Sadie. Courtney Summers
kuni lahtist leeki enam näha polnud, ja siis märkasin… otse koolimaja taga… mina olin see, noh… mina olin see, kes teda esimesena nägi.
WEST McCRAY:
Mattie Southerni surnukeha leiti põleva koolimaja ja õunaaia vahelt, kus ta kohe silma ei torganud. Kolm päeva varem oli teatatud tema kadumisest, ja siit ta lõpuks leitigi.
Surnuna.
Olen otsustanud, et võikad üksikasjad, mis tolles õunaaias päevavalgele tulid, ei kuulu selle saate juurde. Ehkki teie huvi võis esmalt äratada mõrv, kuritegu, ei ole teo vägivaldsus ja jõhkrus mõeldud teile meelelahutuseks – nii et ärge palun lisa küsige. Selle juhtumi üksikasju on küllalt lihtne veebist leida. Minu arvates on teil tarvis teada ainult kahte asja.
Esimene on see, et tüdruku surma põhjustas tömbi eseme hoop vastu pead.
Ja teine on see:
MAY BETH FOSTER:
Ta oli kõigest kolmeteistaastane.
CARL EARL:
Ma ei saa sestsaadik enam hästi magada.
WEST McCRAY:
Mattiet jäid leinama üheksateistaastane õde Sadie, asendusvanaema May Beth ja ema Claire, aga Claire’i pole juba mõnda aega pildil olnud.
Kuulsin Southerni mõrvast esimest korda Abernathy lähedal bensiinijaamas, Cold Creekist umbes pooletunnise autosõidu kaugusel. Olime võttegrupiga idatasandikel ja tegime intervjuusid sarja „Alati valvel” ühe episoodi jaoks, kus anti ülevaade Ameerika väikelinnadest. Teate küll, säärastest, mis tasapisi alla käivad. Tahtsime elanike endi käest kuulda, mille need kohad on kaotanud, mitte selleks, et endist hiilgust taastada, vaid lihtsalt selleks, et teile teada anda, et nad on olemas olnud. Tahtsime anda neile võimaluse oma sõna öelda, enne kui nad päriselt kaovad.
JOE HALLORAN:
Vähemasti on see kena mõte. Et kellegile üldse korda läheb.
WEST McCRAY:
See oli Joe Halloran, üks Abernathy elanikest, keda me intervjueerisime. Ma ei mõelnud tema sõnadele, kui seisin parajasti bensiinijaamas järjekorras ühe mehe taga, kes jutustas müüjale, mis selle Southerni plikaga täpselt juhtus. Võikad üksikasjad ei meelitanud just kuulama. Olime oma võttegrupiga vajaliku materjali kätte saanud ning valmistusime koju tagasi minema. Lugu oli muidugi jube, aga me elame maailmas, kus jubedatest lugudest juba puudust pole. Kõiki ei saa ka kuulama jääda.
Aasta hiljem istusin New Yorgis oma kabinetis. Oli oktoober, õieti kolmas kuupäev, täpselt aasta Mattie surmast – ja minu tähelepanu kandus ühtelugu arvutiekraanilt aknale, kust avanes vaade Empire State Buildingule. Mulle meeldis mu töö WNRKs ja elu suurlinnas, aga võib-olla ootas osake minust – seesama osake, mis lubas mul Mattie loo esimesel korral kõhklemata unustada – juba pikemat aega äratust.
Äratus saabus telefonikõne kujul.
MAY BETH FOSTER [TELEFON]:
Kas West McCray kuuleb?
WEST McCRAY [TELEFON]:
Kuuleb. Kuidas ma saan teid aidata?
MAY BETH FOSTER [TELEFON]:
Mina olen May Beth Foster. Joe Halloran ütles, et teile läheb korda.
WEST McCRAY:
Mattie Southerni juhtumi uurimises polnud vahepeal toimunud mingit edasiminekut, polnud nimetatud ühtegi kahtlusalust. Paistis, et uurimine on toppama jäänud. Aga mitte see polnud põhjus, miks May Beth minuga ühendust võttis.
MAY BETH FOSTER [TELEFON]:
Mul on teie abi vaja.
WEST McCRAY:
Kolm kuud tagasi, juuli keskel, helistati talle Colorado osariigi Farfieldi politseijaoskonnast, mis asub Cold Creekist väga kaugel. Sealt oli leitud 2007. aasta must Chevy, mis oli tee äärde pargitud, ja selle sees oli roheline kott, mis oli täis sama aasta juunis kaduma läinud Sadie Hunteri – Mattie vanema õe – isiklikke asju. Sadiet ennast ei leitud kusagilt. Pole leitud tänaseni. Pärast põgusat uurimist tembeldas kohalik korrakaitse Sadie jooksikuks ning kui May Beth oli kõik võimalikud abiallikad läbi käinud, pöördus ta lõpuks minu poole. Mina olin tema viimane lootus. Ta arvas, et võib-olla on minu võimuses Sadie elusana koju tuua. Sest Sadie pidi elus olema, sest…
MAY BETH FOSTER [TELEFON]:
Teist surnud tüdrukut ma üle ei ela.
