Liiga hea, et olla tõsi. Kristan Higgins
inimestes. Ma kasutan hädaabi poiss-sõpra, et… noh, ütleme, et ka toimetulekumehhanismina.
Näiteks mõne nädala eest sõitsin koju mööda Connecticuti 9. maantee pimedat ja üksildast lõiku ja mõtlesin oma ekskihlatule ja ta uuele armastusele, kui mu auto kumm lõhkes. Nagu surmaga silmitsi seistes tavaliselt, tormles mul peast läbi tuhat mõtet, ise aga maadlesin ma samal ajal rooliga, üritasin hoida autot teelt libisemast ja kuulsin eemalt, et hääl, mis kiljub: „Oh-jumal-oh-jumal!”, on minu oma. Esiteks, mul pole oma matustele midagi selga panna (rahulikult, rahulikult, sa ju ei taha, et auto kummuli läheks). Teiseks, kui peaks kõne alla tulema kirstu avamine, ei ole mu juuksed surnuna loodetavasti sama krässus nagu elusast peast (keera kõvemini, keera kõvemini, asi hakkab käest ära minema). Mu õed oleksid omadega läbi ja vanemad leinast tummad, nende pidev õiendamine lakkaks vähemalt üheks päevaks (anna natuke gaasi, nii saad auto jälle tee peal otseks). Ja, jumala öösärgi nimel, küll Andrew alles tunneks end süüdi! Ta kahetseks kogu ülejäänud elu, et mind maha jättis (aeglusta nüüd tasapisi, anna tuledega märku... tubli, tubli, oleme ikka veel elus).
Auto turvaliselt teeveeres peatanud, jäin kontrollimatult värisedes istuma, süda laperdamas vastu roideid nagu lahtine aknaluuk orkaani ajal. „Jeesus-Jeesus-tänan-sind-Jeesus,” loitsisin, ise mobiili kobades.
Paraku olin levipiirkonnast väljas (loomulikult). Ootasin mõne hetke ja tegin siis alistunult, mida tegema pidin. Astusin autost välja külma märtsikuu paduvihma kätte ja uurisin räbaldunud rehvi. Tegin pakiruumi lahti ning tõmbasin välja tungraua ja tagavarakummi. Kuigi ma polnud seda konkreetset tööd kunagi varem teinud, sain hakkama, ehkki teised autod minust aeg-ajalt mööda tuhisesid ja mulle veel rohkem jäist vett peale pritsisid. Hõõrusin käe ära piisavalt kõvasti, et sinna tekiks suur vill, murdsin küüne, rikkusin kingad ning sain porist ja õlist räpaseks.
Keegi ei peatunud aitama. Mitte ükski kuradima inimene. Keegi isegi ei vajutanud pidurile, mitte et see loeks. Vandudes, maailma julmuse peale üsna ärritunud ja ebamääraselt uhke selle üle, et olin kummi ära vahetanud, ronisin autosse tagasi. Hambad plagisesid, huuled olid külmast sinised, riided vettinud ja räpased. Tagasiteel suutsin mõelda vaid vannist, kuumast joogist, „Põgenemisprojektist” ja flanellpidžaamast. Selle asemel leidsin end ootamas katastroofi.
Tõendusmaterjali põhjal otsustades oli Angus, mu West Highlandi terjer, närinud läbi värskelt värvitud kapiukse laste turvalingi, tirinud välja prügikasti, selle ümber pööranud ja pistnud nahka kahtlase kana, mille olin hommikul ära visanud. Kahtlast ei olnud siin enam midagi. Kana oli halvaks läinud ning mu vaese koera seest tohutu hooga jälle välja tahtnud. Köögiseinad olid nii kõrgelt koeraokset täis pritsitud, et kollakasrohelise sapi riba määris mu kass Fritzu kella. Märg väljaheitejälg viis elutuppa, kust leidsin Anguse siruli pastelsetes toonides Idamaa vaibalt, mida olin hiljuti puhastanud. Kutsu röhatas vastikult, haugatas korra ja liputas auravate loigukeste keskel süüdlasliku armastusega saba.
Ei mingit vanni. Ega Tim Gunni ja „Põgenemisprojekti”. Ega kuuma jooki...
Mis on sellel pistmist järjekordse väljamõeldud poiss-sõbraga? Noh, kui ma puhastusaine ja veega vaipa küürisin ning üritasin valmistada Angust emotsionaalselt ette ravimiküünlaks, mille loomaarst mul paigaldada käskis, leidsin end kujutlemas järgnevat.
Sõitsin koju ja mu autol lõhkes kumm. Peatusin, võtsin mobiili, bla-bla-bla ja nii edasi. Aga mis see siis on? Üks auto aeglustas sõitu ja peatus minu taga. See oli, ütleme, keskkonnasõbralik hübriid ja, oh, see kandis arsti märki. Halastaja samaariamees pika, sihvaka, kolmekümnendate keskpaigas või lõpus meesterahva kujul astus mu auto juurde. Ta kummardus… Halloo! Seal see oligi… hetk, mil vaatad kellelegi otsa ja lihtsalt… mütaki! Sa lihtsalt tead, et tema ongi See Õige.
