Vaba ja metsik. Merit Raju
teenimise võimalus on peaaegu igas töös ja selle taipamises seisnebki see jumalikkus. Ometi paneb mind mõtlema, et väga paljud inimesed teevad tööd peamiselt raha pärast ja isegi kiruvad oma tööd. See hakkab ju tervisele!
Mäletan mõnda päeva või paarikuulist perioodi, mil olen ise jalgu järel lohistades tööle läinud. Mul on need olukorrad täpselt meeles, see tuim tiksumine, kus aeg venis tõepoolest nagu kissell ning tööle minnes tundus samm raske.
See oli näiteks Saksamaal, kui töötasin pangatellerina: esimestel nädalatel oli kliente haruharva ja oma asju seal letis ka teha ei tohtinud – see peletanuks viimsedki kliendid. Mediteerida ma veel ei osanud. Lihtsalt kannatasin. Vahepeal lehitsesin ungari vestlussõnastikku, sest sinna plaanisin varsti reisida.
Tuleb meelde ka töö Austraalias, kus tuli paar nädalat teha päevade kaupa Exceli tabeleid (tööpäev oli küll õnneks lühike) ja see oli minu jaoks – endalegi üllatuseks – tapvalt igav.
Tallinnas minu lemmiktöökohas küsis ükskord juhatuse esimees hommikuses kontoris: “Ja miks sina nii heas tujus oled?”
Kell oli natuke kaheksa läbi, särav kevad.
“Mm-ma ei tea, miks mitte?” küsisin kohmetult. Vaatasin ringi, kas leian silmapaari, kes tunnistaks hommikuse värske meeleolu loomulikuks.
“Sest ma tulin rattaga!” pahvatasin. Ja ilmselt oli ses tõtt. Kümme kilomeetrit läbi metsa, mere ääres ja läbi pargi. Tasuta heaoluhormoonid juba enne hommikusööki!
Muidugi alati ei piisa ainult jalgrattaga liikumisest ja oma rutiinsest tööst mõttekaima külje leidmisest. Väga paljud inimesed pole lihtsalt enda jaoks õigel töökohal. Inimeste loomulik püüe on tegevuste poole, mis pakuvad lisaks kindlustundele ja suhtlemisele ka vaheldusrikkust, arenemise võimalust, aga ka mõju ja suuremat tähendusrikkust. Kui su töö seda ei paku, pole viga sinus. Mõnikord ei võimalda olud muud, teinekord oled tõepoolest sattunud valele tööle või jääb vajaka muutuse tegemise julgusest. Vahel aga ei nähta sind sellena, kes sa olla võiksid. Või ei usalda sa ise ennast.
Ja mõnikord võib tuleneda valel töökohal kannatamine sellest, et sa ei teagi, et töö võiks pakkuda (peaaegu) kõike, mida hing ihkab. Selline arusaamatus võib olla tulnud lapsepõlvest, näinud oma vanemaid uskuvat, et tehes tööd ja nähes vaeva, tuleb ka armastus. Ei pruugi tulla. See armastus töö ja elu vastu võib tulla hoopis siis, kui vahetad tööd. Targalt muidugi.
Töö, mille valis süda
Olin 24aastane, kui sain oma unistuste töö. Kui neli aastat oli möödas, polnud see enam mu unistus. Aga ma ei tahtnud ka karjääriredelil üles, alla ega mööda mõnd teist haru edasi. Tahtsin vaid sellelt redelilt maha.
Miks? Ja mida siis selle asemel? Seda pidin mõtlema ja tunnetama umbes pool aastat. Oli elevust, aga oli ka ärevust ja isegi hirmu. Pool aastat hiljem, sarnases olukorras oleva sõbranna toetusel, sain siiski otsuse tehtud ning veel mõne kuu pärast algaski teekond vabadusse. Teadmatusse. Nüüd on see osa minu elustiilist. Tee sinna pole lihtne ega kerge olnud, aga see on olnud võimalik. Ja tõtt-öelda kõige rahuldustpakkuvam.
Olen olnud vabakutseline ja mikroettevõtja kaksteist aastat. Ja olen selle aja sees ka kaks korda tööle läinud, mõlemal korral on mind lõpuks koondatud – ja tagasi vaadates on need koondamise momendid olnud parimad hetked mu ettevõtjaelu jaoks. Need on olnud Elu enda meeldetuletused ja tõuked mugavustsoonist välja. Et saaksin kogu aja pühendada sellele, mida armastan, ja mis inspireerib ka teisi!
Nüüdseks olen avaldanud kuus raamatut, lisaks korraldan joogafestivale, annan välja Hingele Pai ajakirja, juhendan väiksemaid ritriite ja joogagruppe, aga ka e-kursusi ja päriselusündmusi. Olen väikese poja ema. See kõik ongi mu elustiil. See on võimalik.
