Jõuka prantslase ettepanek. Katherine Garbera
mehest sisse võetud? Mis siis, kui Tristan sai sellest aru ja see pani teda kohmetuma? Mis siis, kui...?
„Teil on viieteistkümne minuti pärast nõupidamine Renega, ta saatis teile pika e-kirja, peaksite sellele enne pilgu peale heitma,” teatas Sheri ning ulatas mehele välja prinditud koopia e-kirjast.
Hetkeks arvas naine, et Tristan ei lase vestlusel tööteemadele kalduda.
„Teil on muidugi õigus,” ütles mees ning võttis paberid.
„Ma märkisin alajaotused ära ja kirjutasin igaühe kohta lühikokkuvõtte.”
„Tänan, preili Donnelly. Ma ei tea, mida teieta peale hakkaksin.”
Sheri punastas komplimendi peale. „Pole tänu väärt.”
Ta vaatas, kuidas mees oma kabinetti läks ning otsustas, et lööb Lucille’i maha, ehkki too ei võinud ju teada, et Tristan just sel hetkel kontorisse saabub...
Sheri avas saabunud paki, millest pudenes välja ajakiri. Paparatsofoto oli küll seal, ent kaanepildiks oli midagi muud. Ehkki fotograaf polnud saanud väga head võtet, nägi Tristan armunud välja nagu ka naine, kes tema ümbert kinni hoidis. Sheri libistas sõrmega üle mehe kulmukaarte, pealkirjast välja tegemata, keskendudes vaid Tristanile.
Ta hoidus töö juures mehe vahtimisest, sest see olnuks ebasobiv, kuid...
„Preili Donnelly?”
„Jah.”
„Pange see ajakiri käest.”
Sheri kahvatas, avas kirjutuslaua alumise sahtli ning viskas ajakirja sinna. „Kas tahtsite midagi?”
„Ma pean Global Traveleri tellima.”
„Jah, härra. Ma usun, et Maurice’il on see olemas,” ütles Sheri, tõusis püsti ning lahkus kabinetist, enne kui Tristan midagi öelda jõudis.
Oh sa poiss, see nüüd küll hea polnud. Ta oli vähem kui kümne minuti jooksul jäänud tööluusiga kaks korda vahele. Tristanile ei meeldinud sellised asjad ja tavaliselt Sheri reegleid ei rikkunud, kuid tal oli tunne, et seekordne rikkumine ei lähe arvesse. Ent kui ta tahtis karjääri teha ja ühel päeval ehk kaaskirjastajaks saada, siis tuli vallandamisest hoiduda.
Sheri haaras raamatu, suure näidisköite, millega nende ajakiri Global Traveler hetkel tegeles, ning kiirustas Tristani kabinetti. Mees rääkis parajasti telefonitsi oma venna Renega. Vestlus toimus prantsuse keeles ning Sheri mõistis sellest vaid iga kolmandat sõna. Tristan viipas raamatu poole ja Sheri ulatas selle talle, enne kui kabinetist väljus.
Ta istus tagasi oma kirjutuslaua taha ning nägi, et Lucille oli talle teate saatnud.
[L.Dumont] Kas T tuli meie kõne ajal kontorisse?
[S.Donnelly] Jah.
[L.Dumont] Kas ütlesid talle, millest me rääkisime?
Sheri arutles, kas Lucille asjaga kurssi viia, kuid otsustas siis millegi parema kasuks.
[S.Donnelly] Ma ei saa praegu teateid vahetada.
[L.Dumont] OK. Anna teada, kui saad.
[S.Donnelly] Hiljem.
Hiljem, mõtles Sheri. Kui tal veel töökoht alles on. Tristan ei vallandaks teda Lucille’iga rääkimise tõttu, ent kui mees leiaks, et Sheri on huvitatud rohkem tema eraelust kui tööst, siis ei kõhkleks ta seda sammu astumast.
„Kas vajate veel midagi, enne kui lahkun, härra Sabina?” küsis Sheri õhtul kell viis. Kodus ei oodanud teda midagi huvitavat, kuid ta oli otsustanud, et ei jää kontorisse ületunde tegema nüüd, kui ülemuseks oli Tristan. Kontoris viibimine muutus liiga meeldivaks, kui nad seal kahekesi olid.
Tristan tõstis pilgu telefonilt, mida ta oli hämmastunud ilmel vahtinud. Juuksesalgud langesid ta laubale, muutes ta kuratlikult nägusaks.
