Kuidas, palun?. Lea Jaanimaa
on. Ja mis vaja kaasa osta. Me ei hakka sind linnas enne segama, tahad ärasaatmispidusid teha ja sõpradega hüvasti jätta.” Nende sõnadega saatis isa ta väravast välja, ema oli lipanud bussiaega täpsustama ja andis märku, et oli ennist õigesti vaadanud küll. Rünno märkas, et ema pühkis käeseljaga üle silmade.
Kuradi päralt, nad arvavad, et poeg läheb sõjaväkke!
-5-
Kiire ja tuline aeg oli tänu vanematele mõneks ajaks möödas. Rünno tundis end taas hästi. Päikesepaiste, vabadus ja raha taskus – mida sa hing veel ihaldad! Koduuksest sisenedes tungis talle ninna laibalehk. Silmad kissis ja hinge kinni hoides kallas ta oma ununenud sokivarud koos veniva veega musta prügikotti ning viis kärmelt välja. Kolavatele kollidele võiski jääda mulje, et kotis on mingi eluka korjus lagunema hakanud. Tõenäoliselt vaatavad ka majaelanikud häirivale haisule seletust otsides ringi, sest liftiuste sulgudes kraapsas kott ühte väljaturritavat kruvikest ja laskumise järel immitses seda elust pakatavat vedelikku põrandalegi.
Energiast tulvil, jalutas Rünno kaubanduskeskusesse ning maksis telefoniarve. Ta mõtles korraks soetada endale kõnekaardi, aga kunagi soodushinnaga saadud mobiil kohustas teda lepingust kinni pidama. Huvitav, kus see telefon täna küll olla võiks?
Internetiga olid teised lood. Ühe pöörase peo käigus oli üks kamraad end nii sassi joonud, et lennutas ta lauaarvuti kuvari rõdult alla laste liivakasti serva pihta. Hea, et see toimus öösel, muidu poleks politseinike külaskäigust pääsu olnud. Sell korvas küll Rünnole materiaalse kahju, aga saadud raha vahetati viina vastu ja orgia jätkus. Hiljem korraldasid majaelanikud klaperjahi laenuga soetatud liivakasti lõhkuja leidmiseks, kuid õnneks lahenes kõik kenasti ja kahtlusevari langes ühe teise korteri akendele. Netiühendust ta edaspidi ei vajanud, polnud aparaatigi. Mõneti oli sellest kahju ka, kuna ei saanud enam käia ühes roosas portaalis unetutel ja üksikutel öödel lobisemas. Just Piimasupi oli ta ju sealt leidnud. Eks vaatab, ehk ostab kunagi uue monitori kuskilt … kuradi Mikk, rikkus hea teenimisvõimaluse ära!
Rünno poetas ostukorvi õlle sikspäki, lisas kaks paari sokke ning koukis kassa kohalt riiulilt kaua-igatsetud suitsupakid. Sirge seljaga astus ta seejärel päikest ja nikotiini nautides kodu poole. Seal võttis ta ette suurpuhastuse. Tagataskust kätte leitud telefoni avanemist tegevusetult oodates oleks ta kärsituks muutunud. Ta ei osanud ette kujutadagi, kuidas saadi vanasti ilma mobiilideta hakkama.
Kuna nädalavahetus oli nagunii möödas ja esmaspäevgi õhtus, tekkis tal plaan mõni märksõnadest külla kutsuda, ilmselt Punapea. Helistada veel ei saanud, ent mõtted oli kindlasti vaja sellest nõmedast Soomesõidust eemale peletada. Üle pika aja tundis Rünno, et tahab tõemeeli oma elamist ise koristada.
Rünno jäi keset tuba seisma, sest talle meenus nõmedast sõidust eristuv teist masti hetk – ta oli kohanud terminalis naist, kes oli osanud endast huvituma panna. Nimelt sellega, et ta oli suhtunud Rünnosse nagu tühja kohta.
Rünno püüdis meenutada, mis firma laev see üldse oli, millega sõitis. Pagan, ta oli ikka nii endast väljas olnud, et talle ei meenunud isegi, kas laev oli punane või roheline. Naised kandsid vist tumesinist vormi, või musta … no igal juhul mitte pruuni. Tegelikult ei mäletanud ta väikese naise nägu. Ilus oli, aga see oligi ainuke säilinud fakt, mis teda vähe edasi viis.
Rünno oli kõndinud naistepundi sabas, ise hoolega vahtinud nende sääri. Pakki tassival naisel olid väga kõrged kontsad pisikeste pöidade otsas, nii kõrged kohe, et saledad sääremarjad näitasid pingutusest musklimuhke. Ettekandja või kajutiteenija vaevalt selliste jalanõudega tööl vastu peaks, see naine sai olla keegi infost või kamandavast personalist. Rünno taipas, et pole mõtet tuult põllult püüdma hakata: laevu ja vahetusi on palju ning ta ei teadnud naise nimegi. Juuste pikkustki ei aimanud, sest need olid kuklale klambriga kinni pandud. Tumepruunid igal juhul olid, ta oli ainus nii tumeda peaga sellest seltskonnast. Oot-oot, naiskal olid õlgade peal mingid triipudega pagunid, hakkas Rünnole meenuma. Imelik, et just see pisike pakki tassis. Ehk oli ta kapteni abi või muu selline asjapulk? Ah, saa neist naistest aru, võib-olla tulid pika maa ja vahetasid kandjaid, kuniks tema oma suure kämbla sirutas ja abi pakkus.
