Armastuse teener. Marie Force
Joe läkitas Macile naeratuse, mis oli ta keskkoolis tüdrukute seas nii populaarseks teinud – mitte et Joe oleks seda märganud, sest tema noor süda kuulus jäägitult Janey McCarthyle. „Ta pole veel abielus.“
„Joe…“
„Ma ei ilmu tema pulma gorillakostüümis teda ära lohistama ega tee midagi muud selletaolist.“
Mac uuris sõbra nägu: tolle ilmes segunesid teeseldud ükskõiksus ja mõtlikkus. „See kõlab veidi liiga läbimõeldult.“
„Ära muretse, mul pole gorillakostüümi. Aga ma kaalun koera võtmist.“
Mac naeris – Janey oli saare loomaarst.
Joe tüüris kolmekümne kolme meetri pikkuse praami lainemurdjatest mööda saare lõunasadamasse.
Mac vaatas lähenevat Gansettit: kihavat sadamat, maamärgiks olevat kellatorni ja nurgatornidega valget Pikklaine hotelli, viktoriaanlikku Portside’i võõrastemaja, boutique’ide ja T-särgipoodide rida, Lõunasadama sööklat, Mario pitsabaari ja jäätisekohvikut, kus ta oli kaheksandas klassis Nicki Petersonilt elu esimese suudluse varastanud.
Maci valdav mälestus saarest oli aga siit põgenemise kavandamine. Kui see tal viimaks õnnestus, ei tõstnud ta saarele enam jalgagi, kui välja arvata harvad külaskäigud vanematekoju. Kodus loendas ta alati minuteid, millal saarelt taas minema pääseb. Praegusest võib saada tema pikim külaskäik pärast kaheksateistkümneaastaseks saamist ja kolledžisse minekut. Mac juurdles, kui kaua seekord läheb, kui ta hakkab pikisilmi lahkumist ootama.
Maci meeli ründasid kodused lõhnad – soolane merehõng, diislitoss ja mädaneva adru lehk –, mis tal südame pahaks ajasid. Ta vihkas mädaneva adru lõhna.
„Tule kaasa,“ ütles Joe.
Mac vaatas ahtrist, kuidas Joe kombineeris mootorijõudu lisatiivikutega, et praam tõhusalt mõeldamatult kitsas kohas ringi pöörata ja ahtriga kai poole silduda. „Sind vaadates näib see neetult lihtne.“
„See ongi lihtne – eriti siis, kui oled seda paar tuhat korda teinud.“
Kui praam oli sildunud, jälgisid sõbrad reelingu äärest päeva esimeselt Gansetti-reisilt maha sõitvaid veo- ja sõiduautosid ning lahkuvaid turistide horde.
„Suviti ööbin endiselt igal reedel ja laupäeval saarel,“ ütles Joe, kui Mac oma asju kokku korjas. „Tule Pikklainesse, kui tahad paar õlut teha.“
„Tulen.“ Mac surus Joe kätt. „Oli tore sind näha, mees.“
„Üle liigagi pika aja.“
„Jah.“ Aga vaadates pikalt Gansetti linnasaginat, otsustas Mac, et sellest pole kaugeltki piisavalt aega möödas.
Suur seljakott seljas, seadis Mac rahvamassis põigeldes sammud peatänava poole. Ta peatus, et lasta mööda jalgratastel perekond, ja läks mäest üles, lummatuna palavikulisest saginast.
Vasakul seisid sirges järjekorras sõiduautod, kaubikud ja mikrobussid, oodates kella üheksast praami, mis viiks nad veerandtunnise laevasõidu kaugusele jäävale Rhode Islandile. Joe alluvad liikusid ringi nagu ralliautode hästiõlitatud hooldusmeeskond, laadides saabunud praamilt kaupa maha ja lastides järgmist. Saar sõltus täielikult praamidest, mis tõid siia kõike toidust posti ning kütusest piimani. Suviti, kui saare kolmkümmend restorani ja baari töötasid täistuuridel, tõi iga praam uue laadungi õlut, veini, likööri, värskeid mereande, kartuleid, juurvilja ja puhast lauapesu.
Kõigest mõni sentimeeter jäi puudu, et limonaadialust teisaldav kahveltõstuk Maci alla ajanuks.
„Vabandust, mees,“ hüüdis naeratav juht.
