Kurja loomus. Luca D’Andrea

      Nii on see olnud aegade algusest peale. Jääliustikul kuuled kõigepealt Koletise häält, alles seejärel saabub surm.

      Need kaljulõhed ja kuristikud, milles ma praegu viibisin, olid täis alpiniste ja mägironijaid, kes olid selle hääle tõttu jõu, aru ja lõpuks ka elu kaotanud.

      See osa minu ajust, mis hirmu all elatud aastatuhandete jooksul on õppinud ohtu haistma, sai Koletise sisinast aru.

      Seitse tähte: „Mine ära.”

      Ma polnud Koletise hääleks valmis.

      Vajasin midagi tuttavlikku, inimmaailmale omast, mis mu jääliustiku halastamatust üksindusest päästaks. Tõstsin pilgu, otsides kuristiku servade kohalt Dolomiitide Mäepäästeteenistuse helikopteri EC135 punast siluetti. Aga taevas oli tühi. Nagu erksinine sakiliste servadega nool.

      See mu jalust maha lõigi.

      Hakkasin tuikuma, mu hingamine kiirenes, kehast kadus viimanegi jõuraas. Seisin üksi Jumala palge ees, nagu Joonas vaala kõhus.

      Jumal möirgas: „Mine ära!”

      Sel neetud viieteistkümnendal septembril, üheksateist minutit peale kella kahte, kõlas kuristiku kohal üks hääl, mis ei kuulunud Koletisele. See oli Manny, punased vormiriided eristumas selgelt mind ümbritseva valge taustal. Ta hüüdis mind korduvalt nimepidi, üha uuesti ja uuesti, laskudes vintsi abil aeglaselt minu poole.

      Veel viis meetrit.

      Veel kaks.

      Tema käed ja silmad otsisid vigastusi, mis põhjendaksid mu käitumist. Tema küsimused: sada mida ja tuhat miksi, millele ma ei saanud vastata. Koletise hääl oli liiga vali. See pures mu hinge.

      „Kas kuuled?” sosistasin. „Koletis, see …”

      Oleksin tahtnud talle selgitada, et Koletis – igivana jää – ei talunud mõtet soojast südamest oma põues. Minu süda oli soe. Manny oma samuti.

      Nüüd on kell kaks läbi kakskümmend kaks minutit.

      Üllatunud ilme Manny näol muutub kabuhirmuks. Vintsi tross tõmbab ta maast lahti nagu hüpiknuku. Manny lendab läbi õhu. Helikopteri mootorimüra katkeb kui karjatus.

      Lõpp.

      Jumal röögatab. Lumelaviin varjutab taeva.

       Mine ära!

      Sel hetkel ma nägin. Kui jäin üksi teisele poole aega ja ruumi, ma nägin.

      Pimedust.

      Kõikehõlmavat pimedust. Ma ei surnud. Oh ei. Koletis narritas mind. Jättis mu ellu. Nüüd sosistas ta mulle: „Sa jääd igavesti, igavesti minuga …”

      Tal oli õigus.

      Üks osa minust on ikka veel seal.

      Aga nagu mu tütar Clara hiljem naerulsui ütles, polnud see veel r-täht vikerkaare lõpus. See polnud minu loo lõpp. Vastupidi.

      See oli alles algus.

      Seitse tähte: „Koletis.” Viis tähte: „Algus.”

      Täpselt nagu: „Õudus.”

      (We Are) the Road Crew

      1

      Elus nagu kunstiski loeb vaid üks: teod. Selleks, et teaksite tõde Evist, Kurtist ja Markusest ja sellest, mis juhtus 1985. aasta 28. aprilli ööl, on oluline, et teaksite minust kõike. Sest aasta 1985 ja Bletterbachi veresaun pole veel kõik. Sest Evi, Kurt ja Markus pole veel kõik, on ka Salinger, Annelise ja Clara.

      Kõik on omavahel seotud.

      2

      Kuni 2013. aasta 15. septembrini, kella kahe kahekümne kaheni pärastlõunal, tähendab kuni hetkeni, mil Koletis oleks mu peaaegu ära tapnud, tunti mind kui ühte kahest tõusvast tähest teatud alal, nimelt dokumentaalfilminduses.

      Mike McMellan, teine vaadeldav täht, armastas öelda, et kui me ka oleksime olnud langevad tähed kokkupõrkekursil planeediga Täielik Läbikukkumine, jäänuks meile ikkagi au kustuda kangelastele ette nähtud lahvatavas leegis. Pärast kolmandat õlut teatasin, et olen temaga nõus. Kui mitte muud, siis oli see vähemalt ülihea ettekääne klaase kokku lüüa.

      Mike polnud mitte ainult minu partner. Ta oli ka parim sõber, keda elus võib leida. Ta ärritas mind, targutas pidevalt, oli enesekeskne nagu must auk või rohkemgi veel, lisaks talumatult armukade ning võimeline keskenduma ühele ainsale teemale nagu papagoi amfetamiini laksu all. Kuid ta oli ka ainus tõeline kunstnikunatuur, keda ma elus olen kohanud.

      Siis, kui olime alles kõige ebapopulaarsem poolandekate paar kogu New Yorgi filmiakadeemias (kus Mike õppis režiid ja mina stsenaristiks), oli just Mike see, kes taipas, et kui järgiksime oma Hollywoodi ambitsioone, lõpetaksime jalahoopidest lamedate tagumikega ja meist saaks samasugused kibestunud lobasuud nagu kurikuulus professor „Kutsuge mind Jerryks” Calhoun, endine hipi, kes teistest enam oli nautinud meie esimeste häbelike tööde materdamist.

      See oli tõeliselt maagiline hetk. Ilmutus, mis muutis kogu meie edasist elu. Võib-olla polnud see hetk sama kangelaslik, kui Sam Peckinpahi filmis („Lähme surema”, ütleb William Holden „Metsikus jõugus” ja Ernest Borgnine vastab talle: „Miks mitte?”), kuna see juhtus siis, kui me parajasti McDonald’sis friikartuleid näkitsesime, tuju räbal, näod nagu karjaloomal, keda talutatakse mööda hamburgerite kuningriigi võidualleed, aga ometi oli see hetk kordumatu. Uskuge mind.

      „Kuradile see Hollywood, Salinger,” ütles Mike. „Rahvas januneb tegeliku elu, mitte arvutigraafika järele. Ainus võimalus surfida sel neetud Zeitgeist’il, on lõpetada mängufilmide tegemine ja pühenduda vanale heale tõsielule. Sada protsenti garanteeritud.”

      Kergitasin kulmu: „Zeitgeist’il?”

      „Sa oled ju frits, partner.”

      Minu ema oli sakslane, aga see ei häirinud mind, olin valgusaastate kaugusel sellest, et tunda end Mike’ist halvemana. Ma olin ikkagi Brooklynis üles kasvanud, tema mingis labases Kesk-Läänes.

      Kui sugulussidemed kõrvale jätta, siis mida Mike tol aastatetagusel vihmasel novembrikuul tegelikult öelda tahtis oli see, et ma peaksin oma (kohutavad) stsenaariumid nurka viskama ja hakkama koos temaga dokumentaalfilme väntama. Tegelema ajahetkedega, muutma need sujuvalt ühest punktist teise kulgevaks narratiiviks, järgides manala teed läinud Vladimir Jakovlevitš Proppi õpetust (kelle suhe lugudega on sama, mis Jim Morrisoni suhe paranoiaga).

      Täielik