Jõuka prantslase ettepanek. Katherine Garbera
Originaali tiitel:
Katherine Garbera
The Wealthy Frenchman’s Proposition
2008
Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.
Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.
See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.
Toimetanud Tõnu Ehasalu
Korrektor Inna Viires
© 2008 by Katherine Garbera
Trükiväljaanne © 2009 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN
Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.
Raamatu nr 10111
ISBN (PDF) 978-9949-456-06-2
ISBN (ePub) 978-9949-84-775-4
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Armas lugeja!
Juba tüdrukupõlvest saati kütkestab mind kõik prantsusepärane. Arvan, et selle põhjuseks on minu itaallannast vanavanaema, kes käis enne Ameerikasse elama asumist paar aastat Marseille’s koolis. Ta valdas prantsuse keelt sama hästi kui itaalia keelt. Minu vanaema, tema noorim tütar, rääkis minuga mõnikord prantsuse keeles.
Õppisin keskkoolis prantsuse keelt ning saatsin vanaemale prantsuskeelseid kirju. See oli meie kahe jaoks midagi erilist. Ka minu noorem õde õppis prantsuse keelt ja me rääkisime omavahel selles keeles, kui ei tahtnud, et meie teine õde jutust aru saaks.
Mu nõrkus prantsuse meeste vastu sai alguse, kui töötasin Floridas Walt Disney Worldis. Enne Disneylandi avamist Pariisis saadeti meie kontorisse kolm noort prantslast, et nad õpiksid, kuidas Disney töötab. Need olid tõelised unelmate mehed. Pikad, tumedajuukselised ja väga flirtivad. Üks neist tavatses istuda mu kirjutuslaua serval ja minuga rääkida. Kuulen siiani tema sõnade rütmi ning aktsenti. Tristan on seega segu neist meestest.
Sheri on minuga üsna sarnane. Ta on harjunud inimeste sekka sulanduma ning kui avastab end tähelepanu keskmes, tunneb kohmetust. Kuid teda aitab teadmine, et tal on Tristan.
Head lugemist!
Katherine
Tänusõnad
Pean kiitma oma lapsi Courtneyt ja Lucast, kes käitusid suurepäraselt, kui nende suvevaheajal käesolevat raamatut kirjutasin. Nad olid äärmiselt mõistvad, arvestades minu kirjutamisgraafikut. Tean, et iga ema peab oma lapsi maailma parimaiks, kuid minu omad ongi parimad!
1. peatükk
„Bonjour, Sheri. Kas post on juba saabunud? Ma saatsin sulle midagi erilist!”
Sheri Donnelly naeratas Lucille Dumonti telefonis kõlanud tervituse peale. Ta armastas oma tööd Sabina Groupis. Kui suur Prantsuse kontsern oli kuue kuu eest ostnud ära nende väikese ajakirjandusettevõtte, polnud ta tuleviku suhtes kuigi kindel. Ent see muudatus osutus meeldivaks.
Lucille oli Sheri kolleeg Pariisi kontoris. Ehkki nad polnud kunagi kohtunud, kujutles Sheri Lucille’i ette šiki pariislannana. Osaliselt seepärast, kuidas hääl telefonis kõlas, pealegi oli nende ülemus, kirjastaja Tristan Sabina öelnud, et Lucille näeb Sherist väga erinev välja.
„Ei, mida sa tegid?”
„Saatsin sulle koopia viimasest Le Figarost.” Lucille oli kõmuajakirjanduse andunud lugeja. Ta saatis Sherile sageli Prantsuse tabloide ning rõõmustas, kui sai vastu Ameerika kõmuajakirjandust.
„Tristanile ei meeldi, et sa neid saadad.”
„Ta ei pea sellest teadma. Ning tema on ühe kauni naisega ajakirja esikaanel.”
„See võib mulle isegi huvi pakkuda,” ütles Sheri. Tristan oli tema jaoks mõnes mõttes kinnisideeks saanud. Mitte küll haiglaslikul moel, pigem oli tegu uudishimuga. Sheri tahtis mehest kõike teada. Siiani oli ta teada saanud, et Tristan oli nõudlik, kuid lahke kiitust jagama. Lisaks oli mees äärmiselt kena. Ning ta oli lesk.
„Arvasingi, et see pakub sulle huvi.”
Sheri krimpsutas nägu. Kas ta oli isegi telefonis nii läbinähtav? „Kas veel midagi?”
„Jah. Ma tahan selle naise kohta teada. Ta on blond Ameerika näitlejanna, nimi on Kate või Jennifer. Kas nad käivad?”
Näitlejanna? Sheri armukadetses isegi alumise korruse kohvikus töötavat neiut, kellega Tristan igal hommikul flirtis, ent kauni blondi näitlejannaga poleks tal lootustki võistelda. Sheri oli lihtne inimene. Ta teadis seda, kuid ei suutnud end muuta.
„Ma ei tea üksikasju,” vastas Sheri ning naeratas, kui kontori kirjakandja talle paki ulatas. Ta tundis huvi, mis ajakirjas kirjutati.
„Ürita midagi teada saada, kui Tristan kontorisse tuleb. Sul on ju infoallikas olemas.”
„Ma olen üsna kindel, et Tristan vallandaks mu, kui hakkaksin tema eraelu kohta kuulujutte levitama.”
„Teil on õigus.” Sügav ja velvetine Tristan Sabina hääl pani Sheri süüdlaslikult võpatama.
Naine neelatas ning vaatas mehe terashallidesse silmadesse. „Ma pean lõpetama, Lucille.” Sheri jättis kiirustades hüvasti ning pani Tristanilt pilku pööramata telefonitoru hargile.
Mehe pruunid juuksed olid eest pikemad kui kuklal ning tema näol oli tervislik jume väljas veedetud ajast. Täna hommikul kandis ta sinist peenetriibulist pluusi, mille paar ülemist nööpi olid avatud, ning tumesinist ülikonda. Pilk Tristanile sundis Sherit unistuste hõlma vajuma, mis polnud üldse tema moodi.
„Kas räägite jälle minust?”
„Lucille ja mina peame teist rääkima,” vastas naine nipsakalt nagu alati. „Oleme teie assistendid.”
„Tõsi, kuid see ei kõlanud tööalase jutu moodi.”
Sheri kehitas õlgu, suutmata mõtteid peast heita. Kas Tristan käib Hollywoodi noore näitlejannaga? Millal see veel juhtus?
„Miks Lucille teile helistas?” küsis Tristan, võttis äsja saabunud kirjad ja hakkas neid läbi lappama.
„Ah, te ju tunnete teda. Ta arvab alati, et siin New Yorgis toimub midagi põnevat,” vastas Sheri, vaadates arvutiekraanile ning lootes, et mees läheb oma kabinetti. Ta ei suutnud Tristanile otsa vaadata ega tõde rääkida.
„Preili Donnelly?”
„Hmm...?” mõmises Sheri endiselt mehele otsa vaatamata. Sel hetkel näis arvutiekraan nii lõpmata huvitav. Palun, tee nii, et ta ära läheks.
„Vaadake mulle otsa.” Sheri tegi seda. „Mida Lucille teilt uuris?”
„Ma ju ütlesin,” vastas naine, pilk naelutatud Tristani avatud särgikaelusele.
„Miks te mulle silma ei vaata?” küsis mees tugeva aktsendiga.
„Sest ma ei taha teile valetada.”
„Ärge siis valetage.”
Sheri kehitas jälle õlgu. Kõige vähem tahtis ta mehe eraelu arutada. Valevorst. „Ta küsis midagi Le Figaros nähtu kohta.”
„Minu