Sadie
Auto leian craigslistist.
Minu meelest pole oluline, milline auto välja näeb, aga kui sul rohkem infi vaja läheb, siis on see kobakas, kesköömust. Sellist värvi, mis muutub mistahes teise värvi kõrval nähtamatuks. Tagaiste on nii lai, et seal saab magada. Autot pakuti kiiruga kirjutatud kuulutuses teiste samasuguste kiiruga kirjutatud kuulutuste meres, aga mulle jäi see silma massiliste kirjavigade poolest, mis näisid viitavat erilisele meeleheitele. Paku inda palun otsustas asja. See tähendab mul on kohe raha vaja, mis tähendab, et keegi on hädas või näljas või on tal keemilised neelud. See tähendab, et jäme ots on minu käes, ja miks mitte seda ära kasutada?
Mulle ei tule pähegi, et kui ma lähen linnast välja maantee äärde kelleltki autot ostma ja müüja lepib suvalise summaga, mis ma olen nõus maksma, siis ei ole see just maailma kõige ohutum tegu, aga ma ei mõtle säärasele asjale ainult sellepärast, et mu autoostule järgnev plaan on veel ohtlikum.
„Sa võid surma saada,” ütlen lihtsalt selleks, et näha, kas sõnade raskus keelel mind kuidagi reaalsusse tagasi ehmatab.
Ei ehmata.
Ma võin surma saada.
Haaran põrandalt rohelise puldanseljakoti, heidan turjale ja tõmban pöidlaga üle alahuule. May Beth andis mulle eile õhtul mustikaid ja ma sõin neid hommikuks, kui üles ärkasin. Ma ei tea, kas need on mu suu ära värvinud, aga noh, hea esmamulje jätmisega on mul nagunii raskusi.
Haagismaja võrkuks on roostes, kräunub üle kogu meie Mõttetu Tühja Koha, aga kui sul on pilti tarvis, siis kujuta ette küla, mis on eeslinnast palju-palju pisem, ja siis kujuta ette mind, kes ma elan veel paar redelipulka madalamal, haagismajas, mida olen terve elu üürinud Andis-Mulle-Mustikaid-May-Bethilt. Ma elan kohas, kust kõlbab vaid ära minna, muud pole selle kohta öelda tarvis, ja tagasi vaadata ma endal ei luba. Mis sest, et tahan – parem on, kui ei vaata.
Haaran jalgratta ja väntan linnast välja, peatun korraks üle Wicker’si jõe viival rohelisel sillal, kus ma alla vette vahin, tundes kõhus vetemöllu peadpööritavat tõmmet. Tuhnin kotis, lükkan riided, veepudelid, kartulikrõpsud ja rahakoti eest ära, kuni leian aluspesu puntrasse kinni jäänud telefoni. Odav plastjubin; sellel pole isegi puuteekraani. Viskan telefoni vette, istun uuesti ratta selga ja keeran maanteelt maha Meddler’s Roadile, et kohtuda naisega, kes craigslisti kuulutuse pani. Tema nimi on Becki i-ga. Ta kirjutabki niimoodi, i-ga, justkui poleks seda näha igas e-kirjas, mis ta mulle saadab. Ta seisab kobaka kesköömusta auto kõrval, üks käsi kapotil ja teine rasedakõhul. Naise selja taha on pargitud teine auto, natuke uuem. Rooli taga istub mees, kelle käsivars tolkneb lahtisest aknast välja, mees on pingul, kuni silmab mind, ja siis kaob kogu pinge kus seda ja teist. See on solvav. Ma olen ohtlik.
Inimesi ei tasu alahinnata, tahaksin talle hõigata. Mul on nuga.
See on tõsi. Mul on tagataskus vedruga liigendnuga, mis ühest ema elukaaslasest, Keithist, meile maha jäi. See oli ammu aega tagasi. Keithil oli neist kõige kenam hääl – nii pehme, peaaegu sametine –, aga kena mees ta ei olnud.
„Lera?” küsib Becki, sest nii ma ennast nimetasin. See on mu teine eesnimi. Seda on lihtsam välja öelda kui esimest. Becki hääl üllatab mind. Justkui marraskil põlv. Kindlasti lapsest saati suitsetaja. Noogutan, võtan taskust paksu rahaümbriku ja ulatan talle. Kokku kaheksasada. Olgu, ta ei leppinud