Oma kujutlustes võtsin lahke samariitlase abipakkumise vastu. Kümne minuti pärast oli ta varurehvi veljele kinnitanud, lõhkise kummi pakiruumi tõstnud ja ulatas mulle oma visiitkaardi. Dr Wyatt Keegi, lastekirurgia osakond. Ah!
„Helista mulle, kui koju jõuad, lihtsalt et ma teaksin, et kõik on korras, eks?” ütles ta naeratades. Mütaki! Ta kritseldas kaardile oma koduse numbri, samal ajal kui mina ta kenade põselohukeste ja pikkade ripsmete vaatamisest joobusin.
See muutis okse koristamise tunduvalt meeldivamaks.
Selge see, olin täiesti teadlik, et mu auto kummi ei vahetanud lahke ja nägus tohter. Ma ei rääkinud kellelegi, et ta seda tegi. Ainult natuke tervislikku eskapismi, eks? Ei, polnud mingit Wyatti (see nimi on mulle alati meeldinud, see on nii võimukas ja noobel). Paraku on niisugune kutt lihtsalt liiga hea, et olla tõsi. Ma ei käinud ringi ega rääkinud lastekirurgist, kes mu autol rehvi vahetas, muidugi mitte. Ei. Seda hoiti kindlalt saladuses otsekui väikest toimetulekumehhanismi, nagu ma ütlesin. Ma polnud juba aastaid avalikkuse ees poiss-sõpra välja mõelnud.
Tähendab, kuni viimase ajani.
1 Otsekohe (pr k) (Tlk)
Esimene peatükk
„Ja nii, selle ainsa teoga muutis Lincoln Ameerika ajaloo kulgu. Omal ajal oli ta üks põlatumaid poliitikategelasi, kuid ta säilitas Liidu ning teda peetakse meie maa kõigi aegade suurimaks presidendiks. Ning võimalik, et selleks ta ka jääb.”
Mu nägu lõi õhetama… Olime just alustanud Kodusõja osa ja see oli mu lemmikkursus, mida õpetasin. Paraku olid viimase klassi õpilased reedepärastlõunastes koomavaludes. Tommy Michener, kes enamikul päevadest oli mu parim õpilane, silmitses igatsevalt Kerry Blake’i, kes sirutas end nii, et ühtaegu piinata Tommyt sellega, mida too ei saa, ja samas kutsuda Hunter Graystone’i seda võtma. Emma Kirk, ilus ja lahke tüdruk, kelle needuseks oli olla hea õpilane, kes oli seetõttu lahedate laste hulgast välja heidetud ja kellega keegi ei suhelnud, vaatas samal ajal enda ette lauale. Vaene laps oli Tommysse armunud ja liigagi teadlik sellest, et Tommy on Kerryst sisse võetud. „Kes võiks vastu käivad seisukohad kokku võtta? Kas on soovijaid?”
Väljast kostis naerupahvak. Vaatasime kõik sinnapoole. Inglise keele õpetaja Kiki Gomez pidas tundi õues, sest ilm oli soe ja kena. Tema klass ei paistnud hajevil ega väsinud. Pagan võtaks. Oleksin pidanud enda lapsed ka välja viima.
„Annan teile vihje,” jätkasin tuimi nägusid vaadates. „Osariikide õigused föderaalse kontrolli vastu. Liit lahkulöömise vastu. Vabadus iseseisvalt valitseda kõigi inimeste vabaduse vastu. Orjus või selle puudumine. Kas tuleb midagi pähe?”
Samal hetkel kõlas tunni lõppu tähistav kellukeste helin ning letargilised õpilased ärkasid ukse poole tormates ellu. Üritasin seda mitte isiklikult võtta. Tavaliselt olid mu lõpuklassi õpilased rohkem huvitatud, kuid oli ju reede. Samal nädalal varem oli lapsi eksamitega pommitatud ja täna pidi olema tantsuõhtu. Sain aru.
Manningi akadeemia oli seda tüüpi ettevalmistuskool, millest Uus-Inglismaa kubiseb. Väärikas tellishoone kohustusliku luuderohu, magnoolia ja kontpuuga, smaragdrohelised jalgpalli- ja lacrosse’i-väljakud ning lubadus, et väikese maja hinna eest aitame teie lapsed sisse nende valitud ülikoolidesse – Princetoni, Harvardisse, Stanfordi või Georgetowni. 1880-ndatel asutatud kool oli omaette väike maailm. Paljud õpetajad elasid koolilinnakus, kuid need, kes ei elanud, kaasa arvatud mina, olid tavaliselt sama pahad kui lapsed ning ootasid igal reede pärastlõunal innukalt viimase tunni lõppu, et võiksid kodu poole suunduda.
Välja arvatud tol reedel. Tol reedel oleksin palju suurema rõõmuga jäänud kooli, valvanud tantsuõhtul või juhendanud lacrosse’i. Või, põrgu päralt, kas või tualette küürinud. Kõike muud peale mu õhtuste plaanide.
„Tsau, Grace!” ütles Kiki mu klassiruumi potsatades.
„Tere, Kiki. Paistis, et teil oli seal väljas lõbus.”
„Me loeme „Kärbeste jumalat”,” teatas Kiki.
„Loomulikult! Pole siis ime, et naersite. Miski ei tee päeva nii säravaks kui väike seatapp.”
Kiki