12 elu mängureeglit. Vastumürk kaosele. Jordan B. Peterson

      EESSÕNA

      Reeglid? Rohkem reegleid? Tõsiselt? Kas elu ei ole juba piisavalt keeruline, piisavalt piiranguid seadev abstraktsete reegliteta, mis ei arvesta meile ainuomaste unikaalsete olukordadega? Ja kuna meie aju on plastiline ning kõik areneb meie elukogemusest lähtuvalt igaühel isemoodi, siis miks üldse eeldada, et mingitest reeglitest võiks abi olla?

      Inimesed ei tervita reegleid valjuhäälsete hõisetega, isegi Piiblis mitte … Näiteks kui Mooses pärast pikka äraolekut tuleb mäelt, kandes tahvleid kümne käsuga, ja leiab Iisraeli lapsed pidutsemas. 400 aastat olid nad olnud vaarao orjad, kes olid pidanud täitma türanlikke ettekirjutusi, ja pärast seda sundis Mooses neid orjameelsusest vabanemiseks veel 40 aastat karmis kõrbes veetma. Nüüd, lõpuks ometi priid, on nad ohjeldamatud ja tantsivad viimsegi kontrolli kaotanuna eba­jumala, kuldse vasika ümber, andudes kõikvõimalikele kõlvatustele.

      „Mul on hea uudis ja halb uudis,“ hüüab seaduseandja neile. „Kumba te enne tahate kuulda?“

      „Head!“ vastavad hedonistid.

      „Kauplesin Temalt 15 käsu asemel välja kümme!“

      „Halleluuja!“ hõiskab taltsutamatu rahvahulk. „Ja halb uudis?“

      „Abielurikkumine jäi ikka sisse.“

      Nii et reeglid jäävad – aga palun, mitte liiga palju! Meil on reeglite suhtes vastakad tunded, isegi kui teame, et need meile kasu toovad. Kui oleme söakad, iseloomuga hinged, tunduvad reeglid meile piiravatena, solvanguna me iseteadvusele ja elu eest ise vastutamise uhkusele. Miks peaks meid hindama kellegi teise reeglite järgi?

      Aga meid hinnatakse. Lõppude lõpuks ei andnud Jumal Moosesele kümmet soovitust, vaid käsku; söaka hingena võib olla mu esimene reaktsioon käsule, et mitte keegi, isegi mitte Jumal, ei ütle mulle, mida ma pean tegema, isegi siis mitte, kui see on mulle hea. Aga lugu kuldsest vasikast tuletab meile meelde sedagi, et reegliteta muutume kiiresti oma ihade orjadeks ja selles ei ole midagi vabastavat.

      Lugu viitab enamalegi: järelevalveta ja meie endi õpetamata hinnangu hooleks jäetud, langetame kiiresti latti ja kummardame väärtusi, mis ei ole meie väärilised – selle konkreetse juhtumi puhul looma­kuju, mis toob meis täiesti piiramatult esile loomalikud instinktid. Vana juudi lugu selgitab iidsete esivanemate suhtumist võimalusse, et käituksime tsiviliseeritult, kui puuduvad reeglid, mis püüavad me pilku kõrgemale suunata ja standardeid tõsta.

      Kena asi piibliloo juures on, et see üksnes ei loetle reegleid, nagu advokaadid, seadusandjad või administraatorid seda teha võiksid, vaid muudab need osaks dramaatilisest jutustusest, mis selgitab, miks neid vajame, ja seega lihtsustab nende mõistmist. Sarnasel moel professor Peterson siin raamatus mitte lihtsalt ei esita kahtteist reeglit, vaid samuti jutustab lugusid, toetudes teadmistele paljudest ainevaldkondadest, kui näitlikustab ja selgitab, miks parimad reeglid meid tegelikult ei piira, vaid hoopis aitavad eesmärkidele jõuda ja saavutada täisväärtuslikumat, vabamat elu.

      Kohtusin Jordan Petersoniga esimest korda 2004. aasta 12. septembril me