Minu Tartu. Lauri Räpp
õhtul käis vanaisa saunas, nagu ta ikka laupäeviti käis. Heitis puhaste linade vahele magama. Ärkas kärekülmal, aga päikeselisel pühapäeva hommikul oma voodis ja ringutas mõnusalt. Ootamatult vallandus tema rinnust ohe. Seejärel hingas ta veel kord sügavalt… ning heitis hinge.
Ilmselt varem, kui ta soovis. Kuid just seal, kus ta soovis, ja täpselt nii, nagu ta salamisi lootis.
Oma kodus.
Ümbritsetuna lähedastest.
Puhtalt, vaevata ja rahulikult.
Tema aeg selles maailmas sai mõõdetud.
Laev heiskas purjed ja viis ta suure sinise vee taha.
Aga kõikide teiste aeg läks ikka ja aina edasi.
Nii see lapsepõlv mul möödus, keset valgesõstratarretist ja Orissaare saia. Mööda Soome kelgu jäetud triipe ja kivisöesuitsust hallikasvalget lund. Kivinõia kartuses ja lumepallisupi ootuses. Rätsepmeistrist vanaisa meisterdatud soojade susside sahinal ja ta sabas mööda linnatänavaid sibades. Kiiktoolides ja -hobustel kiikudes. Köögiaknal mänginud VEFi raadio saadete saatel. Kõikide nende „Sillerite“, „Unejuttude“, „Keskööprogrammide“, kuuldemängude ja raadioteatrite taustal. Nende lõputute raamatuhunnikute keskel, mis täitsid me tube ja maja. Keset Veeriku linnaosa.
Maailmas, kus üks tänav näis kui terve linnaosa. Linnaosa kui terve linn. Linn nagu riik ning riik kui lai ja otsatu maailm.
Lõputult mängides, lugedes ja oodates.
Vanemate töölt tulekut.
Sõpru.
Naabripoisse.
Kevadet.
Suve. Eriti suve!
Minisuuski ja oma tuba.
Päeva, mil saaks juba kooli minna.
Valget laeva.
Ja kõik nad tulidki. Iga asi omal ajal. Palju kiiremini, kui ma eales arvata oskasin. Silmapiir on nihkunud aina kaugemale ja maailm on muutunud järjest väiksemaks.
Ainult valget laeva ei paista ikka veel.
KÄISIME KATUSEID MÖÖDA
Päevil, mil Anne luht oli Kalda teest Emajõeni tühjust täis, olid talved veel nii külmad, et õhus jäätusid isegi soojad sõnad. Lagunesid üksikuteks tähtedeks ja purunesid seejärel tuhandeteks nõelteravateks jääkristallideks.
Valgeks oli külmunud isegi maapealsetest kaugküttetorudest lekkinud soojuse tõttu välja sulanud muru. Pakane oli siis nii vali, et hulkuvad penid külmusid harjumuspäraselt jalga kergitades maa külge õrnkollast jääpurikat pidi kinni. Lenini lemmikute – leevikeste – punased kõhud olid sama kaamed kui kunagisest esikommunistist muumia Punasel väljakul. Isegi kohustuslikud koduloomad – prussakad – olid peitunud oma talvekorteritesse.
Meie mikrorajoon oli kui Lumekuninganna marmorpalee.
Sadade kõledate kommunaalkorterite ainus lohutus oli ahastes köökides värelenud gaasipliitide külmsinine soojus. Ühe nende lõputute majasilmade taga surus üks pisike inimkogu nina vastu jahedat aknaklaasi, et imetleda tuulte süles tantsivate lumehelveste kordumatuid mustreid. Tuuled tulevad ja lähevad, aga igale taevast langevale lumehelbele jääb esimene tants alati viimaseks.
See väikemees olin mina ja aasta siis oli 1985. Olin värske koolilaps ja kolinud äsja äärelinnast mikrorajooni. Aastaaegade näod olid samad nagu ikka, aga ometigi oli kõik teisiti.
Lõhnad.
Naabrid.
Õhk.
Sõbrad.
Majahoovid.
Väikesele poisile oli mikrorajoon kui suur linn. Suurlinn.
