Süstemaatilise teoloogia käsiraamat ehk dogmaatika märksõnades. Elmar Salumaa
ise on armulaua anniks”. Veelgi olulisemaile tulemusile jõuti töörühmas, mille koosseisu kuulusid ülalmainitud kirikute teoloogid (eksegeedid ja süstemaatikud). Nende pikaajalise (1947–1957) töö tulemusena avaldati nn Arnoldshaini teesid, milles taheti väljendada „piibelliku tunnistuse otsustavat sisu armulaua kohta” ja näidata ühtlasi, et XVI saj refomatsioonikirikuid lahutavad vastuolud armulauaküsimuses on uustestamentlikku tunnistust silmas pidades ületatavad, võimaldades täielikku armulauaosadust mainitud kirikute vahel. Muidugi ei pääsenud mainitud teesid ka teravast kriitikast, seda peamiselt rangelt konfessionaalse luterluse poolt, teesidele on ette heidetud ühekülgset personalismi, spiritualiseerimist ja objektiivsuse leevendamist (Ernst Sommerlath). Nn Arnoldsheini teeside taustal jätkasid tööd uued komisjonid, ent ei saavutanud lõplikku selgust ning ühtsust. Vaevalt ulatub selleni ka hiljem vormistatud nn Leuenbergi konkordia, millega on ühinenud terve rida luterlikke kirikuid (muide ka EELK!). Laiemas oikumeenilises raamistikus kerkib aga üha uusi probleeme, mille positiivset lahendust on üpris raske ette näha – nii ajaliselt kui ka sisuliselt.
3. Dogmaatilisi probleeme
Armulauaõpetuses ei saa praegusaegses evangeelses dogmaatikas tugineda üksnes Lutheri õpetuslikele seisukohtadele ega ka tema mõnevõrra ühekülgsele seadmissõnade eksegeesile, mis vaevalt hõlmab kõiki neid probleeme, mis on esile kerkinud tänapäevase eksegeetilise uurimistöö alusel ja millel kahtlemata on oma õpetuslik tähendus. Ka praeguses evangeelses dogmaatikas tuleb silmas pidada eelkõige luterlikku „kirjaprintsiipi” ja sellelt seisukohalt ikka ja uuesti kontrollida õpetuslikke käsitlusi. Märgime siinkohal vaid olulisemaid aspekte dogmaatilises armulauaõpetuses.
a) Mis sakrament armulaud õieti on? Milles seisneb ta olemus? Sellele võib lihtsalt vastata: armulaud on Jeesuse Kristuse rajatud söömaaeg, mille ta on seadnud oma kogudusele koos korraldusega seda korrata: „Seda tehke…” Erinevalt ristimisest, mis alati puudutab üksikisikut, on armulaud koguduslik, osaduslik sakrament. Muidugi on koguduses ka muid osaduslikkuse avaldusi ja vorme, kuid armulauaosadus on neist erinev, on sakramentaalne osadus, millest peavad johtuma kõik muud osadusvormid, olgu ühine Jumala sõna kuulamine jutluses, palveosadus jne. Miks aga just säärane „söömaosadus”? Arusaamine sellest on meil paraku peaaegu täiesti kaduma läinud. Maksab meenutada, et vanal ajal suhtuti sellesse teisiti: söömalauas oli esmajoones perekond, olid need, kes kuulusid juba loomult üksteise juurde, olid ka lugupeetud ja armastatud külalised. Söömalauda kutsumine tähendas usalduslikku ringi vastuvõtmist, sellesse kuulumist. Nõnda tahab ka Issand, et tema omad, tema jüngrid moodustaksid samasuguse perekonna, usaldusliku ringi, kus kõik on võrdväärsed.
Algkoguduses nimetati armulauda „Issanda lauaks”: esimesel söömaajal oli Issand oma jüngritega (märkigem: ainult oma lähimate jüngritega!) lauas istudes pereisa funktsioonides: tema murdis leiba ja jagas seda, tema õnnistas karikat. Seda söömaaega korrata käskides andis Issand ühtlasi mõista, et ta jääb ka edaspidi tõeliseks pereisaks. Seda tõsiasja kinnitab ta sõnadega „Minu ihu… minu veri…” „Ihu ja veri” tähendavad siin: mina olen alati täielikult, sellisena nagu ma olen, teie juures – mitte mingi fantoomi või vaimuna, mitte spirituaalselt ega sümboolselt, vaid reaalselt, nagu seda on leib, mida murran, ja vein, mida karikast jagan. Sellega annab Issand ühtlasi tõotuse viibida sellel söömaajal omade juures alati ning kõikjal, kus iganes seda söömaaega tema nimel ja tema korraldust mööda peetakse. Muidugi on Kristus oma tõotust mööda alati omade juures ka väljaspool seda söömaaega (Mt 28:20; 18:20), kuid armulauas on ta seda erilisel viisil, konkreetselt kõnetaval viisil. Seda põhjapanevat tõsiasja maksab eriti toonitada, kuna koguduse laiades ringides armulauda kiputakse paraku mõistma tõelise „mälestussöömaajana”, mistõttu seda tingimata tuleb ka armulaualiturgias esile tõsta („Kristus on meie seas”). Küsimusele, kuidas Kristuse olemine armulaual mõeldav on, on luterlik dogmaatika alati vastanud õpetusega
b) Reaalpresentsist. Just selle õpetusega rõhutatakse evangeelses õpetuses Kristuse kohalviibimise erilisust armulauasakramendis. See on ühtlasi luterliku armulauakäsitluse tuumprobleem, mille tähtsust ei tohi alahinnata, kuna just siin avaldub luterliku õpetuse spetsiifilisus ja ühtlasi selle range kirjapärasus. Ometi ei tohi seda presentsust piirata ainult armulaua elementidega, nagu tihti tehakse. Tõsi küll, just elementides saab see presentsus konkreetseks, süües ja juues kogetavaks, kuid reaalne presents ulatub tegelikult kogu toimingule, mitte ainult selle teatud aktile või osale. Kristus toimib oma söömalauas tingimata ka andja ning jagajana: „Võtke, sööge…” Tema reaalse presentsuse ahendamine ainult elementidele viib kergesti kogu armulaua sisu ja mõtte väärtõlgendamiseni, mida Luther oma õpetusega reaalpresentsist tahtis just nimelt vältida. Esmajoones puudutab see juba keskajal kujunenud roomakatoliku kiriku õpetust armulaua elementide – leiva ja veini – substantsiaalsest muutmisest või transsubstantsiatsioonist, mille kohaselt preestri poolt teostatava pühitsusakti läbi elemendid substantsiaalselt muutuvad Kristuse reaalseks ihuks ja vereks. Seejuures muidugi mööndakse, et elementide aineomadused jäävad endiseiks (maitse, värvus jne).
