Üks samm Wall Streetist ees. Peter Lynch

      Sissejuhatus millenniumiväljaandele

      See raamat on kirjutatud üksikinvestorile julgustuseks ja infoks. Kes oskas arvata, et seda tehakse kolmkümmend trükki ja müüakse üle miljoni eksemplari? Praegu, mil üksteist aastat pärast esmatrükki ilmub käesolev, värskeim väljaanne, olen veendunud, et samad põhimõtted, mis aitasid mul edukalt tegutseda Fidelity Magellani fondis, kehtivad aktsiatesse investeerimisel jätkuvalt ka tänasel päeval.

      Periood raamatu „Üks samm Wall Streetist ees” ilmumisest 1989. aastal kuni praeguseni on olnud tõeliselt tähelepanuväärne. Magellanist lahkusin mais 1990 ja asjatundjate sõnul oli see geniaalne käik. Nad õnnitlesid mind õigeaegse väljumise puhul – suur pulliturg varises kokku kohe pärast seda. Hetkeks tundus, et pessimistid ongi targemad. Riigi suuremad pangad vaakusid maksejõuetuse piiril ja mõni neist läks ka hingusele. Sügise alguseks oli Iraagis lahvatanud sõda. Aktsiaid tabas lähimineviku suurim kukkumine. Aga sõda võideti, pangandussüsteem jäi ellu ja aktsiad põrkasid üles tagasi.

Oli see vast põrge! Dow on oktoobrist 1990 tõusnud neli korda, 2400 tasemelt 11 000 punktini ja üle selle – aktsiate parim aastakümme 20. sajandil. Ligi pooltel USA majapidamistel on praegu aktsiaid või investeerimisfondide osakuid, kuigi 1989. aastal oli neid kõigest 32 protsendil. Turg tervikuna on loonud 25 triljonit dollarit uut rikkust, mida võib silmata igas suuremas ja väiksemas linnas. Kui nii edasi läheb, kirjutab keegi varsti raamatu „Naabermaja miljardär”.1

      Üle nelja triljoni dollari sellest uuest rikkusest on paigutatud investeerimisfondidesse. 1989. aastal oli vastav näitaja 275 miljardit. Selle fondidest kulla otsimise palaviku kohta ei ütle ma midagi halba, sest minagi juhtisin fondi. Aga ühtlasi tähendab see, et paljud amatöörinvestorid on valinud ise aktsiaid kehvasti. Kui praegune kõikide pulliturgude ema oleks neid paremini kohelnud, siis poleks nad kolinud fondidesse ümber, igatahes mitte selles mahus. Vahest aitab selles raamatus leiduv info mõne eksinud aktsianoppija tulusamale teele.

      Pärast Magellanist taandumist on minustki saanud üksikinvestor. Heategevusalal kogun raha õppemaksude tasumiseks, et saata kõiksugu eri usku linnalapsi Bostoni katoliku koolidesse. Peale selle töötan poole kohaga Fidelity fondide usaldusisikuna ja noorte turuanalüütikute nõustaja-koolitajana. Viimasel ajal on mul olnud vähemalt kolmkümmend korda rohkem vaba aega, kuna viibin palju oma pere keskel kodus ja välismaal.

      Kuid aitab minust. Läheme tagasi minu lemmikteema – aktsiate – juurde. Alates selle pullituru algusest augustis 1982 oleme näinud USA ajaloo suurimat aktsiahindade tõusu ning Dow on kerkinud selle ajaga viisteist korda. Lynchi keeles öeldakse selle kohta viieteistkordne. Selliseid viieteistkordseid tõusjaid olen küll harjunud leidma mitmesuguste edukate ettevõtete seast, aga turu enda viieteistkordne tõus on vapustav saavutus. Mõelge ise: 1929. aasta tipust 1982. aasta lõpuni tootis Dow kõigest neljakordse – poole sajandiga 248 punktilt 1046 punktini! Viimasel ajal on aktsiahinnad kerkinud üha kiirenevas tempos. Dow’l kulus kaheksa aastat ja neli kuud, et kahekordistuda 2500 punktilt 5000 punktini, ning vaid kolm ja pool aastat, et kahekordistuda 5000 punktilt 10 000 punktini. 1995–1999 nägime pretsendenditult viis aastat järjest üle 20-protsendist aktsiatootlust. Varem polnud börs kunagi tõusnud 20 protsenti järjepanu rohkem kui kaks aastat.

      Wall Streeti suurim pulliturg on premeerinud neid, kes sellesse uskusid, ja frustreerinud skeptikuid nõnda, nagu keegi poleks osanud ette kujutada pärast kiratsemist 1970-ndate algupoolel, mil ma Magellani tüürima asusin. Tollases madalseisus pidid rusutud investorid endale meenutama, et karuturud ei kesta igavesti. Need, kel jagus kannatust, hoidsid aktsiaid ja fondiosakuid kõik see viisteist aastat, mis Dow’l ja teistel keskmistel kulus 1960-ndate keskpaiga hinnatipuni naasmiseks. Tänasel päeval tasub meenutada, et pulliturudki ei kesta igavesti ja kannatlikkust on vaja mõlemas suunas.