Rünno sai ise ka aru, et tal pole mingit mõtet selle võõra naise peale isegi mõelda, nii ilus inimene pole selles eas enam üksi, ja kui ongi, siis laevameeskonnas on isaseid küllaga, kes teda nilliksid. Milleks talle vaja poisikest, kellel jalas erineva suurusega punaseplekilised tossud ja trumbiks ainult vanaisalt päritud mehine kasv.
Rünno vaatas korteris ringi. Vanemate sisustatud eluase ei jätnud tänapäevast muljet, sest kogu kraam näitas paari aastakümne tagust moodi ja võimalust. Kuna sektsioonkapp oli kokku pandud pisikestest detailidest, mitte moodulitest, võttiski ta ette suure töö see laiali lammutada, et midagi uut kujundada.
Neli päeva pusimist, sekka lootusetust ja kirumist, möödus kiiresti. Nüüd täitis Rünno korterit uuena mõjuv seinakaunistus. Eneseületanu rahuloluga nööpis Rünno Saku Originaali lahti ja valis telefonist sõber Eriku numbri. Endast paar aastat vanema sõbraga ta põhiliselt suhtleski, tollel oli kindel töökoht ühes autokaupluses, mis tähendas ka stabiilset sissetulekut. Ühesõnaga, tegija, kellel jagus alati finantsi ja kelle elustiil oli nii väärtuslik, et Rünno püüdis aeg-ajalt tema järgi joonduda. Erik elas Viimsis ja sattus talle külla ainult siis, kui selleks oli mõjuv põhjus. Tavaliselt kohtusid nad suviti Pirita rannas ja külmemal ajal ööklubides. Erikut korteripeod ei köitnud, tema tahtis tüdrukuid arvustada ja eelkõige nendega tutvuda, et pärast südaööd hotellidesse aelema minna.
Rünno oleks ka meelsamini seda liini ajanud, aga raha puudumise tõttu jäid tema käed sellise luksuse jaoks lühikeseks. Seda pidi ta tunnistama, et Eriku väheldasele kasvule vaatamata olid sel palju kobedamad pruudid näppu võtta kui Rünnol. Vaevalt Erikut vanuse tõttu eelistati, tema paistis Erikust isegi vanem välja, ju ikka raha mängis naiste puhul oma osa.
„Ei maksa need hotellid tuhkagi, südaööst lastakse hinnad mõnes kohas kolmele kümbile ja taksoga Viimsisse kuluks enam-vähem sama palju. Sama raha eest valgete linade vahel kaisutada on ikka ägedam.” Nii oli sõber oma kulutusi õigustanud.
Sel korral Erikut külla kutsudes Rünnol oli, millega teist kohale meelitada.
„Erik?”
„Oi, tere, kadund hing! Ma arvasin juba, et kroonu leiba sööd.”
„Mis kuradi kroonu – telefon oli kinni. Nalja tahad teada või?”
„Kohe saan teada.”
„Ma siin kraamisin veidi.”
„Nali tõesti.”
„Oota, kuula, ma vedasin kappidest muti ja vanamehe kõlbmatu kola minema, pooled Lasna konteinerid said täis.”
„Noh?”
„No ja leidsin sektsioonist vanamehe minipudelite kollektsiooni. Sada aastat ta seda mäletab, et üldse oli. Enam ei kogu neid keegi, kõik alkopoed neid täis.”
„Noh ja –?”
„Mis „noh ja”! Need tuleb meil sinuga ära juua, enne kui hallitus peale tuleb.”
Ilmselt oli ka Erikul isu napsitama hakata, sest peagi oli ta platsis, rumm ja kokakoola kaasas. Kujuneski nii, et poisid piirdusid rummiga, sest liiter kahe peale oli kõva kogus ja nad plaanisid veel ööklubisse minna.
Sel korral oli ka Rünnol piletiraha taskus, seetõttu said nad minna Bonboni. Rahvast oli palju nagu ikka reedeti. Rünno tellis baarist rummikoola, kuigi ta juua enam ei tahtnudki. Nii ta seal seisis, pilgeni klaas käes, kõrs turritamas kokteilist välja. Keegi möödujatest oskas talle sellise müksu anda, et klaasist lendas korralik annus jooki välja ja sellega koos ka see nõme kõrs. Õnnetuseks oli tema lähedal üks kaetud sünnipäevalaud koos külalistega ja kõrs maandus otse lahtilõikamata tordile. Hetkeks tekkis vaikus ja sünnipäevaseltskond, viis naist, vaatasid kõik torti, siis süüdlast. Rünnol oli piinlik.
Lõpuks käratas üks neist:
„Sa vahi ka, kus tuigerdad!”
„Ah-ä?”