Ma enam iialgi ei joo! Kuidas see päriselt õnnestuks?. Evelin Kivimaa
naiseni.““
Praegu, kui Peeter on olnud kaine rohkem kui 18 aastat, käib ta ikka aeg-ajalt grupiteraapia rühmas. Miks ometi? „Et mul oleks meeles, kui õudne oli hommikul pohmelliga tõusta. Kui tuvi lendas akna taha ja kriipis küüntega plekist aknalaual, jube lind!“ ütleb Peeter. „Põrguvärav on igal inimesel erineva koha peal. Mõnel on üks raske pohmell ja see on tema jaoks nii hirmus, et ta ei taha rohkem juua. Mõnele on rohkem vaja.“
Kuum suveilm. Peipsi järve ääres koperdavad läbi küla kaks filmimeest: Peeter Simm ning saksa režissöör ja produtsent Hans-Werner Honert. Nad käisid külameestega viina võtmas ja üritavad nüüd kuidagi jõuda tagasi Peetri suvilani.
Hans ütleb Peetrile surmtõsiselt: „Kui sa niimoodi edasi paned, siis jääd varsti kahekesi selle naaberküla joodiku vanaeide Veeraga.“
Hiljem hakkab Peetril kohutavalt halb. Nii õudne on olla, et ta ei suuda teha mitte midagi muud, kui ainult rohul lebada, pea vilusse sätitud. Isegi magama jääda ei suuda. Aga ikka on halb, maailmas ei ole olemas ühtki asendit, milles oleks hea olla.
Kui ta hakkab peldiku vahet sõeluma, siis pool sekundit enne seda, kui ta uuesti pikali vajub, on hea … paraku on pool sekundit üsna lühike aeg. See saab varsti läbi. Jätkub lõputu õudus.
Peeter mäletab hästi, kui vaevaline on pärast tsüklit kaineks saada. „Kui oled mitu päeva joonud, siis tekib suhu õudne läbu,“ meenutab ta. „Alkoholi lagunemisel tekib atseetaldehüüd, mis on kõva mürk. Sellest tekivadki kõige raskemad võõrutusnähud ja suhu atsetooni maitse. Keel läheb mustaks, kui on alkoholimürgistus. Viin tundub juues magus nagu suhkruvesi. Kui pole midagi peale võtta, siis võib ära kärvata, sest veri muutub nii paksuks nagu mustsõstramoos, tunned, kuidas käed ja jalad hakkavad ära surema.“
Peetri nipp, kuidas pead parandada, oli selline: ei tohi võtta tühja kõhu peale! Jood kas või pool klaasi keefirit ja siis võtad 40 grammi napsi, paari tunni pärast veel 40 grammi ja siis lõpetad napsitamise ära. Mitte nii, et kui läheb paremaks, siis võtad veel 440 grammi peale. Abiks on ka see, kui süüa mett ja banaani, juua palju vett ning võtta aspiriini ning C-vitamiini või sidrunimahla.
Võõrutusseisund pärast joomasööstu võib olla veelgi karmim: nimelt deliirium ehk joomahullus. Nii et paar päeva – või enamgi – pärast joomise lõpetamist hakkab kaineks saanud alkohoolik nägema ja füüsiliselt tundma hallutsinatsioone, mida ei ole tegelikult olemas. Hirmutavate nägemuste eest ei saa isegi unenägudesse põgeneda, sest tekib totaalne unetus. Kõige raskemal juhul võib deliirium lõppeda surmaga. Näiteks kui magamatusest ja luuludest kurnatud hing ei pea enam vastu ja hüppab aknast alla.
Seega, deliiriumi vältimiseks tuleks lihtsalt kogu aeg peale võtta, et mitte kaineks saada? Tegelikult mitte, mõnikord tekib deliirium ka joomasööstu ajal. „Poolunes olen näinud iseennast ja ümberringi toimumas asju, mida tegelikult ei ole. See on košmaar. See on päris põrgu!“ kirjeldab Peeter. „Kohutavaim kogemus oli see, et Jüri Toomepuu valimisreklaamis kasutatud laul „Maikuu, suur toomepuu, uhke ja õisi täis …“ toksis mul sees nagu viimsepäevakell.“
Päris deliiriumi ei ole Peeter kogenud. Küll aga juhtus nõnda ühe tema tuttavaga.
Mees pikutab. Võtab pudelist hästi väikese lonksu ja peidab siis pudeli padja alla.
Pudel hakkab rääkima: „Mis sa jamad, sellest on vähe!“
Tuttav võtab suurema punnsuutäie. Seepeale hakkab ta laulu kuulma. Kes küll ometi …?
Mees näeb omaenda silmadega, kuidas aknalaual seisva väikese raadio peale on tekkinud umbes 25-sentimeetrine Kalmer Tennosaar. „Ühes külas Türgimaal on Café Oriental, väike kohvik ja lokaal on Café Oriental …“ lõõritab Kalmer.
