12 elu mängureeglit. Vastumürk kaosele. Jordan B. Peterson
või selle „emotsionaalseid sugulasi“ hirmu ja põlgust, või tavapäraseid sugupoolte erinevusi, oskas ta põhjendada, miks niisugused kalduvused arenesid ja kuidas need püsima jäid.
Ennekõike tõi ta tudengite teadvusse teemad, mille üle ülikoolis harva arutletakse, näiteks lihtsa asjaolu, et kõik iidsetel aegadel elanud, Buddhast Piibli autoriteni, teadsid, mida iga pisut väsinuvõitu täiskasvanu teab – et elu on kannatus. Kui kannatad või kannatab keegi su lähedane, on see kurb. Aga paraku ei ole see midagi erakordselt. Me ei kannata vaid seetõttu, et „poliitikud on tolad“ või „süsteem on korrumpeerunud“, või seetõttu, et mina ja sina, nagu peaaegu kõik teisedki, võime end õigusega kirjeldada mingil moel kellegi või millegi ohvrina. Kuna oleme sündinud inimestena, on paras kogus kannatust meile garanteeritud. Ja tõenäoline on, et kui sina või keegi su armastatutest hetkel ei kannata, juhtub seda viie aasta jooksul (kui sa ei ole just jaburalt hea õnnega koos). Lapsi kasvatada on keeruline, töö on keeruline, vananemine, haigused ja surm on keerulised, ning Jordan rõhutas, et selle kõige tegemine täiesti üksinda, armastavast suhtest, tarkusest või suurimate psühholoogide teadmistest tuleneva toetuseta muudab asja veel keerulisemaks. Ta ei hirmutanud tudengeid, tegelikult pidasid nad ta otsekoheseid sõnu julgustavaks, sest hingesügavuses teadis enamik, et see, mida ta ütles, on tõsi, isegi kui ei olnud keskkonda selle üle arutlemiseks – võib-olla seetõttu, et täiskasvanud nende elus olid muutunud nõnda naiivselt ülikaitsvateks, petmaks end uskumisse, et kannatuste mahavaikimine kaitseb lapsi nende eest justkui võluväel.
Nüüd tõi ta sisse kangelasmüüdi, kultuuriülese teema, mida psühhoanalüütiliselt on uurinud Otto Rank, kes juhtis Freudi eeskujul tähelepanu, et paljude kultuuride kangelasmüüdid sarnanevad üksteisega; teema, mida arendasid teiste hulgas ka Carl Jung, Joseph Campbell ja Erich Neumann. Kus Freud andis hindamatu panuse neurooside selgitamisse, keskendudes muu hulgas selle mõistmisele, mida võiks nimetada läbikukkunud kangelase looks (näiteks Oidipus), keskendus Jordan võidukatele kangelastele. Kõigis neis võidukates lugudes peab kangelane suunduma teadmatusse, uurimata aladele ning tulema toime uute võimsate takistustega ja võtma suuri riske. Teekonna käigus peab kangelases endas midagi surema või tuleb millestki loobuda, et kangelane saaks uuesti sündida ja väljakutse kõrgusele tõusta. See nõuab julgust, midagi, millest psühholoogialoengutes või õpikutes harva kõneldakse. Hiljuti toimunud ülesastumises sõnavabaduse kaitseks ja selle vastu, mida ma nimetan „sunniviisiliseks seisukohavõtuks“ (sest see sisaldab valitsuse survet kodanikele väljendada poliitilisi vaateid), olid panused väga kõrged; tal oli palju kaotada ja ta teadis seda. Sellegipoolest nägin teda (ja tegelikult ka Tammyt) mitte ainult üles näitamas meeletut julgust, vaid ka edasi elamas selle raamatu paljude reeglite järgi, millest mõne järgimine võib nõuda inimeselt väga palju.
Nägin teda arenemas silmapaistvast isikust, kes ta oli, veelgi võimekamaks ja enesekindlamaks inimeseks – nende reeglite järgi elades. Tegelikult oligi raamatu kirjutamine ja reeglite väljatöötamine see, mis viis ta niisuguse positsioonini pealesunnitud või kohustatud seisukohavõtmise vastu, milleni ta jõudis. Seetõttu hakkaski ta nonde sündmuste ajal mõtteid elu ja reeglite kohta veebi postitama. Nüüd, pärast rohkem kui sadat miljonit vaatamist YouTube’is teame, et need on tabanud midagi olulist.
Kuidas seletada, arvestades meie vastumeelsust reeglite suhtes, ebatavalist vastukaja ta reegleid esitavatele loengutele? Jordani puhul oli asi loomulikult karismas ja haruldases valmisolekus seista põhimõtete eest, mis talle algusest peale veebis laia kuulajaskonna tõid; esimeste YouTube’i esinemiste vaatamiste arv tõusis kiiresti sadadesse tuhandetesse. Aga inimesed on kuulama jäänud, sest see, mida ta ütleb, vastab sügavale ja sõnastamata vajadusele. Ja seda seetõttu, et ühes sooviga olla reeglitele allutamata otsime me kõik struktuuri.
Paljude nooremate inimeste nälg reeglite või vähemasti juhiste järele on praegu põhjusega suurem kui kunagi varem. Vähemalt Läänes elavad millenniumilapsed erakordses ajaloolises olukorras. Minu uskumuse kohaselt on nad esimene põlvkond, kellele on samaaegselt sügavuti õpetatud kaht näiliselt vastanduvat moraalikäsitlust – koolides, kolledžites ja ülikoolides, paljudel juhtudel on seda teinud mu enda põlvkonna esindajad. See vastuolu on kohati pannud nad sihti kaotama ja muutnud nad ebakindlaks ja – traagilisemal kombel – jätnud ilma rikkustest, millest neil isegi aimu ei ole.
