Kimalased Piksekivil. Eet Tuule
otsin kedagi, kes mu mure vähemalt ära kuulaks.”
Alles niivõrd resoluutne käitumine vaigistas vaidlejaid ja nad tirisid tõepoolest lahkuda kavatsenud Kertu poolvägisi lauda tagasi.
„Anna andeks!” palus Teele süüdlasliku näoga. „Peaksid meid ju teadma – kui ühe tilga asemel kaks võtame, sõidab katus pealt ...”
Ja Sirje noogutas mõistvalt kaasa. „Räägi! Nüüd me kuulame.”
Kertu kogus end viivu ning tegi siis Jürgeni eluviisi ja truudusetuse avalikuks. Naised tahtsid mitmel korral midagi vahele öelda, ent Kertu ei lasknud end eksitada.
„Nii, oleks nagu kõik,” ohkas ta kergendatult, kui kogu see masendav ja alandav lugu oli hinge pealt ära räägitud.
„Jube!” venitas Teele tühja klaasi tõstes. „Säärase ülestunnistuse peale teeks küll erandi ning telliks korra veel.”
Kaaslased vaikisid muiates.
„Vaikimine on nõusolek,” teatas Teele. „Lähen moosin Maiet, ehk annab veel.”
„Hakkama said!” lausus Sirje tunnustavalt, kui punapea soovituga naasis. Oli ju Baari-Maie teada-tuntud nii oma kauni välimuse kui ka karmi iseloomu poolest.
„Poleks iialgi uskunud, et Jürgen sääraseks seaks osutub!” teatas Teele otsekoheselt.
„Jah, siiani sa oma viimase aja eraelust midagi ei rääkinud ja meile jäi mulje, et teiega on kõik korras,” lisas Sirje. „Mida sa nüüd teha kavatsed?”
Kertu kehitas nõutult õlgu.
„Mis siin veel küsida,” ägestus Teele. „Lähme kolmekesi ja peksame tolle lontruse sinu korterist minema! Mingu otsigu endale uus ulualune.”
„Nii äkki ikka ei saa,” rahustas Kertu temperamentset sõbrannat. „Mõtlesin, et kehtestan talle katseaja. Magamistuppa tal sellal asja pole ja kui ta üks kord veel alles vastu hommikut koju saabub ja võõraste naiste parfüüme levitab, siis teen lõpu. Ja kui vaja, kutsun teid appi. Mis te arvate, kas sobib?”
„Minu arvates õiglane otsus,” kiitis Sirje plaani heaks. „Vähemalt ühe võimaluse peab mees siiski saama.”
„Nõus, aga see olgu siis tõesti viimane!” soostus nende tingimustega ka Teele ning pöördus seejärel Sirje poole:
„Anna andeks, aga millised elukombed sinu Hendrikul on? Ausalt öeldes olin ma äärmiselt üllatunud, kui tollest tegelasest kuulsin.”
„Mina ka,” nentis Kertu.
„Teate, kardan, et Hendrikul on sama viga küljes. Esialgu suudab ta seda minu eest varjata, kuid nüüdsama kuuldud Kertu lugu manitseb mindki ettevaatusele. Pealegi on mul kodus teismelised piigad. Ei, tüdrukud, minu rong on läinud ...”
„Kupatad ta siis minema?” uuris Teele.
„Vägivaldselt muidugi mitte, kuid teen asja selgeks, ja kui mees ise natukenegi kahtleb, siis on targem kohe alguses see ära lõpetada. Kertu rolli sattuda ma igatahes ei taha.”
2
Kui Kertu kergelt vindise peaga koju jõudis, oli ta küll trotsi ja vimma täis, ent teadis, et sõjakas seisund läheb peagi üle ja siis tuleb edasi elada. Aga kuidas? Sellest polnud tal aimugi.
Õnneks pole me ametlikus abielus, mõtles Kertu, ning tulevikus kummitav abielulahutus jääb ära, aga meie kooselu on minu jaoks igavesti rikutud. Mida teha? Ja kes ma ülepea olen? Vähemalt kahe mehe poolt petetud naine – vaat, kes ma olen! Ja Jürgeni lubadusi ma enam ei usu, elu seeski mitte! Lubagu mida iganes. Eks vaatame, kuidas ta seekord oma lootusetust olukorrast välja vingerdab, kui tal enda õigustamiseks jultumust veel jätkub.
Ent õigust jäi mehel veel ülegi: kangemate lõhnade varjamiseks end lõhnaveega üle valanud Jürgen asus kohe rünnakule:
„Kus sa nii kaua olid? Ja mis sa minust parem oled – samuti lõhnad juures!”
