Vilemees. Tess Gerritsen
Ta oleks pidanud tõepoolest peatuma Willitsis mõnes motellis, aga ta vihkas mõtet, et on oma eesmärgist ainult viiekümne miili kaugusel, eriti arvestades, et ta oli sõitnud juba nii kaugele.
Cathy märkas ees teeviita: Garberville, 10 miili. Seega oli ta lähemal, kui oli arvanud. Veel kakskümmend viis miili ja siis tuleb viie miili pikkune kõrvaltee läbi paksu metsa Sarah’ seedripuust majani. Mõte, et ta on nii lähedal, küttis ta kannatamatuse üles. Ta lisas vanale Datsunile gaasi ja tõstis kiiruse neljakümne miilini tunnis. See oli mõtlematu tegu, eriti neis ilmastikutingimustes, aga mõte soojast majast ja kuumast kakaost oli lihtsalt liiga ahvatlev.
Tee tegi ootamatu käänaku; ta nõksatas rooli ehmunult paremale ja auto hakkas küljetsi libisema, liueldes kontrollimatult vihmast libedal teekattel. Ta oli siiski piisavalt tark, et piduritele mitte vajutada. Selle asemel pigistas ta rooliratast ja püüdis kontrolli auto üle tagasi saada. Kummid libisesid veel paar jalga. See oli südantseiskav sõit, mis viis ta päris teeserva. Just siis, kui ta mõtles, et sööstab kohe puudesse, haakusid kummid teekattega. Auto liikus ikka veel kiirusega kakskümmend miili tunnis, kuid vähemalt suundus see nüüd sirgjooneliselt. Higist niiskete kätega õnnestus Cathyl ülejäänud kurviga hakkama saada.
Mis järgmisena juhtus, tabas teda täiesti ootamatult. Ühel silmapilgul õnnitles ta end katastroofi vältimise puhul, järgmisel põrnitses uskumatult ettepoole.
Mees oli välja ilmunud eikuskilt. Ta küürutas teel, püütud tema auto esitulede hõõgusse nagu metsloom. Refleksid võtsid võimust. Cathy vajutas piduritele, kuid oli juba hilja. Rehvide kriginaga kaasnes mehe keha põntsatus vastu autokapotti.
Ta istus igavikuna tunduva aja tardunult, võimetu midagi tegema, välja arvatud rooliratta pigistamine ja edasi-tagasi liikuvate klaasipuhastajate põrnitsemine. Seejärel jõudis juhtunu reaalsus talle pärale, ta lükkas ukse lahti ja sööstis välja vihma kätte.
Esialgu ei näinud ta läbi vihmavalingu midagi muud kui üksnes läikivat mustkatteriba, mida valgustas auto tagatulede hämar kuma. Kus see mees on? mõtles ta palavikuliselt. Vesi silmadest mööda voolamas, läks ta piki teed tagasi, pingutades pimeduses oma nägemist. Siis kuulis ta läbi valava vihma madalat oigamist. See tuli kusagilt tee kõrvalt puude lähedalt.
Suunda muutes sukeldus Cathy varjudesse ning vajus pahkluudeni pori ja männiokaste segusse. Jälle kuulis ta oigamist, nüüd juba lähemal, peaaegu käeulatuses.
„Kus te olete?” hüüdis ta. „Aidake mul teid leida!”
„Siin…” Vastus oli nii nõrk, et Cathy kuulis seda hädavaevu, kuid sellest piisas. Ta pöördus, astus mõne sammu ja peaaegu komistas pimeduses mehe kägaras kogule. Esialgu näis see olevat üksnes vettinud riiete ebamäärane pundar, seejärel õnnestus Cathyl leida ta käsi ja katsuda pulssi. See oli kiire, kuid ühtlane, arvatavasti ühtlasem kui tema enda pulss, mis meeletult hüples. Mehe sõrmed sulgusid äkitselt meeleheitlikus haardes tema käe ümber. Mees keeras end tema poole ja püüdis istukile tõusta.
„Palun ärge liigutage!” ütles Cathy.
„Ei saa… ei saa siia jääda…”
„Kust te vigastatud olete?”
„Ei ole aega. Aidake mind. Ruttu…”
„Mitte enne, kui te mulle ütlete, kust te viga olete saanud!”
Mees sirutas käe ja haaras ta õlast kohmakas katses jalule tõusta. Cathy hämminguks õnnestus tal end poolenisti üles tirida. Silmapilgu kõikusid nad teineteise vastas, siis näis mehe jõud järele andvat ja nad mõlemad libisesid põlvili mutta. Mehe hingamine oli muutunud kähedaks ja ebaühtlaseks ning Cathy mõtles tema vigastustele. Kui tal on seesmine verejooks, võib ta mõne minutiga surra. Ta pidi mehe kohe haiglasse viima, isegi kui see tähendas tema lohistamist auto juurde.
„Okei. Proovime uuesti,” ütles Cathy, haaras tema vasaku käsivarre ja pani selle endale ümber kaela. Teda jahmatas ootamatu valuoie ja ta laskis mehe otsekohe lahti. Käsivars jättis kleepuva soojuseraja ta kaelale. Veri.
„Mu teine külg on terve,” ühmas mees. „Proovime uuesti.”
