgi, mille põhjal me iseend hindame, olin mina edukas. Ma teenisin palju raha. Firmat juhtinud inimesed ütlesid mulle alatasa, et ühel ilusal päeval saab minust üks neist. Sellega ma pigem varakult ei praaliks. Küll aga peab lugeja teadma, et mul pole vähimatki põhjust oma endise tööandja vastu kibestust või võõrandumist tunda. Ma asusin seda raamatut kirjutama seepärast, et pidasin paremaks lugu ära rääkida, selmet seda elu aina edasi elada.

Tänusõnad

Autor tänab järgmisi isikuid ja ettevõtteid: Michael Kinsley ja The New Republic, Stephen Fay ja Business, Starling Lawrence ja W. W. Norton, Ion Trewin ja Hodder & Stoughton, kes kõik andsid nõu ja maksid õigel ajal. Aitäh intelligentsete nõuannete eest, Robert Ducas ja David Soskin. Lõpuks tahab autor tänada oma vanemaid Diana ja Tom Lewist. Nemad vastutavad mõistagi kõigi raamatus esinevate vigade, pattude ja puudujääkide eest.

Wall Streeti pokker

„Wall Street,“ räägib üks vana ja õel ütlemine, „on tänav, mille ühes otsas on jõgi ja teises otsas surnuaed.“

See ütlemine on lööv, kuid paraku poolik. See jätab mainimata lasteaia tänava keskel.

Frederick Schwed juunior, „Kus on klientide jahid?“

ESIMENE PEATÜKK

Wall Streeti pokker

Oli 1986. aasta algus. See oli minu firma Salomon Brothersi allakäigu esimene aasta. Meie juhatuse esimees John Gutfreund tõusis oma lauast kauplemissaali eesotsas ja läks jalutama. Polnud hetkegi, mil maaklerid kauplemissaalis miljardite dollaritega ei riskinuks. Lihtsalt ringi jalutades ja maakleritele küsimusi esitades tunnetas Gutfreund saali pulssi. Mingi kõhedust tekitav kuues meel juhatas teda ikka just sinna, kus parajasti oli mingi kriis. Gutfreund paistis haistvat raha kadumist.

Ta oli viimane inimene, keda pingul närvidega maakler näha tahtnuks. Gutfreundil (kelle nime hääldati nagu sõnu good friend ehk hea sõber) oli komme sulle selja tagant ligi hiilida ja siis sind üllatada. Temale see meeldis, aga sulle küll mitte. Sina olid korraga kahe telefoni otsas ja püüdsid katastroofi ära hoida ning sul polnud aega ümber pöörata ja vaadata. Seda polnud tarviski. Teda oli tunda. Sinu lähiümbrus hakkas tõmblema nagu langetõbiste palat. Inimesed teesklesid, et on millegagi paaniliselt hõivatud, jõllitades samal ajal pingsalt mingit punkti otse su pea kohal. Sa tundsid kontides külmajudinat, mis minu arvates on sama sorti tundeelamus kui väikse karvase eluka närviline tõmblus, kui grislikaru talle vaikselt ligi hiilib. Peas lõi plärisema äratuskell: Gutfreund! Gutfreund! Gutfreund!

Sageli juhatuse esimees lihtsalt hõljus seal natuke aega ja läks siis minema. Sa ei pruukinudki teda näha. Kahel sellisel juhul oli ainuke märk temast julka meenutav tuhk mu tooli kõrval põrandal, mille ta minu arvates oli sinna jätnud visiitkaardiks. Gutfreundi sigarituhapabulad olid pikemad ja püsisid paremini koos kui keskmise Salomoni ülemuse omad. Ma olen ikka arvanud, et ta suitsetas teistest kallimat kraami, ostetud mõne eest sellest 40 miljonist dollarist, mille ta 1981. aastal Salomon Brothersi müügi pealt tasku pistis (või mõne eest neist 3,1 miljonist dollarist, mis ta endale 1986. aastal maksis ning mida oli palju rohkem, kui sai ükski teine Wall Streeti tegevjuht).

Tol 1986. aasta päeval tegi Gutfreund aga midagi kummalist. Selle asemel, et meid kõiki kabuhirmuga täita, siirdus ta otsejoones Salomon Inc juhatuse liikme ja ühe Salomoni parima võlakirjamaakleri John Meriwetheri laua juurde. Nad vahetasid sosinal mõned sõnad. Ümbritsevad maaklerid kikitasid kõrvu. Sellest, mida Gutfreund ütles, on saanud Salomon Brothersis legend ning ühtlasi lahutamatu osa firma korporatiividentiteedist. Ta ütles: „Üks käsi, miljon dollarit, ei mingeid pisaraid.“

Üks käsi, miljon dollarit, ei mingeid pisaraid. Meriwether sai otsekohe aru, mida see tähendab. Wall Streeti kuningas, nagu Business Week oli Gutfreundi kutsuma hakanud,

Скачать книгу