Ja muidugi pole ma veel kohal. Eelmisel aastal osalesin iganädalasel e-kursusel. Sel aastal olen võtnud osa kaheksakuulisest töise enesearengu programmist ning kahest nädalapikkusest koolitusest, Loen raamatuid ja õpin veebis.
Et mitte kõigele kogu aeg jah öelda ja ennast töötempoga hulluks ajada, sõnastan aeg-ajalt uuesti oma töö sisu, fookuse: teha inimesi õnnelikumaks, inspireerides elukvaliteeti uuele tasandile tõstma, olgu tervise, heaolu, töö või raha teemadel. Nii pole mul tegutsedes vaja ammutada energiat tahtejõust, vaid liigun edasi sisemise sära toel. Tundega, et see, mida teen, on minu jaoks tähendusrikas.
Aga kuidas leida oma tee, oma ala, kutsumus? Tehes vähem seda, mis su südant ei rõõmusta ja rohkem seda, mille vastu tunned huvi, mis teeb rõõmu ja paneb unustama aega. Kasvõi natukesehaaval. Kui ei tea, mille vastu tunned huvi: loe, surfa netis, reisi, suhtle, too ennast mugavustsoonist välja, proovi uusi asju ja sa leiad kindlasti niidiotsi!
Paljud reeglid on iganenud
Ihaad on Jordaania mees, kellega käisime Horvaatias koos koolitusel. Väga elav, julge ja… puudutuste inimene. Nagu minagi.
Olin just lõpetanud prooviväitluse teemal “Seks esimesel kohtumisel – poolt või vastu?” süürlannaga, kus üks meist pidi olema poolt ja teine vastu. Kui tasakaalukas ta oli, aktsepteerimaks viisakalt ka teist vaadet kui talle ja tema kultuurile omane! Täpsuse huvides mainin, et ma pole selle poolt, mille poolt ma väitlesin, lihtsalt ülesanne oli selline.
Ihaad aga puudutas mind vestluse ajal – nagu minagi tavaliselt teen – ja ma tundsin ebamugavustunnet, sest ma ei teadnud, mida see tema jaoks tähendab tema kultuurikontekstis. Ma ei osanud omalt poolt midagi peale hakata sellega, mida tema aktiivne suhtlus peaks minu jaoks tähendama.
Ta kutsus mind lõunale koos oma õe perega. Tellisin falafele ja nad rääkisid mulle seepeale ahvatlevalt Jordaania falafelidest, mul hakkas suu vett jooksma ja võib-olla-kunagi-maakaardile tekkis uus reisisihtpunkt. Võtsin teemaks nende usu, eesmärgiga jõuda mingite vastusteni just selles puudutustesse suhtumises. Oli kergendus, kui nad ütlesid, et on sealsed kristlased.
Muidugi, Jeesus ju kõndis läbi Jordaania ja moslemid tulid alles pärast.
Ühel hetkel tundsin end ka piisavalt mugavalt, et selgitada, miks ma nende usu kohta küsisin, ja mõistsingi, et kristlastena pole kõik nii range kui moslemitel.
Aga me jõudsime hoopis valulikuma teemani Ihaadi jaoks. Nimelt on uskumatult suur probleem, kui Jordaanias tahaksid paari astuda kristlane ja moslem.
Ihaadi isa ähvardas lausa suitsiidiga, kui poiss sellise hulluse teeb, et moslemiga abiellub.
Või võib see poisi jaoks fataalselt lõppeda.
Kui julm!
Kui palju energiat kulub neil kokku jäämiseks. Nagu Romeo ja Julia lugu, kus armastatud kannatasid suguvõsade ajast ja arust vihavaenu pärast.
1970ndatel ei saanud ka Euroopas ilma ühise perekonnanimeta ühist hotellituba võtta. Ja veel mõnikümmend aastat tagasi olid norralased pretsedendi ees, kus aadlik, st kuningas, abiellus Playboy modelliga. Skandaal!
“Miks see teid nii häirib?” küsisin norralasest sõbralt.
“Kuningas peaks ikka eeskujuks olema, mingit standardit, latti hoidma.”
Nüüd on seegi möödanik, kuningas on rõõmsalt Mette-Maritiga ikka koos ja on ka teisi siniverelisi, kes valinud lihtsureliku kaasaks ja see pole enam üleriigiline või üleeuroopaline skandaal.
Aga Ihaadi puhul näen, kuidas aegunud uskumus ja suhtumine võib nii palju kurja teha üksikisiku tasandil. Kui nad saaks kogu selle salatsemise ja varuplaanide ja emigreerumise asemel lihtsalt teineteist armastada, oleks maailm veel parem paik.
Ja selliseid iganenud reegleid – kirjutamata või kirjapanduid – on ka meie elukeskkond ja uskumused täis. Paksult. Nii paksult, et me isegi ei oska neid märgata