Taolise teooria tekkimine oli mõeldav teatud filosoofilisil eeldusil: skolastilise arusaamise järgi on substants ainus tõeline reaalsus, kuna aine kõigi oma omaduste või aktsidentsidega on vaid ilminguline. Nii muutuvad siis ka armulaua leib ja vein konsekratsiooni läbi tõeliseks Kristuse ihuks ja vereks. See vaade võimaldas järelduse, et preester armulauda toimetades alati kordab Kristuse ohverdamist (missaohver). Reformaatorid eesotsas Lutheriga heitsid säärase õpetuse kui kirjavastase koos kõigi sellest tulenevate roomakatoliku kirikus viljeldavate tavadega kõrvale. Taoline Kristuse ohvri kordamine tühistab Kristuse tõelise enese ohvriks toomise ainukordsuse ning ainukehtivuse kõikideks aegadeks. Sellega pole aga armulauakäsitlusest välistatud ohvrimõte kui niisugune, vaid see on asetatud tema õigele, kirjapärasele kohale. Nii ei seosta luterlik käsitlus Kristuse presentsust armulauas millalgi elementide muutumisega, selle võimalusegi vältimiseks kasutas Luther oma tuttavat väljendust, et Kristus on „elementides, elementide all ja elementidega” (in-sub-cum), mille tähendus selgub kõige paremini just katoliikliku transsubstantsiatsiooniõpetuse taustal.
Teiseks tõrjutakse reaalpresentsi õpetusega tagasi katsed tõlgendada Kristuse juuresolekut armulaual üksnes sümboolselt või spirituaalselt. Sõlmprobleemiks on siin seadmissõnades esineva sõna „on” tõlgendamine („see on minu ihu, see on minu veri”). Keeleliselt on mõeldav (ja inimlikule mõtteloogikale vastuvõetavam) seda tõlgendada „tähendab” mõttes. Esimene võimalus viiks otsemaid sümboolse käsitluseni, mille järgi armulaua elemendid ainult viitavad millelegi neist lahusolevale, on üksnes välispidised märgid (Zwingli), kuid ei ole seda, mis Kristus seadmissõnades nad ütleb olevat. Selline sümboolne tõlgendus aga ühtlasi spiritualiseerib Kristuse ligiolemise sakramendis, mistõttu tema reaalsest olemisest armulauas enam juttugi ei saa olla. Seega, kui Kristus on armulauas toimiv, siis ei teosta ta siin mingit sümboolselt akti, vaid on ise armulaua toimumises, on ise armulaua aktis – kaasa arvatud ka leivas ja veinis, mida pühitsetakse, jagatakse, süüakse, juuakse täiesti reaalselt. Ka see mõte selgineb, kui peame silmas, et Kristus toimib siin „pereisana” omade keskel. Võib kokkuvõttes öelda: õpetus reaalpresentsist on luterlikus armulauaõpetuses articulus stantis et cadentis („kiriku püsimise või langemise artikliks”).
c) Mida pakub armulauas reaalselt presentne Kristus omadele? Milles seisneb armulaua and? Sellele küsimusele vastates lähevad ka luterlike dogmaatikute seisukohad lahku. Seadmissõnadest lähtudes võime üsna lihtsalt nentida: Kristus, ristilöödud ja ülestõusnud ning ülendatud Issand pakub armulauas ennast. Mida see aga tähendab? Sõnad „mis teie eest antakse… mis teie eest valatakse” viitavad Kristuse ohvrisurmale ning selle läbi saavutatud võidule langusjärgset maailma ja inimest valitsevate patu, surma ja kuradi vägede üle. Sõnadega „teie eest” aga väljendatakse, et Kristus ennast ohvriks andes võttis enese peale meie süü ja sellele vastava karistuse (vt Js 53:5b), taastades sellega algse, loodupärase vahekorra inimese ja Jumala vahel. Sõnaselgelt väljendatakse seda karikasõnas, et valatav veri on ühtlasi „uue lepingu veri” ning lisatakse sellele, et see veri valatakse „pattude andeksandmiseks”. Seega on keskseks armulaua anniks ei midagi muud kui pattude andeksandmine Jumala armuaktina ja pattude andekssaamine inimese