      Selle raamatu 311. leheküljel ütlen ma, et AT&T tükeldamine 1984. aastal oli vahest selle ajajärgu tähelepanuväärseim börsisündmus. Praegu on selleks sündmuseks Internet ning seniajani on Internet minust mööda läinud. Ma olen kogu aeg olnud tehnoloogiapelgur. Minu kogemus ütleb, et edukaks investeerimiseks pole tarvis olla moodne. Tegelikult on enamik suuri investoreid, keda ma tean (kas või Warren Buffett), tehnoloogiapelgurid. Nad ei oma kunagi seda, millest nad aru ei saa, ja niisamuti mina. Ma saan aru Dunkin’ Donutsist ja Chryslerist, mistõttu on mõlemad olnud mu portfelli asukad. Ma saan aru pankadest, hoiu-laenuühistutest ja nende lähisugulasest Fannie Maest. Ma ei käi veebis. Ma pole kunagi seal surfanud ega tšättinud. Ilma asjatundjate (näiteks minu abikaasa või laste) abita ei leiaks ma veebist midagi üles.

      1997. aasta tänupühade ajal rüüpasin New Yorgis munalikööri ühe oma sõbraga, kellel on hea veebitaluvus. Mainisin, et mu naine Carolyn armastab Dorothy Sayersi krimkasid. Sõber istus lähedaloleva arvuti taha ja manas paari klikiga esile Sayersi raamatute täisnimekirja, lisaks sellele lugejate arvustused ja hinded viietärnisüsteemis (kirjandussaitidel antakse kirjanikele samamoodi reitinguid nagu fondijuhtidele). Ostsin Carolynile neli Sayersi romaani, valisin kingitusena pakkimise, sisestasin koduse aadressi ja oligi üks jõulukink tehtud. Selline oli minu esmatutvus Amazon.comiga.

      Te loete edaspidi rohkemgi sellest, kuidas ma süües või sisseoste tehes avastasin mõned oma parimad aktsiad ammu enne teisi professionaalseid aktsiakütte. Kuna Amazon eksisteeris küberruumis ja mitte äärelinna kaubanduspindadel, ei teinud ma sellest ettevõttest välja. Amazon polnud minu jaoks arusaamatu – see äri oli sama hästi mõistetav nagu keemiline puhastus. Ka oli aktsiahind 1997. aastal väljavaateid silmas pidades mõistlik ja ettevõte hästi rahastatud. Kuid ma polnud piisavalt paindlik, et tunda ära võimalust sellises uues rüüs. Oleksin ma vaevunud uurimistööd tegema, oleksin näinud sedalaadi kaubanduse tohutut turupotentsiaali ja Amazoni võimet sellest osa saada. Siiski, ma ei vaevunud. Aga vahepeal tõusis Amazoni aktsia ainuüksi 1998. aasta jooksul kümme korda (Lynchi keeles sai Amazonist kümnekordne).

      Amazon on üks vähemalt viiesajast dotcom’i-aktsiast, mis on näidanud imepärast lendu. Kõrgtehnoloogia- ja internetisektoris pole haruldane, et äsja börsil noteeritud aktsia hind kümnekordistub kiiremini, kui Stephen King jõuab uue põneviku paberile panna. Sellised investeeringud suurt kannatlikkust ei nõua. Enne Interneti tulekut pidid ettevõtted pikkamööda miljardidollarise väärtuseni kasvama. Nüüd võivad nad maksta miljard dollarit juba enne, kui on hakanud üldse kasumit teenima või mõningatel juhtudel koguni käivet tegema. Härra Turg (aktsiate väljamõeldud koondkuju) ei oota, millal vastsündinud veebileht end tegelikus elus samamoodi tõestab, nagu näiteks Wal-Mart või Home Depot end eelmises põlves tõestasid.

      Tänapäeva kuumade internetiaktsiate puhul on fundamentaalnäitajad Noa-aegsed. (Sõna „Noa-aegne” on ise ka Noa-aegne, mis tõestab, et mina olen seda kasutades samuti Noa-aegne.) Kui juba firma nimes on punkt ja com ning selle taga põnev kontseptsioon, siis sellest piisab, et veenda praegusaegseid optimiste kümneaastase kasvu ja rikkuse eest ette maksma. Edasised ostjad maksavad progresseeruvalt kõrgemat hinda, lähtudes futuristlikest „fundamentaalnäitajatest”, mis paranevad iga hinnasammuga.

      Kui hinnata selle põhjal, milline on Maseratide läbimüük Räniorus, on dotcom’id ülitulusad neile ettevõtjatele, kes need börsile viivad, ja neile esmaostjatele, kes õigeaegselt väljuvad. Küll aga tahaksin edastada mõne hoiatussõna inimestele, kes ostavad juba kõrgele lennanud aktsiaid. Kas on mõtet investeerida dotcom’idesse hindadega, mis juba peegeldavad mitmeaastast kiiret kasumikasvu, mis võib, aga ei pruugi realiseeruda? Kui ma seda juba niimoodi küsin, siis saate muidugi aru, et minu vastus on „ei”. Paljudel nendel avalikel esmapakkumistel kerkib aktsiahind esimesel kauplemispäeval kaks, kolm või koguni neli korda. Kui teie maakler ei suuda teile tagada piisavalt suurt aktsiakogust märkimishinnaga – see aga on ebatõenäoline, sest internetifirmade esmapakkumisi himustatakse isegi innukamalt kui Super Bowli pileteid –, jääb teil suur protsent tootlusest teenimata. Võib-olla jääb teenimata lausa kogu tootlus, sest mõni dotcom saavutab esimesel kauplemispäeval hinnatipu, milleni enam kunagi uuesti ei jõua.

      Kui tunnete, et olete internetipillerkaarist kõrvale