Õudne! Ehmunud mees haarab saapa ja virutab laulja poole.
Saabas lendab Kalmerist mööda. Aken puruneb kildudeks.
Kainena veereb Peetri elu nagu hernes: lisaks filmide tegemisele õpetab ta Tallinna ülikoolis filmitudengeid ning kui vähegi aega leiab, siis hüppab jalgratta selga. Korraga sõidab ta tavaliselt 25–50 kilomeetrit, vahel lausa 70–80. Näiteks 2016. aastal väntas ta maha 4000 kilomeetri ringis. „Mulle tundub, et olen praegu tervem kui 18 aastat tagasi, kui ma veel jõin. Minu jaoks ei olnud mahajätmine nii raske. Aastatega tekib loomulikkus: ma ei pea rääkima ega kisama, et ma ei joo,“ kinnitab Peeter.
Kainelt teelt libastumisi ei ole Peetril ette tulnud. Ka mitte sel päeval, kui ta istus saunalaval koos sõbraga, kes siiralt pakkus: „Võta pudel õlut, seda ikka võib, ega ma kellelegi ei räägi.“ Peeter naerab seda juhtumit meenutades pikalt ja mõnuga.
„Kui hakkad uuesti jooma, siis allakäik tuleb ülikiirelt, mõne päevaga oled tagasi seal, kus sa aastate eest lõpetasid. See ei loe, et oled vahepeal aastaid kaine olnud. Mu tuttav ei joonud viis-kuus aastat. Siis läks külla, kus võõrustajad avasid ülikalli konjaki, tal tekkis kiusatus veidike maitsta ... Pärast ta rääkis, et omal ajal võttis tal konjakist odekolonnini langemine aega üle 30 aasta. Nüüd juhtus see kahe päevaga: ühel päeval mekkis ta kallist konjakit ning järgmise päeva õhtul jõi juba odekolonni,“ räägib Peeter. „Ma tean, et jooma hakkamine on kogu aeg minust vaid ühe käepikkuse kaugusel. Nii et parem on mitte riskida.“
Tänase päevani on Peetril hästi selge tee Wismari haiglasse, kus turgutatakse joomatsüklist väljujaid – ikka tilguti veeni ja nii see tervis paraneb, kiiremini kui omal jõul. Purjus aastatel on ta Wismarisse sõitnud enda pärast, et tsüklist välja pääseda, kainetel aastatel aga sõprade aitamiseks.
Kell on viis hommikul. Peetri telefon heliseb.
„Jõle paha on olla, ma suren ära,“ soiub teispool toru lapsepõlvesõber, kel enne oli pidutsedes meri põlvini, nüüd aga kipuvad lained üle pea kokku lööma.
Peeter paneb autole hääled sisse ja kihutab appi.
„Tuleb lihtsalt haiglasse minna ja tilgutid saada,“ seletab Peeter sõbrale.
Rängas pohmellis vaevlev mees paneb selga korraliku ülikonna ja valge särgi ning Peeter sõidutab hädalise Wismari haiglasse. Paraku selgub seal, et lapsepõlvesõbral, kes on äsja välismaalt tulnud, pole ravi eest maksmiseks Eesti raha. Tal on taskus ainult dollarid.
Peeter jätab sõbra haiglasse ootama ning sebib mööda linna ringi, kuni tal õnnestub dollarid ära vahetada. Tagasi jõudnuna istub Peeter sõbra kõrvale, et arsti tulekut oodata. Nagu Wismaris ikka, kohtab Peeter seegi kord tuttavaid, kes teda rõõmsalt tervitavad: „Näe, Pets, kurat, sina ka siin!“
Nii nad siis istuvad, külg külje kõrval: pohmellivaevas lapsepõlvesõber oma härrasmehelikus ülikonnas ning abivalmis Peeter, kel on nägu punane peas suurest ringileekimisest ja silmad maha löödud – ta ei taha eriti ringi vaadata, sest ümberringi on kõik suured sõbrad, kellega ta on kunagi koos joonud.
Saabub arst, valge kittel seljas. Meedik seisatab ülikonnastatud mehe ees ja küsib, pidades Peetrit silmas: „Mitu nädalat ta joonud on?“
Eee … tegelikult oli Peeter olnud selleks ajaks täiesti kaine juba neli aastat.
Peetri nipp napsist hoidumiseks: üks päev korraga!
Grupiteraapias on põhimõte: üks päev korraga. Täna ma ei joo. Kui tuleb uus päev, siis mõtled jälle: täna ma ei joo. Niimoodi päev päeva haaval.
Rehepapp Heino Kalmu elurütm: pluss-, miinus- ja nullpäevad
Plusspäevadel teeb habemik Heino