Sõprade linn. Joanna Trollope
terve sündroomirühm, mis on seotud tserebrovaskulaarse haigusega iseeneses.” Ta heitis vilksamisi pilgu ema poole. „See ei ole,” ütles ta, ja oli võimatu aru saada, kas see on hea või halb, „segatüüpi dementsus.”
Koduteel oli ema olnud väga vaikne. Stacey oli ta kätt hoidnud, ehkki ema oli algul teinud katset seda eemale tõmmata, põrnitsedes otse enda ette, klaasist vaheseina, mis taksojuhti reisijatest eraldas.
„Vähemalt on sellel nimi,” ütles Stacey. „Vähemalt me teame nüüd, mis sind paar viimast aastat vaevanud on.”
Ema ei vastanud midagi. Tema näoilme oli läbitungimatu. Ta ei lausunud ühtki sõna, kuni nad jõudsid Holloway korterisse, kus ta oli elanud sellest ajast, kui Stacey ja Steve abiellusid. Alles siis, kui takso tema majadeploki ees peatus, tegi ta suu lahti.
„Mis siis, kui ma teile kaela peale jään?”
*
„Tüüpiline,” ütles Stacey Steve’ile samal õhtul. „Tüüpiline. See on kõik, millele tema mõelda suudab. Siin me siis nüüd oleme, vankudes kinnitatud diagnoosi teadasaamise all, ja tema ütleb ainult seda, et ta ei taha kaela peale jääda? Pärast seda, kui ta oli teinud suure numbri sellest, et me sõidaksime koju takso, mitte bussiga.”
Steve nühkis läikima veiniklaase, mida nad olid äsja kasutanud. Tavaliselt jõid nad veini ainult nädalalõppudel, kuid see õhtu, pärast eriarsti juures käimist, ei olnud mingis mõttes tavaline, ja Steve oli ilma palumata pudeli avanud. Ja kuna tema loomuses oli olla sellistes asjades ülipõhjalik, hõõrus ta nüüd iiri linase köögirätikuga klaase, et nood sillerdaks. „Ma tean, mida sa tahad teha, Stace.”
Stacey kiikas maha, koera poole. Too lamas tema jalge juures, üsna uutel lubjakivist plaatidel, kuid lamavale asendile vaatamata oli ta Stacey meeleolude suhtes sama varmas ja valvel nagu alati.
„Bruno,” lausus Stacey soojalt.
Koer ajas korraks kõrvad kikki, kuid ei liigutanud. Ta oli omapärane krants, päästetud segu teab kui mitmest eri tõust, musta karvaga ja karune, iseloomuga, mis oli samavõrd leebe, nagu tema välimus oli kentsakas. Nad olid leidnud ta koerte varjupaigast seitsme kuu vanuse kutsikana, kannatlikult istumas, põrnitsemas ja vaeva nägemas, et teda märgataks. Stacey mõtles sageli, et on lausa valus üht looma nii palju armastada.
„Kas sina tead, mida ma tahan?” küsis ta Brunolt. „Kas sa tead, mida mu tunne mul teha käsib?”
„Küll ta teab,” lausus Steve. Ta pani läikima löödud klaasid käest ja heitis köögirätiku õlale. „Ja mina samuti.”
Stacey vaatas talle otsa. „See muudab kõike,” lausus ta. „Kui ta siia kolib, siis muudab see meie elu täielikult.”
„Aga teist võimalust ju ei ole.”
„Ei.”
„Meil on piisavalt ruumi.”
„Jah.”
„Ja Brunole see meeldiks. Kui keegi on kogu aeg kodus.”
„Oh, Steve ...”
„Kullake.”
„Ma pean seda tegema. Ma pean.”
„Ma tean.” Mees vaikis hetke. Ja küsis siis: „Mis su tööst saab?”
Stacey sirutas jala välja ja müksas Brunot. Koer veeretas end selili, tuues nähtavale hallika kõhu, mida katsid tujukad mustad karvatuustid.
„Töö!” kordas Stacey. Ta oli põgusalt turtsatanud. Ja öelnud siis, sügades Bruno kõhtu oma sukkpüksis jalaga: „Ära töö pärast muretse. Ma klaarin selle ära. Oma peas olen ma seda juba teinud. Ma kavatsen nõuda paindlikku tööaega. Nad ei ütle mulle kindlasti ära. Nad ei saa. Neil ei ole enam õigust seda teha.”
*
Tüdrukud olid samuti talle kinnitanud, et töö juures ei saada talle ära öelda. Tüdrukud. Noh, keegi neist ei olnud enam kaugeltki mitte tüdruk – nad olid naised, võimekad, korralikult teenivad, professionaalsed naised. Kuid nad tundsid üksteist ülikoolist saati, alates esimesest semestrist, kui nad olid ainsad neiud mehi täis auditooriumis, kus loeti majandusteadust. Üksnes Melissa oli tegelikult otsustanud algusest peale majandust õppida. Ülejäänud, Stacey kaasa arvatud, olid alustanud kavatsustega õppida ajalugu, hispaania keelt ja poliitteooriat, kuid neid tõmbas rohkem majanduse poole, sest see oli uus valdkond ning õppejõud oli täis nakatavat entusiasmi ja sõnaosav ning mõte õppida naisterahvana majandusteadust oli kantud uimastavast reeglite rikkumise tundest.
