Kurja loomus. Luca D’Andrea
mida siin valmistati vähemalt neljakümnel erineval moel. Ma kugistasin moosikooke, struudleid ja veel igasuguseid maiustusi. Võtsin kaalus juurde neli häbitut kilo, tundmata end grammigi süüdi.
Elasime Annelise isale Wernerile kuuluvas majas. See asus Siebenhochi läänepoolses servas (kui seitsmesaja hingega külakesel üldse saab servi olla), kohas, kus mägi riivas taevast. Ülemisel korrusel oli kaks magamistuba, väike kabinet ja vannituba. Alumisel köök, panipaik ja ruum, mida Annelise kutsus elutoaks, kuigi „elutuba” on selle kirjeldamiseks liiga piiratud termin. See oli hiigelsuur, selle keskel seisis laud ning kogu pöögist ja seedripuust mööbel oli Werneri enda kätega valmistatud. Valgus langes tuppa läbi kahe suure akna, kust avanes vaade muruplatsile ning juba esimesel päeval sättisin nende ette tugitooli, et lasta avarusel – mägedel ja rohelusel (mis meie sinna jõudes oli kaetud paksu lumevaibaga) – endasse tungida.
Just selles tugitoolis istusin ma 25. veebruaril, kui nägin Siebenhochi kohal taevas helikopterit. See oli ilusat tulipunast värvi. Mõtlesin sellele kogu öö. 26. veebruariks oli helikopterist saanud idee.
Kinnisidee.
27. oktoobril mõistsin, et pean sellest kellelegi rääkima.
Kellelegi, kes teab. Kes mind mõistab.
28. oktoobril ma tegingi seda.
2
Werner Mair elas meist linnulennult mõne kilomeetri kaugusel paigas, kus oli väga vähe mugavusi ja mida kohalik rahvas kutsus Welshbodeniks.
Ta oli tõsine mees, kes naeratas harva (võlutrikk, mis õnnestus vaid Claral), tema valged juuksed olid meelekohtadel hõredamad, tema hallikassiniste silmade pilk oli läbitungiv, nina terav ja näol sügavad kortsud nagu armid.
Werner oli vaatamata oma peaaegu kaheksakümnele eluaastale väga heas füüsilises vormis; kui kohale jõudsin, lõhkus ta särgiväel puid, kuigi õhutemperatuur oli mõni kraad alla nulli.
Mind nähes toetas mees kirve saepakule ja lehvitas. Seiskasin mootori ja ronisin autost välja. Õhk oli karge, puhas. Tõmbasin kopsud seda täis.
„Teed veel küttepuid, Werner?”
Ta ulatas mulle käe. „Puid pole kunagi küllalt. Pealegi hoiab külm inimese noorena. Kohvi soovid?”
Läksime sisse.
Võtsin jope ja mütsi ära ning istusin kamina ette. Lisaks suitsulõhnale hõljus õhus meeldiv vaigu aroom.
Werner pani kohvikannu tulele (ta valmistas itaalia kohvi, aga mägilase moel: paks must tõrv, mis röövis sinult nädalateks une) ja istus. Ta võttis sahtlist tuhatoosi ja pilgutas mulle silma.
Werner ütles, et jättis suitsetamise maha sel päeval, mil Herta tõi ilmale Annelise. Aga pärast oma naise surma, võib-olla igavusest, võibolla (nagu ma kahtlustasin) igatsusest, oli ta jälle tõmbama hakanud. Salaja, sest Annelise oleks oma isa elusalt nülginud, kui oleks ta näppude vahel sigaretti näinud. Kuigi tundsin end süüdi, kuna innustasin teda oma sealoleku (ja diskreetsusega), oli praegu, mil Werner pöidlaküünt kasutades tikust tuld tõmbas, tema tubakasõltuvus mulle kasulik. Teate isegi, selleks, et meeste vahel jutt jookseks, pole suitsust midagi paremat.
Ma ei kiirustanud. Lobisesime tühjast-tähjast. Ilmast, Clarast, Annelisest, New Yorgist. Tõmbasime suitsu. Jõime kohvi ja klaasi Welshbodeni vett, et mõru maik suust kustutada.
Lõpuks haarasin härjal sarvist.
„Nägin helikopterit,” tegin algust. „See oli punane.”
Werneri pilk puuris minust läbi. „Nüüd tahad sa teada, kuidas see ekraanil välja võiks näha, on mul õigus?”
Õigus.
See helikopter poleks ekraanil mitte ainult säranud. See oleks ekraani oma säraga kildudeks löönud.
Werner raputas suitsult tuhka põrandale. „On sulle kunagi tulnud mõni selline idee, mis muudab kogu su elu?”