Mac lehvitas tollele. Ta lahkus laadimisalalt ja suunas pilgu Pikklainele – linna ikooniks ja ankruks saanud hoonele. Pardiks disainitud kollase Range Roveri prääksuv signaal tõmbas Maci pilgu endale. Kapotile kinnitatud pardinokk andis autole viimase lihvi. Naerdes JSTDKY1 registreerimisnumbri üle, pööras Mac ümber nurga peatänavale.
Mehe vasakut jalga tabas terav valuhoog ja ta kukkus maha.
Mac jäi pikali, üritas hingamisrütmi tagasi saada ja ennast koguda. Tema kõrval lamas noor naisterahvas. Lähenev pikap oli alla ajamas tolle jalgratast ja järgmisena teda ennast. Mac eiras põletavat valu sääremarjas ja hüppas auto peatamiseks püsti. Sõiduk peatus mõne sentimeetri kaugusel naisest, kuid Mac polnud siiski küllalt kähku tegutsenud, et ära hoida otsasõitu jalgrattale.
Ta kükitas naist aitama. Kukkudes oli tolle nabapluus üles tõusnud. Mac märkas tahtmatult naise pillavaid kehakumerusi ja pidi endale meenutama, et teine on vigastatud. Naine hingas vaevaliselt – ilmselt oli kukkumine tal hinge kinni löönud. Mac kohendas kähku tema nabapluusi, kattes naise täidlased rinnad.
„Rahu,“ ütles ta. „Ära rabele. See teeb asja ainult hullemaks.“
Naise karamellikarva silmadest paistis meeleheide.
Tema pilku kohates oleks Mac nagu autolt löögi saanud. Kuradi päralt, mis see oli? Naise silmadega sama värvi juuksed olid tema pea ümber laiali ning suurtest haavadest põlvel, küünarnukil ja käelabal lahmas verd. Mac võpatas ja soovis, et oleks ette vaadanud.
Naise silmad olid pisarais.
Mac sirutas käe ja pühkis need ära. Teise pehmet nahka riivates hakkasid ta sõrmeotsad kihelema.
Naise silmad läksid pärani ja näis, et tal jäi hing kinni.
„Hinga,“ ütles Mac.
Ihates naist nende ümber kogunema hakkava rahvahulga piidlevate pilkude alt minema saada, libistas Mac käed tema alla ja tõstis ta kõnniteelt üles.
Naine ahmis õhku ja oigas, kui tema vigastatud jalg Maci käsivarrel paindus. „M-mida te teete?“
„Minu sõber Libby on Pikklaine juhataja. Ta on Gansetti tuletõrje vabatahtlik parameedik. Lähme puhastame teie haavad. Kas lõite pea ära?“
„Ei, viga said ainult käsivars ja jalg.“ Naine pööras peopesa üles. „Ja käsi.“
Naise kätt nähes hakkas Macil kõhus keerama. „Mu jumal, palun südamest vabandust.“ Naine süles, läks Mac üle tee ja suundus hotelli poole. „Ma ei vaadanud, kuhu lähen.“
Naine rabeles Maci tugevas haardes. „Pean tööle minema, nii et pange mind maha. Palun…“
„Te ei saa sellises seisundis tööle minna. Olete üleni verine.“
„Ma pean või mind vallandatakse.“
Rabeleva ja vingerdava naise pringid tuharad nühkisid Maci kõhtu ning saatsid lõõmava sõnumi otsejoones tema kubemesse.
Mac oigas. „Kas saaksid paigal olla?“
„Keegi ei palunud sul mind kanda,“ nähvas naine, ilmselgelt Maci oiet valesti mõistes.
„Kuule, ma ei saa sind lihtsalt maha panna ja lasta sul üleni verisena teed jätkata. Lähme, lapime su kokku ja vaatame siis, mis edasi saab.“
„Mind lastakse töölt lahti,“ sosistas naine, silmad taas pisarates.
„Kus sa töötad? Helistan sinna ja teatan, et sinuga juhtus õnnetus.“
„Need värdjad ei usu sind.“
„Võin väga veenev olla.“ Valutavat jalga eirates suundus Mac kiirel sammul Pikklaine poole. Hotelli terrass oli hommikustest sööjatest tulvil ja Maci kaaslane peitis näo tema rinna vastu. Mac küsis administraatorilt, kust ta võiks Libby leida, ja too juhatas ta vestibüüli lõpus asuvasse kontorisse.
„Mac!“ Libby hüppas naeratades kirjutuslaua tagant püsti. „Ma ei teadnud, et sa koju tuled!“ Ta vaatas Maci süles olevat naist, kelle nägu jäi pikkade juuste varju. „Ja et tood sõbra kaasa. Ära ütle, et