Üleannetus sobib talle. Triloogia II raamat. Kasey Michaels
„Miks? Kui sa peaksid arvama, et mul on vaja lapsehoidjat, siis luba, et tuletan sulle meelde, et meie partnerlusplaan polnud üldse minu mõte. Sa tõmbad mul tempot alla.”
„Peale selle olen ma vana, mul pole huumorimeelt ja mind ootab südameoperatsioon. Jah, seda kõike olen ma juba kuulnud. Kuid meelitustega sa kaugele ei jõua,” ütles Matt ja haaras Jessical küünarnukist. „Hakkame minema. Me peame minu juurest läbi astuma. Mul on vaja paar asja kaasa võtta.”
„Sinu juurest?” Jessica pöördus õe poole, näol teeseldud õudus. „Kas sa kutsud mind oma oforte vaatama? Just seda tegid vanad räpased mehed eelmisel sajandil, et süütuid noori tüdrukuid oma urgu meelitada. Mis sina arvad, õeke? Kas ma peaksin temaga kaasa minema?”
„Ma vastaksin eitavalt, kuid ainult sellepärast, et ta meeldib mulle,” vastas Jolie Mattile silma pilgutades. „Mine, Jessica. Ja käitu korralikult.”
Jessica suudles õde hüvastijätuks. „Mis lõbu mul sellest oleks?” sosistas ta, kuid Matt kuulis tüdrukut.
Matt õngitses taskust Jeepi võtmed, surus parklas Samil kätt ja laskis Jessical endal autoukse avada.
Sest nad võivad küll olla partnerid vastutahtsi, kuid tänane õhtu polnud kohtamine. Autoust avatakse kohtingukaaslasele, mitte partnerile.
Jäi veel otsustada, kas see oli mõeldud veenmaks Jessicat või teda ennast...
1 Sunshine – „päikesepaiste” (ingl k)
Teine peatükk
Tegelikult oli Jessica hetkel paras närvipundar, kuigi ta poleks lasknud ei Mattil ega kellelgi teisel kogu maailmas sellest aru saada. Talle meeldis, et teda peeti muretuks, pisut mõtlematuks, natuke rumalaks, naljakaks, mil aga võimalik, ning põrgulikult enesekindlaks. See oli tema isiksus, tema kaitse, tema soomusrüü, mille ta oli selga tõmmanud juba lapsena, kui ta oli järjekorras kolmas ema alati heitlikule tähelepanule ja harva kodus viibiva isa tähelepanule; ta oli tagapool Jade’ist, kes oli nii pagana täiuslik, ja Joliest, kes oli nii pagana andekas.
Kui teiseks lapseks olemine paneb rohkem pingutama, siis kolmas sünniaeg muudab su elu võitluseks millegi saavutamise, väljapaistmise, tähtis olemise nimel.
Isiksus, fassaad, kuidas hulluarst tema käitumist oleks nimetanud, toimis hästi ka eetris olles. Jessica võis naeratada, olla kena ja esitada tobedaid küsimusi, nii et intervjueeritav lasi end lõdvaks, ning sihtida siis otse veeni läbitungiva küsimusega, mida usutletav üldse ei oodanud ja mis virutas neile vastu lõugu nagu vasakhaak.
Sest Jessica teadis, et ei piisa sellest, kui oled kena või naljakas või osavõtlik või isegi alatu. Lisaks tuli teha ka kodutööd.
Matthew Denby kallal oli ta teinud kodutööd sestsaati, kui mees tema vaatevälja ja tee peale ilmus. Matt oli võmmi poeg ja pojapoeg ning Jessica polnud kindel, kas ta oli tegelikult ikka tahtnud politseinikuks saada või arvas lihtsalt, et astub „perekonnaäris” eelkäijate jälgedes. Muidugi ei kavatsenud ta seda Mattilt küsida, sest mees polnud enda kohta midagi rääkinud. Kuid küsimus oli Jessica nimekirjas.
Ta oleks tahtnud teada ka Matti naise kohta, kes oli hukkunud kuus kuud pärast pulmi autoõnnetuses. Süüdlane oli sündmuskohalt põgenenud. Mary Denby oli surres üheksateist ja Matt ise kakskümmend ning käis teist aastat kolledžis. Järgmisel suvel lõpetas ta õpingud politseiakadeemias. Kas naise surm oli sundinud meest kolledžit pooleli jätma ja valima politseitööd? Kas ta oli tahtnud tabada selle, kes oli ta naise autot ramminud ja ta siis vrakki surema jätnud?
Nagu Jessica oli välja uurinud, ei vahistatud selle ligi kahekümne aasta taguse otsasõiduga seoses mitte kedagi. Võib-olla oli see mingi üldisem võmmivärk või veidrus, mis iseloomustas nii Matti kui ka Jessica isa, kuid neiu oli valmis kihla vedama, et see lugu närib Matti ikka veel – samamoodi nagu Teddy lahendamata juhtumid olid närinud isa.
