Pööritus. Annika Widholm
„Täna on külm ilm,“ ütles ta ja Clara adus, et väriseb üle kere.
Ta pidi just lahkuma, kuid peatus.
„Kas sa nägid, kes mind aitas?“ küsis ta.
„Kuidas palun?“
„Ma minestasin tänaval. Keegi aitas mu vist sisse.“
Valvelauatöötaja ajas silmad pärani.
„Oi-oi, seda ma küll ei märganud.“
„Ma ärkasin seal,“ sõnas Clara ja osutas välisukse juures olevale tugitoolile, kuid laskis käe kähku langeda, kui nägi, kuidas see väriseb.
„Küllap meil oli tegemist, siin on palju sebimist olnud. Täna on palju konverentse. Kuidas sa tegelikult ennast tunned, kas helistan ja kutsun kellegi sulle järele?“
Valvelauatöötaja ilme mahenes, see polnud enam nii ametlik.
„Tänan, pole vaja,“ vastas Clara.
„Oled kindel?“
„Jah, kõik on korras. Välja arvatud see, et arvuti on läinud.“
Enne hotellist lahkumist kasutas ta juhust ja käis fuajees tualetis, tänas mõttes oma keha, mis oma ebausaldatavuses polnud siiski kontrolli täielikult kaotanud.
Korterisse tagasi jõudnud, helistas ta otsekohe politseisse ja teatas, et tema kott on varastatud. Seejärel helistas ta polikliinikusse.
„Muretsemiseks pole kindlasti põhjust, aga minu arvates peaksid sa siiski uuringule tulema,“ lausus meditsiiniõde, kui Clara rääkis, et on viimase ööpäeva jooksul kaks korda minestanud.
Ta sai arstiaja juba järgmiseks päevaks.
„Sinnamaani soovitan sul rahulik olla. Vaata, et sa korralikult puhkaksid ja sööksid,“ lõpetas õde.
Puhkad. Clara läks magamistuppa, mis oli tegelikult ainuke tuba, kus ta ennast koduselt tundis. Endisest külalistoast oli saanud tema ja Markuse magamistuba, eelmisest magamistoast sai kabinet, mis oli mõeldud kasutamiseks niihästi temale kui ka Markusele, aga ta polnud seal peaaegu käinudki. Tavaliselt kirjutas ta oma tööd hoopis kohvikutes või voodis, arvuti süles ja padjakuhi selja taga. Ta polnud oma harjumusi veel päriselt välja kujundanud, oli täielikult hõivatud kolimisest ja uutest oludest. Tema kolimiskastid olid ikka veel kabinetis, täis asju varasemast elust, mis tundus juba kauge.
Markus oli öelnud, et võtku ta endale riiulitel ja riidekapis nii palju ruumi, kui tal vaja on, ometi oli tal jätkunud jaksu ainult kotitäie riietega tegelemiseks. Lisaks kastidele oli magamistoa kummuti kõrval pungil täis spordikott. Ta oli näinud, kuidas Markus sellele vargsi pilke heidab, aga ei ütle, et see jalus on. Peab selle lahti pakkima, tegema seda kohe praegu, mõtles ta ja silmitses suurt riidest kotti, ent laskis pilgul edasi mööda tuba rännata. Heledast puidust kummut, selle kohal ovaalne peegel, valgetel peitsitud põrandalaudadel paks beež vaip, ühes nurgas seina ja voodi vahel valge tugitool, teise seina ääres rida valgeid riidekappe. Clara oli voodile uue lilla, musta tikandiga päevateki ostnud. Nüüd nägi ta, et see riidetükk karjub ülejäänud sisustuse taustal, kuid Markus ei olnud vastu vaielnud.
Ruloosid ei olnud ning ta tuletas endale meelde, et nad peavad need varsti üles panema, kuid hommikuti ja õhtuti oli ikka veel nii pime, et piisas külgkardinate ettetõmbamisest.
Ta keeras laevalgustite hämardit, nii et valgus muutus mahedaks, keeras veel natuke ja lambid kustusid. Läks siis akna juurde ja vaatas välja. Tänaval seisis üks mees ja vaatas üles maja poole. Ehkki nende vahel oli neli korrust, tundis Clara mehe ära, aga ei suutnud meenutada, kus ta teda näinud oli. Mehe kujus oli midagi tuttavat. Arvatavasti mõni naaber, kes millegipärast fassaadi silmitseb. Siis näis mees otse teda vaatavat ning Clara astus vaistlikult sammu tagasi, samal ajal kui mees ringi keeras ja bussipeatuse poole sammus. Siis turgatas Clarale pähe, kus ta meest näinud oli. Tüüp, kes eile kohvikus oli, toosama, mantli ja mütsiga, kes oli nurgas istunud.
Stockholm on suurlinnaks väike, mõtles ta ja heitis pikali, sirutas ennast päevatekile välja. Tal oli vaja koguda mõtteid kaotsiläinud arvutist või pigem kaotsiläinud tööst. Selles on vaja mingil moel selgust saada. Midagi otsustada. Kuid kõigepealt puhkab ta natuke.
Tänavalt kostis kauget liiklusmüra ning aeg-ajalt, kui lift korruste vahet sõitis, tungis tuppa krigisev hääl.
Ta haigutas, keeras ennast küljeli ja mõtles selle peale, kuidas ta oli minestanud ning siis teises kohas toibunud. Keegi pidi ta süles hotelli viima. Ja samal ajal koti ära võtma? See ei tundunud mõistlik – kes esmalt aitaks ja siis arvuti ära varastaks? Kui need just eri inimesed polnud – üks, kes varastas, ja teine, kes aitas? Või oli ta ise uimasena fuajeesse koperdanud ja koti tänavale jätnud? Ta ei mäletanud sellest mitte kui midagi.
Ta vaagis seda stsenaariumi nii- ja naapidi, tundis üha suuremat väsimust ning jäi viimaks tukkuma.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.