Äratundmishirm. Lea Jaanimaa
ka ei meeldi. See peaks palju heledam olema. Mul kodus ja ka tulevases majas kasutatakse ainult heledaid pastelseid toone – värskem ja avaram kohe. Roosakas toon annab mulle jõudu.ˮ
„Ehitame jah sulle Barbie maja. Sa tüdruk oled kas liiga vähe või liiga palju keppi saanud. Ajud puhta pehmed. Praegu on moes kontrastid, mõistad?ˮ
„Selle aja peale, kui su joodikud mu maja püsti venitavad, on jälle pastelsed moes. Räägime esialgu sellest korterist siin. Kindel on see, et sellisena ma seda ei kasuta.ˮ
Joonas mõtles hetke, haaras autovõtmed ja käsutas: „Marss autosse, toome materjalid kohe ära, pood veel lahti!ˮ
– 23 -
Terveks nädalaks jätkus korterisse saginat, millist Meelika oli näinud jõulueelsetes lastesaadetes. Nagu päkapikud askeldasid töömehed, kuna Meelika aina imestas, kuidas nad üksteisele jalgu ei jäänud ja midagi ära ei lõhkunud. Nõiaväel ja Joonase kõva kisa saatel said põrandad korraliku parketi, seinad lõheroosa värvi ja laed säravvalgeks. Meelika ülesandeks jäi kardinate ja valgustite valimine. Kuna Joonas rahaga ei koonerdanud, valmis hea tulemus. Kergem remont tehti ka ülejäänud tubades ja ikka silmas pidades Meelika maitset.
Ennekõike üürikorteriks mõeldud ruumi interjööri rikkusid nüüd vaid vanad mööbliesemed. Ühes magamistoas laiutas sektsioonkapp, polüesterlaki pragunemisest tekkinud rohked kiired kunagise moekauba vanust rõhutamas, kuid oli ikka veel kasutusel, mahutades baaridest näpatud kokteiliklaase. Lahkunud võrukate omamoodi hobi. Parem oleksid võinud hostelitest või motellidest tekke koguda – Meelika ei uskunud, et keegi selle korteri kunagi tervenisti soojaks jaksab kütta. Elektriradiaatorid tundusid abitult lühikesed, kusjuures kulutatud elekter tuli ju kinni maksta.
Elamiseks normaalset temperatuuri ja hubasust võis tekitada kaminat küttes. Meelikale isegi meeldis selles toas pärast remonti viibida. Kuidagi romantiline ja maagiline. Joonasel on anne millegi loomise nimel kiiresti tegutseda.
„Joonas, kas ettevõtja on raske olla? Ma ka olen mõelnud kunagi seda rada pidi minna.ˮ
„Parem jäta see rada kõndimata, sa oled liiga pehme selle jaoks, sind tallatakse mutta, enne kui sellest arugi saad.ˮ
„Ega ma ehitust pidanudki silmas, midagi teenindusvaldkonnast kavandan.ˮ
„Tee jah puhkemaja Puhka Rahus Kahvel Kõhus!ˮ
„Ma midagi muud mõtlesin küll, aga las jääda see jutt siiapaika, kui arvad, et minust asja pole muuks kui surnuaiateede kõplajaks.ˮ
„Ei, sinust on asja liigagi palju ja see ajab mul hinge täis. Tubli naise, targa ja samas malbe, saab see lontrus, kes su kunagi ära võtab.ˮ
Nädal enne sünnipäeva võtsid Joonas ja Meelika hingamisruumi tarvis teineteise suhtes aja maha. Nad ei kohtunud ega helistanud. Meelika puhkas ja valmistas end peoks ette.
Kuna peopaik oli kena kujunduse saanud, ei tohtinud perenainegi viletsam välja näha. Meelika ostis endale kleidi, mis jättis paljaks nii tema selja, õlad, rinnaesise kui ka põlved. Meelika ei sallinud kasukaid, aga et tema sünnipäevad jätkusid tavaliselt kusagil klubis, võttis ta kasutusele ka pika kasuka. Peeglist vaatas vastu daam. Vahel harva oli seda isegi lõbus näha, aga tavaliselt eelistas ta sportlikku stiili.
Rõivaste ostmisega polnud ta kunagi endale vaeva tekitanud, talle poekraam sobis. Osturallisid ta ei külastanud, aga kui midagi oli vaja, jalutas läbi poe ja ladus korvi. Võltstoodete osakondadest hoidis eemale: sealsed rõivad ei vastanud kunagi numbritele ja umbsetes kabiinides neid passitada-proovida tundus talle koormav. Ega polnudki vaja tohutul hulgal hilpe kokku tarida, keha ju igal inimesel üks kanda. Jalanõudega tuli rohkem vaeva näha, need olid erinevate liistudega ja nõudsid proovimist, sest pidid ju mugavad kanda olema.
Meelika korraldas juba külalisteringi. Teated sünnipäevapeo täpsete andmetega edastas ta telefonitsi. Ei olnud kombeks piilupardipildiga kutseid välja saata.
– 24 -
Sünnipäevahommikul, kui Meelika läks salateid ja suupisteid peomajja viima, ootas teda ees uusasukas – erepunasest sametist tohutute mõõtmetega nurgadiivan. Meelika oligi nuputanud, kuhu külalised istuma panna. Olemasolevast nahksohvast ja laiast ümmargusest kaminaäärest oleks väheks jäänud, mingi padjaklubi pidžaamapidu ei tulnud kõne allagi. Uus diivan istus tuppa nagu rusikas silmaauku. Meelikal polnud aimugi, et selliseid toodetakse. Peagi kuulis ta võtmeklõbinat ja Joonas astus tuppa.
„Ma tõstsin selle nahkpeletise kõrvaltuppa, saab uuesti tagasi vedada, kui tingperseid on rohkem kui kohti,ˮ räuskas mees ukselt.
Meelika oli solvunud, et sünnipäevaõnnitluste asemel roppusi kuulis. Joonas patsutas ja silus diivani peapatju ja ütles siis väga vaikselt:
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.