Mõtlesin Mike’ile.
Mõtlesin Annelisele. Ja Clarale.
„Vastasel juhul poleks ma praegu siin,” kostsin vastuseks.
„Minuga juhtus see nooremas eas. See idee ei tulnud niisama, see sündis leinast. Pole hea, kui ideid sünnitab lein, Jeremiah. Aga vahel läheb ka nii, midagi pole teha. Ideed lihtsalt tulevad meie juurde ja kõik. Mõned ununevad, aga mõned juurduvad. Nagu taimed. Nagu taimed, hakkavad needki kasvama. Neil on oma elu,” Werner vaikis ja silmitses hõõguvat koni, enne kui selle kaminasse viskas. „Kui palju sul aega on, Jeremiah?”
„Nii palju kui vaja,” vastasin.
„Nix. Vale vastus. Sul on just nii palju aega, kui sinu naine ja tütar sulle annavad. Mehe esimene mõte peab olema pere. Alati.”
„Jah …” vastasin ja vist isegi punastasin.
„Aga kui sa seda lugu kuulda tahad, siis see ei võta just kaua aega. Näed seda fotot?”
Werner osutas ühele raamitud ülesvõttele, mis rippus seinal krutsifiksi all. Ta läks foto juurde ja silitas seda sõrmedega. Nagu paljudel mägilastel, puudusid ka temal osad sõrmelülid: parema käe väikese ja keskmise sõrme esimesed lülid.
Mustvalge foto kujutas viite noormeest. Kõige vasakpoolsem, seljakott õlal ja lehviv juuksetutt laubal, oli Werner.
„Tegime selle pildi 1950. aastal. Ma ei mäleta, mis kuus. Aga neid noormehi mäletan ma küll. Nagu ka naeru. See on midagi, mis vananedes kõige vähem tuhmub. Aastapäevad ja sünnipäevad ununevad. Näod ununevad. Õnneks ka valu ja kannatused. Kuid naer ajast, mil sa pole veel täismees, aga ka enam laps … see jääb alatiseks hinge.”
Mõistsin, mida Werner öelda tahtis, kuigi olin temast palju kevadeid noorem. Aga ma ei uskunud, et ta mälu oli hakanud tuhmuma. Werner kuulus nende mägilaste hulka, keda on tules karastatud. Vaatamata hallile peale ja kortsulisele näole ei suutnud ma teda vanaks pidada.
„Tollal oli elu Siebenhochis raske. Hommikul läksime alla orgu kooli, pealelõunast kuni hilisööni rügasime põldudel, karjamaadel, metsas või tallides. Mul vedas, sest minu isa, Annelise vanaisa, oli kaevanduse varingust eluga pääsenud, samas kui paljud mu sõbrad olid orvud, kusjuures tol ajal oli Lõuna-Tiroolis ilma isata kasvamine kõike muud kui kerge.”
„Kujutan ette.”
„Kujutad ette, seda küll,” vastas Werner fotolt pilku pööramata. „Aga ma kahtlen, kas sa ka mõistad. Oled sa kunagi nälga tundnud?”
Ükskord röövis mingi narkomaan mu ära ja ähvardas mind süstlaga ning ühte mu head sõpra pussitati Madison Square Gardenis, kui ta kontserdilt koju läks, aga ei, nälga polnud ma kunagi tundnud.
Mistõttu jäin vastuse võlgu.
„Olime noored, rumalad ja järelikult õnnelikud, mõistad, mida ma silmas pean? Jumaldasime mägironimist.” Werneri näole ilmus hetkeks kurb ja samas põlglik ilme, mis kohe kadus. „Tollal peeti alpinismi veidrike ja romantikute meelelahutuseks. Mitte tõsiseks spordialaks nagu praegu. Tead, mõnes mõttes olime isegi pioneerid. Aja jooksul arenes alpinismist turism ja tänapäeval on see kogu Alto Adige maakonna peamine sissetulekuallikas.”
See oli tõsi. Ümbruskonnas oli palju hotelle, restorane ja köisraudteid, mis hõlbustasid mäkketõusu. Talvel kogunesid turistid suusakeskustesse, suvel käisid metsades matkamas. Seda ei saanud neile ette heita: kavatsesin ka ise niipea, kui ilm pöördub ja lumi sulab, endale korralikud matkasaapad osta ning tuues ettekäändeks, et Clara vajab värsket õhku, järele proovida, kas üks Brooklyni poiss suudab ka kohalike mägilastega sammu pidada.
„Ilma turismita,” jätkas Werner, „oleks Alto Adige lihtsalt üks vaene ja vananevate talupoegadega provints ning Siebenhochi poleks