Kõnni. Üks samm korraga. Erling Kagge

      I

      Ühel päeval ei saanud mu vanaema enam kõndida.

      Sel päeval ta suri. Füüsiliselt elas ta veel mõnd aega, ent ka uued põlveliigesed, mis vanade asemele olid opereeritud, olid kulunud ega suutnud enam keha kanda. Voodis lamades kadus ka lihastest jõud. Seedimine läks korrast ära. Süda lõi aeglasemalt ja pulss muutus ebaühtlaseks. Kopsud tarbisid üha vähem hapnikku. Lõpu poole tekkis tal õhupuudus.

      Tollal oli mul kodus kaks tütart. Noorem, Solveig, oli aasta ja ühe kuune. Samal ajal kui vanavanaema tasapisi looteasendisse kuhtus, tundis Solveig, et nüüd on aeg käima õppida. Käed üle pea sirutatud ja minu sõrmedest kinni hoides suutis ta üle toa tuterdada. Iga kord, kui Solveig lahti laskis ja üritas mõnd sammu üksi teha, avastas ta, mis on üles ja alla, lähedale ja kaugele liikumise erinevus. Kui ta komistas ja laubaga vastu lauda kukkus, sai ta teada, et mõni asi on kõva ja mõni on pehme. Kõndima õppimine võib olla kõige ohtlikum asi, mida inimene peab elu jooksul tegema.

      Käed laiali, et tasakaalu hoida, suutis ta peagi üksi üle toapõranda astuda. Ebakindlusest tippis ta lühikesi samme. Esimestel kordadel, kui teda kõndimas nägin, üllatas mind, kui harali on ta varbad. Näis, nagu püüaksid need klammerduda põranda külge. „Lapse jalg ei tea veel, et ta on jalg”, ta soovib olla liblikas või õun, nagu alustab luuletust „Jalale selle lapselt” Tšiili poeet Pablo Neruda.

      Ühtäkki kõndis ta pisut kindlamal sammul lahtisest terrassiuksest aeda. Nüüd ei puutunud jalad enam kokku ainult põranda, vaid maakera pinnaga. Rohu, kivide, mulla ja varsti ka asfaldiga.

      Mingi osa isiksusest – temperament, uudishimu ja tahe – tõusis kõndides paremini esile. Võib-olla ma eksin, aga kui näen last, kes käima õpib, veendun üha enam, et rõõm avastada ja midagi osata on suurim jõud, mis üldse eksisteerib. Meie loomuses on panna jalga teise ette, uurida ja piire ületada. Avastusretked ei ole miski, millega me teadlikult alustame, vaid millest me vähehaaval loobume.

      Kui vanaema 93 aastat enne Solveigi Lillehammeris sündis, kasutas tema perekond paigast paika liikumiseks ikka veel jalgu. Kui vanaema tahtis sõita kaugele, võis ta minna rongiga, aga tal ei olnud erilist põhjust Lillehammerist lahkuda. Hoopis maailm tuli tema juurde. Noorusaastatel nägi ta, kuidas masstoodetud autod, jalgrattad ja lennukid Opplandi jõudsid. Vanaema rääkis mulle, et vanavanaisa kutsus ta kord Mjøsa äärde üht lennukit vaatama. Vanaema jutustas seda nii suure kaasaelamisega, nagu oleks see juhtunud alles eile. Taevas ei olnudki enam lindude ja inglite ainuvaldus.

      ◦

      Homo sapiens on alati kõndinud.

      Sestsaadik kui meie esiisad 70 000 aastat tagasi Ida-Aafrikast välja rändasid, on meie ajalugu tihedalt seotud käimisega. Bipedalism ehk kahejalgsus, kahel jalal kõndimine pani aluse kõigele, mis me tänapäeval oleme. Meie liik rändas läbi Araabia, jätkas jalgsi teed üles Himaalaja poole ning hargnes itta läbi Aasia, üle jäätunud Beringi väina ja läbi Ameerika või lõunasse Austraaliasse. Teised suundusid läände, Euroopasse, ja lõpuks Norrasse välja.

      Esimesed inimesed suutsid jalgsi rännata pikki maid, pidada suuremal alal uutmoodi jahti ja saada rohkem kogemusi. Tänu sedalaadi eluviisile arenes nende aju kiiremini kui teistel olenditel. Algul me kõndisime, siis õppisime tuld tegema ja süüa valmistama ning seejärel arendasime keeli.

      Inimeste loodud keeltes peegeldub elu kui pikk jalgsimatk. Sanskriti keeles, mis pärineb Indiast ja on üks maailma vanimaid, väljendab minevikku sõna gata, „on läinud”, ja tulevikku anāgata, „mida veel ei ole”. Gata on keelelises suguluses norrakeelse sõnaga gått, „läinud”. Sanskritikeelne nimetus oleviku kohta kõlab väga loomulikult: „mis tekib meie ees”, pratyutpanna.

      ◦

      Ma ei tea, mitu korda ma olen matkamas käinud.

      Olen kõndinud lühikesi maid, olen kõndinud pikki maid. Olen kõndinud linnadest ära ja linnadesse sisse. Olen kõndinud öösel ja päeval, kallima juurest ja sõprade juurde. Olen kõndinud metsades ja mägedes, üle lumiste kiltmaade ja läbi inimtekkeliste tühermaade. Olen kõndinud ja igavlenud, olen kõndinud, et taltsutada rahutust. Olen kõndinud valus ja olen kõndinud õnnes. Aga ükskõik kuhu või miks, olen ma ikka aina kõndinud ja kõndinud. Olen kõndinud sõna otseses mõttes maailma lõppu.

      Iga matk on isesugune, aga kui ma vaatan tagasi, avastan kõndimise ühisjoone: sisemise vaikuse. Kõndimine ja vaikus kuuluvad kokku. Vaikus on abstraktne, kõndimine konkreetne.

      Enne kui ma sain lapsed, kodu ja töökoha, ei tundnud ma huvi, miks kõndimine on nii tähtis. Aga lapsed tahtsid vastust: miks me peame kõndima, kui sõites saab kiiremini? Ka täiskasvanud, kellega ma rääkisin, uurisid sedasama: mis mõtet on liikuda paigast paika aeglaselt?

      Seni olen katsetanud selgituseks käibetõde, mis on nagu nipsti varnast võtta ja seega kõndimise, aeglase tegevuse olemuslik vastand: ütlesin põhjenduseks, et see, kes kõnnib, elab kauem. Mälu paraneb. Vererõhk alaneb. Haigused ei tiku kallale. Aga iga kord, kui ma seda ütlesin, teadsin, et see on vaid poolik tõde. Kõndimine on mõistagi hoopis enamat kui tervislike omaduste loetelu vitamiinireklaamis. Mis on siis ülejäänud tõde?

      Miks me kõnnime? Kust me tuleme ja kuhu läheme?

      Usun, et kõik vastavad isemoodi. Kuigi sina ja mina käime kõrvuti, on meie kõndimiselamus erinev.

      Kui olen pannud jalad kinni ja lasknud mõtted uitama, olen ühes asjas kindel: ühe jala teise ette asetamine on üks tähtsamaid asju, mida me teeme.

      Hakkame siis astuma.

      ◦