Nii oli neist neljast – Melissast ja Staceyst, Gabyst ja Bethist – saanud algul silmapaistev vähemus, millest ajapikku oli kasvanud välja kooslus, mis omakorda arenes sõpruskonnaks. Seejärel jõuti nii kindla sõpruseni, mis oli, nagu Stacey mõnikord mõtles, parem kui suhe, mis tal oleks võinud olla õega, keda tal paraku polnud. Nad toetasid üksteist iga õppeaasta eksamitel ja seejärel ka lõpueksamitel (Melissa oli ainus, kes sai maksimumtulemused), seejärel suhetes kallimate ja mõne peigmehega ning paaril laulatusel. Ja Gaby New Yorgis viibimise ajal, kui Beth teatas neile, et ta on lesbi, nagu nad poleks seda juba niigi teadnud. Suhetest sündis lapsi ning kõige sellega paralleelselt ja selle taustaks laius nende karjääride kindel, tugev, erksavärviline maastik, kus liiguti pidevalt tõusujoones: Gaby hakkas abikaasast rohkem teenima, Melissa rajas oma ettevõtte, Bethist sai professor ettevõtete psühholoogia valdkonnas, mille ta oli sisuliselt ise välja töötanud.
Isegi kui neil ei õnnestunud kohtuda, helistasid nad üksteisele või saatsid sõnumeid või säutsusid Twitteris. Nende kahekümnendates ja kolmekümnendates eluaastates paratamatult vahel risti jooksnud traadid olid neljakümnendateks sulandunud palju vähem hukkamõistvaks tugivõrgustikuks. Tüdrukud teadsid Stacey ema olukorda. Nad arutasid Stacey tööalast dilemmat ja andsid Staceyle sel teemal nõu. Nad teadsid – kõik kolm –, et sel kolmapäeva pärastlõunal läheb Stacey Jeff Doddsiga võimalikke tulevikumustreid arutama. Kuid nad ei teadnud – ehkki ärevad sõnumid ja säutsud Stacey telefonis andsid mõista, et nad tahtsid teada –, et nüüd istus ta pingil nagu ammu tööst ilma jäänud inimene, kes oli, nagu Staceyle nüüd aegamisi kohale jõudis, lihtsalt enesevalitsuse kaotanud.
Kas tal ei olnud tõesti süüdistada kedagi peale iseenda? Kas ta oli seekord – ilmselt esimest korda elus – lasknud oma tujudel olukorra ohjad enda kätte võtta? Kui ta oleks töötanud välja kindla ja hästi ajastatud graafiku – isegi kui see oleks viinud vähehaaval väärika lahkumiseni – ning susanud selle Jeff Doddsi fantaasiavaese nina alla, kas ta püsinuks siis endiselt kontoris, mitte ei konutaks avalikul pingil avalikus kohas, kus parasjagu üks kentsaka välimusega mees kaevub lähedal seisvasse prügikasti ja topib suhu äravisatud võileiva koorukesi? Kas tal oli tõesti õnnestunud kavandada omaenda allakäiku isegi pärast seda, kui ta oli aastakümneid aidanud teistel sellest ärilises plaanis pääseda?
Ta kiikas taas telefoni. Seal ootasid küsimused tüdrukutelt ja endistelt kolleegidelt ning tekstsõnum Steve’ilt: „Helista mulle,” mis käsutas mehele üldse mitte omase konkreetsusega. Stacey ei suutnud. Ta ei suutnud kellelegi helistada, ta ei suutnud sel hetkel kellegagi suhelda. Mingil moel oli tal õnnestunud sellega, mis juhtus ja mida ta teinud oli, end kõigist ja kõigest eraldada. Või mida ta ei olnud teinud. Ta kaalus endamisi, kas ta võiks püsti tõusta. Ta juurdles, kas ta üldse suudab tõusta. Kas see oli paanikahoog? Kas paanikahood ongi sellised? Kas seda tundiski ema, kui ta üritas leida sõna, mida ei olnud tema jaoks enam olemas, või meenutada, kas ta oli hommikust söönud, rääkimata sellest, mida ta oli söönud, kui üldse oli? Stacey kummardus ettepoole, hoidis pingi servast kinni ja põrnitses maapinda. Jumal küll, mõtles ta, kas ma hakkan hulluks minema? Kas nii juhtubki, kui oled töö kaotanud?
Ühtäkki torkas talle pähe, et ta peaaegu ei hingagi enam. Ta pidi hingama. Ta teadis, et kui hambad kokku suruda ja hinge kinni hoida, ei talitle miski – ei keha, ei vaim. Sa ei suuda mõelda, kui sa ei hinga. Kuid Staceyle tundus, et ta ei suuda