Veinijuht. 7. osa. Prantsusmaa. Urvo Ugandi

      Sellest piirkonnast pärineb kuulsaim ja ihaldatuim vahuvein maailmas – šampanja. Lisaks šampanjale valmistatakse ka väiksemas koguses rahulikku veini. Champagne’i esimesed veiniaiad rajasid roomlased, kes kasutasid piirkonda peamiselt kriidi kaevandamiseks, et saada ehitusmaterjali. Sellest ajast on jäänud sinna suured maa-alused ideaalset temperatuuri ja niiskust hoidvad keldrid, mida šampanjatootjad kasutavad veini küpsemisel ja laagerdumisel. Piirkonna nimi tuleneb ladinakeelsest sõnast campania (tõlkes: maakoht). 9.‒11. sajandil pakuti Champagne’i piirkonna veine nimetuse Vin de Champagne või ka Vin de Reims all ning äramärkimist väärisid vaid Bouzy, Epernay, Montagne, Verzenay ja Ay külade ümbrusest kasvanud marjadest valmistatud vein. Erinevatele allikatele tuginedes selgub, et juba 1518. aastal pakuti Inglise kuninga Henry IV õukonnas Vin de Champagne’i. Tegu oli siiski mullita, ent Champagne’i piirkonnast pärineva veiniga. 1662. aastal pakkus Prantsusmaa õukonnast pagenduses viibiv aadlik markii de St-Èvremond Londonis Inglismaa kuninga õukonnas vahutavat veini, mis oli pärit Champagne’i piirkonnast ning millele lisati Inglismaal pudelitesse villides käärimise soodustamiseks pärmi ja suhkrut. Valmis veinile pärmi lisamise osas on šampanja ajaloo uurijad Tom Stevenson ja Essi Avellan ühisel seisukohal, et see au kuulub Inglise teadlasele Christopher Merretile, kes dokumenteeris praeguse nimetusega methode champenoise’i kirjelduse 1662. aastal ‒ seega juba kuus aastat enne seda, kui šampanja „isaks“ peetav munk Dom Perignon Hautvillersi kloostrisse jõudis.

      Šampanja tõsisem tootmine algas siis, kui kuningas Louis XV võttis 1728. aastal Prantsusmaal vastu seaduse müüa veini pudelis – enne seda müüdi veini vaadiga. See andis tõuke ka Bordeaux’ veinimõisate tekkele, sest siis hakati seal veini etiketile märkima veini villimise paika: mis en bouteille au Château ‒ villitud veinimõisas. Pudelitega müük lõi veinituru käima ja nii leidis tee Champagne’isse palju Preisimaa ja Saksamaa päritolu kaupmehi, kes tahtsid veiniärist osa saada ja hakkasid agaralt šampanja valmistamisel kaasa lööma (Mumm, Heidsieck, Deutz, Bollinger, Krug, Hamm jne).

      Šampanja tõeline võidukäik algas 19. sajandil, kui leiti võimalus eemaldada pudelist surnud pärmijääk (et jook maksejõulisele aadelkonnale rohkem meeldiks), hakati segama erinevate aastakäikude ja viinamarjasortide veine ning võeti kasutusele palju vastupidavamast nn Inglise klaasist pudelid, sest tavalised klaaspudelid purunesid tihti käärimisel tekkiva CO₂ rõhu tõttu.

      Champagne’is kasvatatakse peamiselt kolme marjasorti, millest kaks on tumedad: Pinot Noir ja Pinot Meuniere, mis moodustavad üle 69% veiniaedadest ning hele sort on Chardonnay. Alates 2010. aastast on lubatud kasvatada Champagne’i lõunapoolses osas Aube piirkonnas veel nelja heledat lisasorti: Arbane, Petit Meslier (Aubin Blanc), Pinot Blanc (Blanc Vrai) ja Pinot Gris (Formenteau). Neid sorte kasvab Champagne’i veiniaedades küll kõigest 1,5% ulatuses.

      Champagne’is eristatakse veel 17 Grand Cru ja 42 Premier Cru küla, mille ümbruse veiniaedadest pärinevad parema kvaliteediga marjad, aga viimasel ajal käib selle ümber vaidlus, sest INAO reglementeerib Grand Cru marjade terroir’i põllu, mitte küla järgi. Erinevalt Burgundia Grand Cru veinidest, kus on veiniaia nimi etiketil (nt Chablis Grand Cru Les Clos) märgivad šampanjatootjad etiketile tavaliselt ainult küla nime (nt Bouzy Grand Cru). Olgu sellega kuidas on, aga Champagne Grand Cru kategooriat ametlikult tühistatud pole. Ehk jätab teadmine, et joodud sai Grand Cru šampanjat, mullisõbrale paremini meeldejääva maitseelamuse.

      Loire’i org

      Viinamarjaaedu ‒ 53 380 ha.

      Kogutoodang aastas (2017): 2 850 000 hl ehk 380 miljonit pudelit.

      Marjasordid. – Kasvatatakse 24 erinevat sorti, heledatest on tähtsamad Chenin Blanc, Sauvignon Blanc ja Chardonnay, tumedatest Cabernet Franc, Pinot Noir ja Grolleau.

      – Valmistatakse kuiva ja poolkuiva vahuveini, valget ning roosat veini, lisaks kuiva punast ja magusat valget veini.

      – Vahuvein: Cremant de Loire, valge ja roosa, 132 000 hl ehk 17,6 miljonit pudelit.

      – 47% moodustab valge vein, 24% roosa vein, 20% punavein ja 9% vahuvein.

      – 79 AOP veini piirkonda ja üks IGP piirkond.

      – Umbes 4000 veinitootjat.

      Viinamarjaaiad istutati Rooma impeeriumi laienemise käigus ja laienemine jätkus Frangi riigi võimu ajal kuni Karl Suure valitsemisajani. 1152. aastal abiellus noor tulevane Inglismaa kuningas Henry II Plantagenet Akvitaania Eleanoriga ning koos sellega läks Inglismaa võimu alla peaaegu pool praegust Prantsusmaad (Anjou krahvkond, Bordeaux ja Normandia). Seetõttu olid Inglise kuninga õukonnas Loire’i ja Bordeaux’ piirkonna veinid tähtsal kohal. Loire’i veinid saavutasid populaarsuse tõusu keskajal, seega istutati juurde veiniaedu ja võeti kasutusele mitmeid erinevaid marjasorte, teiste seas ka Cabernet Franc, mis on praegu Loire’i piirkonna üks tähtsamaid tumedaid marjasorte.