Kõik need platsid ja pargid, teerajad ja tänavad, ja need majad, mis näisid kui pilvelõhkujad. Paneelmajad täis püstakuid, püstakud täis kortereid ja inimesi nende sees. Ja kui on inimesed, nende korterid ja püstakud ning majad, siis on ilmtingimata ka vundamendid, põrandad, seinad ja katused.
Katustel on seletamatu võlu. Neid ümbritsev salapära on mind alati kutsunud.
Annelinna noored käisid katuseid mööda ammu enne Smilersit ja esimest armastust. Taga otsiti Karlssonit ja põnevust. Imetleti panoraami ning unistati silmapiiri taha jäänud kaugetest maadest ja saladustest. Koer-poisid luurasid viie (vahel ka üheksa) korruse võrra allpool sipelgatena siblinud inimeste järele. Eesmärgiks leida sealt vaenlase agent, ning see siis toore muna või veepommiga kahjutuks teha.
Vahel, väga-väga harvadel-halbadel juhtudel kukuti katuselt alla. Üks-kaks inimest isegi nimelt, ent linnarahvale nimetult. Lihtsalt ajad olid sellised. Ei teagi, kas kokkusattumusena või mitte, aga ühte kurba elusaatust tummalt tunnistanud Anne tänava maja seinal on praegu kiri „Hüvasti, Ene!“. Just nende kahe valge värviga sõna all väikesel kruusakattega platsil nägin ma üle kolmekümne aasta tagasi koolist tulles üht veripunast loiku. Null-kolmel ei jäänud üle muud kui kinnitada noore inimese surma. Kuna sealne seinamaaling on Ado Vabbe ainetel, siis suure tõenäosusega ikkagi kokkusattumus.
Ei käidud ainult katuseid mööda. Käidi ka katuselt katusele. Seda võimaldas kunagiste linnaplaneerijate idee osa kortermaju nurka pidi tellismüüriga üksteise külge kinnitada. Üle augumustriliste otsaseinte tegid vapramad (ja rumalamad) koer-poisid julgusproove. Kaaslaste ergutushüüete saatel tuult ja ilma trotsides ning tasakaalu otsides ületasid nad need mõnemeetrised tellisribad ja iseennastki.
Katused olid tol ammusel ajal ka ilmajaama eest. Eriti sügi- seti, kui nad märkamatult möödunud suve lõppemisest annelinlastele märku andsid. Looduslike anduritena toimisid vihma- hood. Vesi kogunes lamekatustele. Otsis hooletult tõrvatud ja lapitud katustelt mõne salatee mööda sektsioonide elektripüstakuid alla keldrisse. Harukordsed ei olnud juhused, kus suurte ja sinakate plekkustega elektrikilpide vahelt sädemeid ja suitsu trepikotta paiskus. Televiisorite asemel sai vähemalt tasuta ilutulestikku nautida.
Peamiselt sügiseti.
Siis oli meil vahelduvvool.
Vahel oli ja vahel ei olnud.
Ühel heal päeval ilmus minu naabermaja katusele keset päist päeva suur täiskuu. Siis teise naabermaja peale teine, kollasesse hoovi kolmas ja rohelise hoovi ühele rõdule neljas. Peagi oli Annelinnas kuu-uputus.
Need olid satelliidiantennid. Satipannid, nagu me neid siis kutsusime. Läks veel veidi aega ja katuselt katusele jooksid poisikeste asemel kaablid, mis tõid taevakanalite kaudu meile muu maailma koju kätte. Lõpuks ometi täitusid unistused näha silmapiiri taha ja avastada selle joone taha jäänud müsteeriumid. Lõpuks ometi nägime me palju kaugemale, kui Annelinna kõrgeimatelt katustelt silm ulatus.
Tänapäeval on paljud Annelinna katused saanud uue kuue. Osale neist on isegi viil peale visatud. Mõni edumeelsem päikesepaneelidega kaetud. Ent tuleb ette ka katuseid, mis trotsist ajaproovile vastu pidanud just sellisena, nagu nad kaheksakümnendatel ja üheksakümnendate alguses olid.
Veel on nad alles.
Kindlasti leidub veel nii mõnigi Annelinna katuste hiilgeaja laps, kes jalutaks praegu katuseid mööda nii nostalgiast kui armastusest. Armastusest katuste, selle linnaosa ja linna või mõne maailma kõige olulisema inimese vastu.
Kunas teie viimati katusel käisite?
Lihtsalt