Veel üks küsimus, mida ta ei saa Mattile esitada, eriti praegu, kui mees nii rõhutatult teeskles, nagu Jessica ei istukski tema auto kõrvalistmel.
„Kas sa oled ikka veel vihane?” küsis Jessica, kui Matt valgusfoori tagant minema sõitis ja teise käigu sisse lükkas.
„Ma ei ole vihane,” vastas Matt, kuid ei vaadanud ikka veel neiu poole. „Kes ütles, et ma olen vihane?”
„Esiteks sinu käiguvahetus. Kui sa jätkad nii, nagu tahaksid mind käiguvahetusega klohmida, lõhud käigukasti ära.”
Matt heitis neiule kiire pilgu, surudes samal ajal sisse kolmanda ja siis kohe neljanda käigu. Mehe näojooned tõusid läheneva auto esitulede valguses teravalt esile. „Tead mis, Jess, algul ma arvasin, et sa ei saa sinna midagi parata. Kuid nüüd ma tean, et see ei ole nii. Tegelikult näed sa lausa vaeva, et olla tõsine ora tagumikus.”
„Ja kuidas ma hakkama saan?” küsis Jessica muiates, kuigi ta süda jättis löögi vahele. Teddy lahendamata juhtumite kallal töötades võib tal minna tarvis paarilist. Kuid psühhoanalüüsi polnud tal vaja, igatahes mitte Mattilt.
„Klassi parim,” porises Matt, kuid siis kerkis mehe suunurkadesse tilluke naeratus. „Sa oled tõesti paras ports.”
Jess otsustas, et lihtsam on võtta seda märkust komplimendina. „Suur tänu. Sa ju tead, ma olen orienteeritud tulemustele.”
„Ma tean,” kinnitas Matt ja keeras Philadelphia lõunaosas korterelamute kompleksi ette, mille parim joon oli, et selle seinad olid graffitist peaaegu puhtad. „Usu mind, ma ei ütleks seda sulle, kui saaksin, aga mäletad toda õhtut, kui sa passisid tänavanurgal, libuvarustus seljas?”
Jessica pusis turvavöö kallal, kui Matt parkimisplatsile keeras. „Ei ole võimalik! Kas keegi helistas? Ausalt? Miks sa mulle varem ei rääkinud? Kes see oli? Charmaine? Toots?”
„Tegelikult oli see Carolyn Loretta Watts, hüüdnimega Jänkumamma või Suur Vanker,” vastas Matt kukalt hõõrudes. „Sa andsid talle oma visiitkaardi ja mina andsin enda oma ning eile õhtul, kui ta kongi sattus, kasutas ta mind väljapääsemiseks.”
„Oh! See on kõik... nagu politseisarjas,” ütles Jessica, avas kiiresti ukse ja järgnes Mattile, kes suundus lähima korterelamu roostes raudukse poole. „Trepist üles, kolmas korrus,” sõnas Matt, põrnitsedes umbes seitmeteistkümne-kaheksateistkümne aasta vanust noorukit, kes tuli mööda koridori ja seisatas, et Jessicale iharaid pilke saata. „Liiguta ennast, Ernesto. Sa ei saa teda endale lubada.”
„Ja sina saad, amigo?” andis Ernesto vastu. Tema tume pilk liikus mööda Jessica figuuri. „Ma ei teadnudki, et sigaolemise eest nii hästi makstakse.”
„Makstakse jah,” vastas Matt ja viipas noorukile, et see edasi läheks. „Suurt raha ning nad lubavad mul ka relva kanda.”
„Olgu, olgu, pilt on selge. Küll ma lähen. Ma pean oma viis kulli ära tooma. Razi vedas minuga kihla, et sa oled homo. Aga sina oled lihtsalt juhm, eks? Tood tüdruku sellesse urkasse? Kus su klass on, mees?”
„Kas see on mõni sinu sõber?” küsis Jessica, kui metalluks Ernesto järel klõpsatusega kinni vajus.
„Usu või mitte, aga on jah. Ta on hea poiss. See etendus oli puhtalt sinu jaoks. Ta sai äsja täisstipendiumi Pennsylvania ülikoolis.”
„See on ju äge. Jalgpalli või korvpalli mängimise eest?”
„Akadeemilise stipendiumi. Ta valis põhiaineks logistika.” Nad olid jõudnud kolmandale korrusele ja Matt torkas võtme vasakult teise ukse lukuauku. „Ära satu stereotüüpide võrku.”
„Vabandust, ma vist tõesti tegin seda.” Jessica astus Matti korterisse ja ootas, et mees tule põlema paneks. „Kodune. Juhul, kui sa kolisid sisse eelmisel nädala,” tähendas ta nappi sisustust ja paljaid seinu silmitsedes. „Kui kaua sa oled siin elanud, Matt?”
„Ma