Hirmust eduni. Meediasuhtluse 8 reeglit. Raul Rebane

      MIKS SEE RAAMAT SÜNDIS?

      Häbist.

      „Aktuaalse kaamera“ spordiuudiseid lugesin esimest korda 17. juunil 1975. Telemajja astusin esimest korda sisse päev varem, sest sporditoimetuses oli tekkinud suvine kaadrikriis ja toimetuse juht Toomas Uba otsis Tartu ülikoolist suvetoimetajat. Juhan Peegel soovitas mind ja nii see läks.

      Olin siis 21-aastane kolmanda kursuse tudeng ja ilma igasuguse telekoolituseta. Ma ei teadnud midagi esinemisest, häälest, hääldusest, hingamisest, tekstide koostamisest, kehaasendist ega riietusest.

      Tulemus vastas ettevalmistusele. Kuni stuudioni polnud väga viga, aga viimasel minutil enne eetrit hüppas pulss 200 peale. Läksin paanikasse ja kinnitust leidis ütlus, et mõistus lõpeb seal, kus algab televisioon. Panin pea paberitesse ja tulistasin kogu ettevalmistatud teksti maha kiirusega 150 sõna minutis, tehes seejuures esimeses reas kaks majesteetlikku kokutust. Oli kohutavalt piinlik.

      Arutasin kahe võimaluse üle:

      1) loobuda televisioonist, sest ilmselt mul selle jaoks annet ei ole,

      2) hakata õppima.

      Valisin viimase tee. Tegin seda peamiselt vaataja närvide ja heatahtlikkuse arvelt, aga ikkagi tegin. Algaja hädadele lisandus veel igasuguseid probleeme, neist veidraim oli isiklik puue: pikemate tekstide korral tekkis r- ja s-tähe hääldamisel kuskilt vilesarnane hääl, mida põhjustas nõrk keeleots. Üks viga paranes teise järel, aga kõik võttis aega. Lugesin, tegin märkmeid, koostasin ise teste ja harjutusi, tegin hääletrenni ja käisin kogu aeg eetris, lõpuks kokku tuhandeid kordi.

      Juba siis kogesin, et rääkijad ei viitsi kirjutada, sest peaaegu polnud õpikuid, kust abi leiaks. Pole siiani. Need, mis on, on enamasti teoreetikute või PR-tegelaste kirjutatud.

      Aastal 1993 mõõtsin enne „Aktuaalse kaamera“ uudiste lugemist pulssi ja see oli 60 ehk üle kolme korra vähem kui esimesel korral. „Läbi!“ sain aru. „Ei ole enam põnev!“ Kui sa ei ole enne suure publiku ette astumist normaalselt närvis, siis sa ei arene, tuleb aeg maha võtta. Nii aasta hiljem ka tegin.

      Üheksakümnendate aastate lõpus hakati paluma, kas ma ei õpetaks mitteprofessionaale, kellel seisab ees teleesinemine. Läksingi n-ö teisele poole jõge ja töötasin aastatega välja oma metoodika, mis loomulikult on kombinatsioon teistest õpimetoodikatest. Seda on testitud sadade inimeste peal, nende hulgas on olnud kõikvõimalike ametite esindajaid tippjuhtidest kontoritöötajateni. Nende edusammud on pakkunud palju rahuldust. Koostööst õpilastega sündiski see tekst. Hiljem kettaheite olümpiavõitja Gerd Kanteri tiimi juhtides sain palju praktilisi kogemusi, kuidas näeb meedia välja teiselt poolt vaadatuna. Osa neist kogemustest jõudis ka sellesse teksti.

      Seadsin raamatule järgmised eesmärgid:

      1) et inimene suudaks pigistada oma eeldustest ja võimetest välja viimase,

      2) et luua ajakirjanduse jaoks konkurentsiolukord, kus esinejate tase sunniks tõstma ajakirjanike taset.

      Hiina vanasõna ütleb, et iga tuhande lii pikkune teekond algab esimesest sammust.

       Esimene samm

       Täna oli viimane päev sinu elus, kui võis tekkida mõte suhelda meediaga ilma ettevalmistuseta!

       Formaat

      Rahvasuus liigub siiani lugu purjus pastorist, kes alati ütles: „Käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi!“ Et minuga nii ei juhtuks, koostasin endale reeglid, mida järgin. Kutsun neid raamatu formaadiks.

      Sõnastasin need järgmiselt.

      1. Praktiline

      2. Isiklik

      3. Kohalik

      4. Mõlemalt poolt

      Praktiline tähendab, et raamat peab olema praktiliselt ja lihtsalt kasutatav. Juhendid ja elus kontrollitud võtted aitavad igaühel oma oskusi parandada.

      Isiklik tähendab, et kasutan palju näiteid ja lugusid, mida olen ise läbi elanud ja kogenud. Need lood on päriselt juhtunud, olgu siis õnnestumiste või ebaõnnestumistena.

      Kohalik tähendab, et võimalikult palju näiteid on Eestist või meie kultuuriruumist. Üks põhjusi, miks praktilise meedia tõlkeõpikud pole meil erilist kõlapinda leidnud, peitub selles, et infot, esinemisi ja mõjumeetodeid tajutakse kodus tihti teistmoodi kui kaugetes riikides.

      Mõlemalt poolt tähendab, et vaatan asju nii ajakirjanduses esineja kui ka ajakirjanikuna. Rõhuasetus on siiski esinejal.

      Mida see raamat ei ole?

      Formaat näitab selgelt, et tegemist ei ole akadeemilise ja sellele isegi mitte pretendeeriva kirjatükiga. See on vaid üks võimalus valdkonda tundma õppida ja ennast täiendada.

      Asume teele!