Esimene idee või õpetus seisneb selles, et moraal on suhteline, parimal juhul isiklik „väärtushinnang“. Suhteline tähendab, et milleski ei ole olemas absoluutselt õiget või valet; selle asemel on moraal ja seonduvad reeglid lihtsalt isikliku arvamuse või iseeneslikult toimunu küsimus, „suhtes“ või „seotud“ konkreetse raamistikuga, nagu inimese rahvus, kasvatus või kultuuriline või ajalooline hetk, millesse ollakse sünnitud. See ei ole midagi enamat kui sünnist tingitud juhus. Niisuguse argumendi (praeguseks usutunnistuse) kohaselt õpetab ajalugu, et religioonid, hõimud, rahvused ja rahvusgrupid kalduvad põhjapanevates küsimustes üksmeelt mitte leidma ning see on alati nõnda olnud. Nüüdisajal väidab postmodernistlik vasakpoolsus lisaks, et ühe rühma moraal ei ole midagi muud kui katse teist rühma allutada. Seega on sünnis – niipea kui saab selgeks, kuivõrd meelevaldsed on su enda ja su ühiskonna „moraalsed väärtused“ – üles näidata sallivust teisiti mõtlevate inimeste ja nende suhtes, kes on teistsuguse (erineva) taustaga. Rõhk sallivusel on niivõrd ülim, et paljude silmis on üks kohutavamaid iseloomuvigu olla „hinnanguline“.1 Ja kuna me ei oska eristada õiget valest ega seda, mis on hea, siis sama hästi kui kõige ebasobivam, mida täiskasvanu saab noorele inimesele anda, on nõuanded selle kohta, kuidas elada.
Nõnda ongi üles kasvatatud põlvkond selleta, mida kord tabavalt nimetati elutarkuseks ja mis andis õpetust eelnevatele sugupõlvedele. Millenniumilapsed, kellele sageli öeldakse, et nad on saanud parima võimaliku hariduse, kannatavad tegelikult tõsise intellektuaalse ja moraalse hüljatuse käes. Minu ja Jordani põlvkonna relativistid, kellest paljud on saanud nende õppejõududeks, otsustasid devalveerida tuhandete aastate teadmisi vooruslikolemise kohta, hüljates selle aegunu, „asjakohatu“ või isegi „rõhuvana“. Nad tegid seda nii edukalt, et sõna „voorus“ ise kõlab vanamoodsalt ning selle kasutaja tundub iganenult moralistlik ja ennast õigustav.
Vooruslikkuse uurimine ei ole päris sama asi mis moraali uurimine (õige ja vale, hea ja kuri). Aristoteles määratles voorusi lihtsalt käitumisviisidena, mis toovad elus kaasa kõige enam õnne. Pahe oli määratletud käitumisviisidena, mis toovad kaasa kõige vähem õnne. Ta märkis, et voorused on alati suunatud tasakaalule ja pahede äärmuslikkuse vältimisele. Aristoteles uuris voorusi ja pahesid „Nikomachose eetikas“. See oli kogemustel ja vaatlustel põhinev raamat, mitte oletus selle kohta, millist laadi õnn on inimeste jaoks võimalik. Hinnangute andmine vooruse ja pahe erinevuse kohta on tarkuse algus, midagi, mis ei aegu kunagi.
Meie kaasaegne relativism alustab kinnitusega, et võimatu on anda hinnanguid selle kohta, kuidas elada, sest tõelist head ega tõelist voorust ei ole olemas (kuna ka need on suhtelised). Seega on relativismi lähim vaste „voorusele“ „sallivus“. Vaid sallivus annab mitmesuguste rühmade sotsiaalse sidususe ja päästab meid üksteisele häda tegemast. Seega annad Facebookis ja muudes sotsiaalmeediakanalites oma nii-öelda voorusest märku ja ootad, et laigid koguneksid. (Jättes kõrvale selle, et enese vooruslikkuse kuulutamine teistele ei ole voorus, see on enesereklaam. Vooruse kuulutamine ei ole voorus. Vooruse kuulutamine on ilmselt meie kõige levinum pahe.)
Sallimatus teiste seisukohtade suhtes (olenemata sellest, kui ignorantsed või ebaloogilised need ka ei oleks) ei ole lihtsalt vale; maailmas, kus ei ole õiget ega valet, on see veel hullem: see on märk sellest, et oled punastamapanevalt lihtsameelne või suisa ohtlik.
Paraku tuleb välja, et palju inimesi ei tule toime vaakumiga – kaosega –, mis on olemuslikult elu osa, aga mille moraalne relativism teeb veel hullemaks; nad ei suuda elada moraalse kompassita, ideaalita, mille järgi elu seada. (Relativistide jaoks on ka ideaalid väärtused ja nagu kõik väärtused, on needki vaid „suhtelised“ ja vaevu millegi ohverdamist väärt.) Nii et kohe relativismiga kõrvu leiame levimas nihilismi ja lootusetuse, nagu ka moraalse relativismi vastandi: pimeda kindluse, mida pakuvad end väidetavalt kõigele vastust omavad ideoloogiad.