Sitsiilia miljardäri armuke. Sharon Kendrick
ämbrile. “Ja sa oled sellise tööga rahul, eks ole?”
Jessica vaatas teda, silmad vidukil. “Rahul? Ma ei saa kahjuks küsimusest aru, härra.”
Mees kehitas õlgu ning viipas ämbri ja mopi poole. “Ei saa või? Sa tundud olevat küllaltki intelligentne,” tähendas ta. “Oleksin arvanud, et noortel naistel on eesmärke, mis ulatuvad koristamisest kaugemale.”
See tegi haiget. Lisaks sellele, et selline suhtumine oli ääretult ülbe, jäi Jessicast nii mulje nagu mingist mõistuseta, põllega robotist! Ometi näitas mehe ülekohtune hinnang selgelt, kui kõrk ja kujutlusvõimetu ta oli.
Jessica luges mõttes kümneni, teades, et tal on mitu valikuvõimalust. Ta võiks võtta ämbri ja tühjendada selle tolle tumedajuukselise pea ja kena, pilkava näo peale, kujutledes, kuidas vesi läbi peenest siidist triiksärgi imbub – ning mehe kohkunud ja hämmeldunud ilmet. See oleks kindlasti kõige rahuldustpakkuvam variant. Ainult et ta ei julgeks selle elluviimisele mõeldagi, sest see oleks tõesti ametialane enesetapp.
Või vastata rahulikult ja kainelt ning sundida ehk meest oma kriitilisi sõnu sööma.
“Ma ei tööta koristajana täiskohaga,” vastas Jessica.
“Kas tõesti?”
“Ei. Koristamises pole midagi halba,” asus Jessica kohe end ägedalt kaitsma, kui mõtles kolleegidele firmast Top Kleen, kellest mõned töötasid palehigis kõige kohutavamates tingimustes. “Mul on päevatöö olemas. Töötan suures müügifirmas ja õpin ärijuhtimist, aga...” Hääl katkes.
“Aga?” Mehe hääl oli siidpehme.
Jessica sundis end mehe pimestavatesse safiirsinistesse silmadesse vaatama. “Minu töö pole kuigi tasuv. Ja Londonis elamine on kallis. Niisiis teenin palgalisa poole kohaga koristajana töötades.” Jessica kehitas õlgu. “Paljud teevad nii.”
Mitte Salvatore maailmas, aga naise üsna kehvas majanduslikus olukorras ei tundunudki talle pähe torganud mõte enam nii jultunud. Võib-olla teeksid nad teineteisele teene.
Mehe pilk libises üle vihmamärja akna, millest paistis säravates tuledes London ja ta hakkas arutlema, millised naise juuksed selle jõleda rätiku all olla võiksid. Need võivad olla lühikeseks pügatud ja värvitud, mõtles ta. Sellisel juhul ei tee ta seda ettepanekut, sest Salvatore Cardini ei näita end mitte iialgi avalikult sellise naise seltsis!
“Kuidas sa koju saad?” uuris ta laisalt.
Mida mees arvas? Helikopteriga? “Bussiga.”
“Sa saad märjaks.”
Jessica pilk järgnes mehe pilgule. Mööda akent voolasid veenired ja vihma sadas nii tugevasti, et kaugemal asuvaid hooneid polnud peaaegu nähagi. Ilm oli tõepoolest kohutav. “Tundub nii. Aga sellest pole midagi, ma olen sellega harjunud. Öeldakse ju, et vihmavesi on nahale kasulik – see neutraliseerib keskkütte halva mõju.”
Salvatore ei teinud tema jutust välja. “Ma lasen oma autojuhil su koju viia. Ta ootab väljas, et ma lõpetaksin.”
Jessica punastas. “Ei, tõepoolest, härra, pole vaja. Mul on vihmavari ja veekindel...”
“Ära punni vastu,” nähvas mees. “Mis kell sa lõpetad?”
“Tavaliselt kaheksa paiku, aga sõltub sellest, kui kiiresti ma töötan.”
“Teeme pool kaheksa,” teatas mees.
“Aga...”
“Ära vaidle.” Salvatore vaatas randmel läikivat hinnalist kuldkella ja tema suu tõmbus kummaliselt muigele. “Oleme kokku leppinud,” venitas ta.
Siis valis ta telefonil numbri ja hakkas kiiresti itaalia keeles kõnelema, keerates Jessicale selja, nagu poleks naist olemaski.
Teine peatükk
Jessica töötas kiiresti, et kõik õigeks ajaks tehtud saaks, aga midagi oli muutunud ja asi polnud ainult selles, et ta oli Salvatorega kabinetis kahekesi. Ta muutus tagasihoidlikuks ja häbelikuks ning süda tagus, kui ta korraga taipas, millega oli nõustunud. See oli nagu unistuse täitumine – tema kena ülemus tahtis teda oma limusiiniga koju sõidutada!
Ja mis siis, Jessica?
Arvad, et see on selle mõjuvõimsa sitsiillase otsekohene katse sinu, oma kontori koristajaga, kahekesi tööst eemal aega veeta? Võib-olla tahab ta su ära võrgutada? Jah, kindel see – ja ta ei tule sulle tegelikult auto, vaid klaastõllaga järele!
Võta parem lahkelt pakutu tänulikult vastu, soovitas Jessica endale, pühkides energilise liigutusega kohvimasinalt pleki. Naudi luksusautoga kojusõidu uudsust – see heastab mehe varasemad ülbed märkused.
Täpselt kell pool kaheksa võttis Jessica ämbri kätte ja köhatas. “Ma lähen riideid vahetama, härra,” ütles ta end veidi tobedana tundes. “Kas me kohtume allkorrusel?”
“Mm?” Salvatore vaatas tema poole, silmad vidukil, nagu oleks unustanud, et naine on seal. “Jah, muidugi. Kus?”
“Kas te teate, kus on tagauks? Seda on pisut keeruline leida.”
Mehe jõulisel näol ei liikunud ükski lihas. “Tegelikult ei tea, aga küllap ma saan ilma kaardita hakkama,” tähendas ta kuivalt. “Auto ootab ja mulle ei meeldi oodata. Nii et ära viivita.”
“Ei viivita,” lubas Jessica ja tõttas minema.
Ent süda tagus roosat kombinesooni seljast kiskudes ja rätikut peast võttes ning ta soovis, et tal poleks seljas lihtne seelik, sviiter ja lai vihmamantel.
Aga milleks? Sellist tööd tegema tulles ei lööda end üles, pigem pannakse selga midagi tagasihoidlikumat. Ta võttis madalad mustad kingad jalast, pani need koos kombinesooni ja rätikuga riidekappi ning hakkas seejärel juukseid kammima. Juuksed langesid õlgadele ja ehkki need olid üsna igavat pruuni tooni, olid need ilusad, paksud ja peaaegu alati läikivad.
Jessica kissitas peegli ees silmi. Tema nägu oli meigita kahvatu, ent ta leidis käekoti põhjast huuleläike tuubi ja sõrmed jäid sellel kõhklevalt peatuma.
Kas see jätaks mulje, nagu ta ootaks midagi, kui ta end veidi meigiks? Ent korraga oli Jessical ükskõik. Igal naisel on eneseuhkus ja isegi kui tal on seljas odavad riided, pole ju kuritegu väga kehvast tööst parimat välja pigistada.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.