„Mina meeste järele ei haise ja kondoome kaasas ei kanna,” nähvas Kertu vastu. „Soovitan sul meelde jätta: üksainus säärane naisteralli veel ja sa oled siit minu korterist päevapealt kadunud!”
„Aga kui ma ei lähe?”
„Siis sind sunnitakse. Vahendeid selleks igatahes leidub. Ja kodused voodirõõmud unusta ära, sest edaspidi magad sa kõrvaltoa kušetil.”
„Mis mõtet siis meie kooselul on?” manas Jürgen endale ette süütu tallekese näo.
„Selles asjas jagan sinu arvamust,” nentis Kertu irooniliselt. „Nüüd aga võta oma kodinad – soovin otsekohe puhkama heita.”
Jürgen õnnistas teda mürgise pilguga, kuid kuuletus. Enne väljumist ei suutnud ta siiski ütlemata jätta: „Seda sa veel kahetsed!”
„Mina olen oma kahetsemised juba üle elanud, sinu omad seisavad veel ees,” teatas Kertu ning sulges mehe järel ukse. Enne uinumist nuttis peatäie, ent lõpetas siis padja niisutamise – aitab küll, nüüd tuleb süda kõvaks teha!
Väiketootmisega tegelev firma, kus Jürgen töötas, sai ootamatult soodsa tellimuse ning mehe tööpäevad venisid tavalisest pikemaks. Vähemalt Kertule oli see kergenduseks: mida vähem ta elukaaslasega koos oli, seda vabamalt naine end tundis. Nende läbisaamine oli mõnel päeval peaaegu normaalne, teinekord piisas aga vaid mõnest valesti lausutud sõnast ning suhtlemine pingestus.
Peagi hoomas Kertu, et Jürgen hoiab tal kogu aeg salamahti silma peal. Samuti oli mees üritanud nii mõnelgi helgemal hetkel nende suhteid taastada, ent seni polnud see õnnestunud.
Paar sellist katset veel ja ma ei suuda teda enam tagasi tõrjuda, ahastas Kertu, kui mees viimati lausa poolvägisi magamistuppa trügis.
„Sul on õllelõhnad juures,” tõukas ta Jürgeni elutuppa tagasi. Seekord mees siiski taandus. Küllap ta valmistub järgmiseks rünnakuks.
Ent mida Jürgen tegelikult taotles, jäi teadmata, sest enne saabus reede, mis kujunes mehe jaoks saatuslikuks. Stardipauguks oli sekretärineiu sünnipäev ning finišilint ootas Jürgenit armukese voodis.
Jürgen jõudis taas koju alles vastu hommikut. Ilmselt lootis ta järjekordsele leppimisele. Koduuksel kolme fuuriat nähes mehe julgus aga haihtus. Kust võis vaene vennike teada, et Kertu oli Sirje ja Teelega juba varem sellise stsenaariumi suhtes kokku leppinud. Nii kui Kertu nägi, et elukaaslane on jälle jooma peale jäänud, kutsus ta sõbrannad endale toeks. Nüüd nad siis võtsidki Jürgeni kambaga vastu ja kupatasid ta tagasi.
„Saa enne kaineks!” käratas Teele, kes teda ka kainena ei sallinud. „Alles siis võid oma asjade järele tulla.”
„Sina siin ei käsuta!” karjus mees vastu. „Ja Kertu mind tänavale ei aja.”
„Ajan küll,” teatas elukaaslane Jürgeni jaoks enneolematu enesekindlusega. „Sind on korduvalt hoiatatud. Järelikult teadsid, et see oli sinu viimane võimalus, mille sa nüüd ise maha mängisid. Anna võtmed siia ja helista ette, kui oma kodinatele järele tuled. Aga hästi varakult, et me mitmekesi kodus oleksime.”
Ikka veel tugevasti purjus mees läks kuraasi täis, võttis taskust võtmed, virutas need koridoripõrandale ja vaarus minema.
„Oodake vaid, küll ma teiega arved õiendan!” röögatas ta lifti ukse vahelt ning sõitis alla.
Sõbrannad heitsid nüüd rahumeeli Kertu juures puhkama, sest karta oli, et hiljemalt lõuna paiku üritab Jürgen uuesti.
Nii oligi: veidi enne keskpäeva andis elukaaslane uksekella ja palus viisakalt luba korraks tuppa tulla. Kertu vaatas küsivalt kaaslastele otsa. Mõlemad noogutasid – selleks nad siia jäänud ju olidki.
Arvates, et Kertu on üksi kodus, muutus kõhkleva näoga sisenenud mees otsekohe