Cathy nihkus mehe paremale küljele ja tõmbas ta käsivarre üle oma kaela. Kui ta poleks olnud nii hirmunud, oleks talle võinud koomilisena paista, kuidas nad seal kahekesi rabelesid nagu joomarid, püüdes püsti tõusta. Kui mees oli lõpuks jalul ja nad seisid, kõikudes kahekesi koos mudas, imestas Cathy, kas mehel on üldse nii palju jõudu, et jalga jala ette tõsta. Kindlasti ei suudaks Cathy neid mõlemaid liigutada. Kuigi mees oli sale, oli ta ka palju pikem, kui Cathy oli arvanud, ja teda oli palju rohkem, kui Cathy viie jala viie tolli pikkune raamistik suudaks toetada.
Ent miski näis meest edasi tõukavat otsekui kütus mingitest peidetud varudest. Cathy võis isegi läbi nende ligunenud riiete tunda mehe keha kuumust ja tunnetada tungivust, mis teda edasi ajas. Cathy peas tekkis tosinaid küsimusi, kuid ta hingas liiga raskelt, et neid kuuldavale tuua. Iga jõupingutus pidi praegu olema kontsentreeritud mehe saamisele autosse ja seejärel haiglasse.
Haaranud mehel ümber piha, põimis Cathy sõrmed tema püksirihma vahele. Piinava aeglusega liikusid nad tee poole, võideldes iga sammu pärast. Mehe käsivars Cathy kaelal tundus olevat pingul kui traat. Näis, et temas on kõik kõvasti kokku keritud. Selles, kuidas ta lihased pingutasid, et edasi liikuda, oli midagi meeleheitlikku. Mehe tungivus oli nii tugev, et jõudis Cathyni. See oli paanika, niisama kombatav nagu ta keha soojus, ja ka Cathy oli järsku nakatatud mehe vajadusest põgeneda. Selle vajaduse tegi veelgi meeleheitlikumaks fakt, et nad ei suutnud liikuda kiiremini, kui nad liikusid. Iga paari sammu järel pidi Cathy peatuma ja oma vihmast tilkuvaid juukseid tagasi lükkama, et näha, kuhu ta läheb. Ja kõik nende ümber, see vihm ja pimedus sulges vaateväljast mis tahes ohu, mis neile võis järgneda.
Cathy auto tagatuled kumasid ees nagu öös pilkuvad rubiinpunased silmad. Mees muutus iga sammuga raskemaks ja Cathy jalad tundusid olevat otsekui kummist, nii et ta kartis, et nad võivad mõlemad teele kukkuda. Kui nad kukuvad, et jätkuks tal enam jõudu meest uuesti üles tirida. Mehe pea vajus juba vastu Cathy põske ja vesi nirises ta vihmast pulstunud juustest alla mööda Cathy kaela. Ühe jala teise ette panemise lihtne akt oli nii automaatne, et Cathyle ei tulnud isegi pähe meest teele jätta ja selle asemel auto tema juurde tagurdada. Ja tagatuled olid juba nii lähedal, ainult järgmise vihmaloori taga.
Selleks ajaks, kui Cathy meest oma auto kõrvalistme poole juhtis, tundus, et tema käsivars on valmis küljest kukkuma. Kuna mees oli ta haardest peaaegu välja libisemas, õnnestus tal uks suure vaevaga lahti tõmmata. Talle polnud enam jäänud jõudu hell olla ja ta lihtsalt lükkas mehe autosse.
Mees vajus eesistmele, jalad ikka veel väljas. Cathy kummardas, haaras ta pahkluudest ja hiivas need ükshaaval autosse, mõeldes nagu muuseas, et ükski nii suurte jalgadega mees ei saaks arvatavasti graatsiline olla.
Kui Cathy juhiistmele libises, tegi mees jõuetu katse pead tõsta ja laskis sel siis jälle alla vajuda. „Ruttu,” sosistas ta.
Süütevõtme esimesel keeramisel hakkas mootor turtsuma ja suri välja. Armas jumal, palus Cathy. Mine käima. Käivitu ometi! Ta keeras võtme välja, luges aeglaselt kolmeni ja proovis uuesti. Seekord hakkas mootor tööle. Kergendusest peaaegu hüüatades lõi ta autole käigu sisse ja võttis kummide kriginal paigast Garberville’i poole. Isegi nii väikeses linnas peab olema haigla või vähemalt esmaabipunkt. Küsimus seisnes selles, kas ta suudab niisuguses paduvihmas selle leida. Ja mis siis, kui ta eksib? Mis siis, kui lähim meditsiiniabi asub Willitsis, hoopis teises suunas? Ta võib teel raisata väärtuslikke minuteid, samal ajal kui mees verest tühjaks jookseb.
Sellest mõttest järsku paanikasse sattunud, vaatas Cathy oma reisija poole. Ta nägi esipaneeli kumas, et mehe pea on vastu istme seljatuge tagasi vajunud. Mees ei liigutanud.
„Hei! On teiega kõik korras?” hüüdis ta.
Vastus tuli sosinal. „Ma olen ikka veel elus.”
„Armas jumal. Mõtlesin hetkeks…” Cathy vaatas tagasi