Mees vaatas Sherit hindavalt ning naine muutus närviliseks. „Tegelikult pean teiega rääkima ühest asjast, mis mulle on silma jäänud. Palun, tulge sisse ja sulgege enda järel uks.”
Sheri üritas kabinetti sisenedes rahulikuks jääda, kuid ilmselt see ei õnnestunud, sest mees jäi teda kummalisel pilgul vaatama. Kas Tristan kavatses jälle selle ajakirja teema üles võtta?
Sheri kõndis üle marmorpõranda paksule araabia vaibale mehe kirjutuslaua ees. Sabina Group oli igas suhtes esmaklassiline. Siin polnud kohta odavatele puiduimitatsioonist kirjutuslaudadele ega kontoriboksidele. Tristani kontor oli luksuslik. Sheri istus külalistele mõeldud nahkkattega tugitooli.
„Tahaksin enne vabandada, et seda ajakirja uurisin. Mul on selle pärast piinlik. Ma ei suutnud vaatamata jätta, millest Lucille rääkis.”
Tristan raputas pead. „Pole vaja vabandada. Ma vist kaotasin enesekontrolli, kui nägin, mida loete.”
„Miks?”
„Paparatsod jälitavad mind kogu aeg. Nad võivad olla tõeliselt tüütud,” ütles Tristan.
Tema hääl kõlas tüdinult ja Sheri teadis, et sel moel varjab mees oma viha. „Te olete viimasel ajal palju kõneainet andnud,” ütles naine.
„Meie pere puhul on see alati nii olnud. Minu vanaema oli Prantsusmaal kuulus näitlejanna ja vanaisa oli lavastaja. Mu perekond tekitab suurt huvi.”
„Mul on kahju. Soovin, et saaksin teid aidata.”
„Tegelikult saategi.”
„Kuidas?” Sheri lootis, et Tristan ei palu tal hakata kõmupiltnikel silma peal hoidma. „Ma ei usu, et paparatsod minu käsu peale kaovad.”
„Arvate?” Tristan kergitas üleolevalt kulmu ning muigas, mis võttis Sheri jalust nõrgaks.
„Vahest peaksite lõpetama pidudel käimise,” sõnas Sheri mõtlematult.
Tristani huuled tõmblesid ning ta kehitas väga prantslaslikult õlga. „Kahjuks on liiga hilja.” Ta silus käega kukalt. „Mul on teile ettepanek, preili Donnelly.”
„Milline?”
„Üks isiklikku laadi ettepanek.”
„Kui isiklik?”
„Üsnagi.”
„Arvasin, et tahate töösuhted vaid ametialased hoida,” sõnas Sheri.
„See on isiklik tööasi. Mis te kostate, kui kutsuksin teid tasuta Kreekasse Mykonose saarele?”
Sheril jäi hing kinni. „Rääkige sellest lähemalt,” ütles ta.
„Üks mu parimaid sõpru abiellub seal järgmisel nädalal.”
Sheri vahtis meest, olles segaduses. „Kas tahate, et asendaksin teid seal?”
„Ei. Palun teil endaga kaasa tulla ja pulmapeost osa võtta.”
Minna. Koos. Tristaniga. Issand, Sheri tahtis rõõmust lakke hüpata ja lahkuda, enne kui mees ümber mõtleb. Võib-olla oli Tristan märganud nende lihtsate riiete all tõelist Sherit? Ent nii naiivne naine nüüd ka polnud. Siin pidi mingi konks olema.
„Miks just mina?”
„Pruut, Ava Monroe, on ameeriklanna.”
„Te tunnete teisi ameeriklasi ka,” ütles Sheri, pidades silmas ajakirja kaanel olnud näitlejannat.
„Pulmapeoni on vähe aega ja ma tahan minna kellegagi, kellega end hästi tunnen. Kellegagi, kes ei hakkaks Christose äriasjade kohta nuhkima.”
See polnud kõige meeldivam kutsumise põhjus ning kinnitas Sherile midagi, mida ta niigi teadis, ent ei tahtnud endale tunnistada. Nimelt seda, et ta on selline naine, kelle mehed alati maha jätavad. See sai alguse juba tema isast ning kordus hiljem üha uuesti. Sheri üritas sellele mitte mõelda ega norutada, kuid mõnikord lootis ta siiski,