Kurja loomus. Luca D’Andrea
Christophi hääl trepil: „Kas tuled?”
Läksin.
Ma polnud varem EC135 pardal viibinud. Mike’ile eraldatud iste oli kitsas. EC pole mingi kolakas, nagu filmides näidatakse, see on väike, väle ja tugev helikopter. Parim võimalik päästesõiduk Dolomiitide tippude kohal, aga samas neetult ebamugav, kui peate selle pardalt filmima.
Kui Ismaele gaasi andis, tõusis mulle sapp kurku. Mitte ainult kiirendusest. Nimetage seda pealegi kabuhirmuks. Aknast välja vaatamine mind ka ei aidanud. Nägin, kuidas Pontivesi baas silmapiiri taha kadus ja neelatasin paar korda, et iiveldust alla suruda. Manny – päästja, kes mu kõrval istus, pigistas mu kätt. Tema käelaba oli peaaegu sama jäme, kui terve mu käsivars. See mägilase žest tähendas: rahu. Uskuge mind, see aitas.
Paanika kadus: oli vaid taevas. Kirgas.
Jumal, kui ilus see oli!
Christoph pilgutas mulle silma ja andis märku, et ma kõrvaklapid pähe paneksin.
„Mis tunne on, Salinger?”
„Imeline.”
Tahtsin veel midagi lisada, aga mind katkestas Mosese hääl.
„Dolomiitide Mäepäästeteenistus Papa Charliele,” kraaksus ta telefoni. „On teil uudiseid?”
Hakkasin tõsiselt filmima, lootes endamisi, et Mike hiljem minu filmitud kaadreid üle vaadates mu vähese kogemuse pärast kupla ei lähe.
Ta võis väga suur tähenärija olla, kui tahtis.
„Papa Charlie kuuldel. Sakslannast turist Ortlesi mäel,” vastas raadiost 118 keskjaama moonutatud hääl, „ta kukkus jäälõhesse kolme tuhande kahesaja meetri kõrgusel. Schückrinnel.”
„Arusaadav, Papa Charlie. Oleme seal …”
„… seitsme minutiga,” ütles Ismaele.
„… seitsme minutiga. Side lõpp.”
Moses pani raadiosaatja ära ja pöördus minu poole. Tõstsin kaamera ja tegin temast kena lähivõtte.
„Oled sa kunagi Ortlesi näinud?” küsis ta ootamatult.
„Ainult fotodel.”
Moses noogutas endamisi. „Sellest tuleb ilus päästeoperatsioon, küll sa näed.”
Seejärel pööras ta ringi, lülitades mind oma maailmast välja.
„Mis asi on Schückrinne?” uurisin Christophilt.
„Ortlesi tippu jõudmiseks on mitu teed,” vastas pardaarst mureliku näoga. „Kõige lihtsam on Normaalne Nord, kuigi ka see pole naljaasi ja sa pead olema hästi treenitud, aga keegi ei lähegi ju jääliustikule, kui pole selleks ette valmistatud, eks ole?”
„Ükskord vinnasime sealt ühe plätudes tüübi pardale,” segas Ismaele lõbusalt vahele.
„Plätudes?”
„Kolme tuhande meetri kõrgusel,” itsitas ta, „on inimesed ikka imelikud, eks ole?”
Mul ei jäänud muud üle, kui temaga nõustuda.
Christoph jätkas: „Schückrinne on kõige raskem tee. Kaljud on muredad, osad tõusud kuni viiekümne viie kraadise kaldega ja jää … kunagi ei või teada, millal see sind alt veab. Isegi kõige kogenuma alpinisti jaoks on see ohtlik paik. Papa Charlie ütles, et turist kukkus jäälõhesse, see on selle juures kõige kohutavam.”
„Miks?”
„Sest ta võis jalaluu murda. Või mõlemad jalad. Võib-olla ka vaagnaluu. Ta võis pea ära lüüa. Pealegi on jäälõhe põhi jube, seal on vesi. Nagu …” Christoph otsis täpset võrdlust. „Nagu granita klaasis.”
„Just, see saab olema lõbus,” ütles Ismaele, kinkides telekaamerale ühe oma iseloomulikest naeratustest, mis meenutas ühtaegu nii hüljatud kutsikat kui ka ülbet poisinolki.
Veel üks päästeteenistuse reegel. Mitte miski pole raske. Mitte kunagi. Sest, nagu ütles Moses Ploner: „Raske on ainult see, mida sa teha ei oska.” Teisisõnu: kui on raske, jää koju.
Mõtlesin, et sakslannast turist oleks pidanud Mosese reegli järgi talitama. See, et ka mina oleksin pidanud seda neetud reeglit järgima, mulle tol hetkel pähe ei tulnud.
Seitse minutit hiljem liugles EC135 Ortlesi valendava mäeharja kohal. Enne toda päeva polnud ma jääliustikku kunagi näinud ja see tundus mulle imeilus.
Kuigi juba varsti pidin oma arvamust muutma.
Moses lükkas kopteri luugi lahti ja ma tundsin, kuidas jäine tuul mulle näkku paiskus.
„Seal ta on.”
Püüdsin filmida seda punkti, kuhu oli osutanud Dolomiitide Mäepäästeteenistuse ülem.
„Näed seda jäälõhet? Turist on seal.”
Ma ei mõistnud, kuidas võis Moses nii kindel olla, et see oli just see õige jäälõhe. Samasse suunda jäi neid veel vähemalt kolm või neli.
EC135 vappus nagu koorevahusti ja laskus mõnisada meetrit allapoole, kuni Sony ekraanile ilmus märk, mille Mosese pilk oli tabanud ammu enne mind. Terve rida jalajälgi lumel, mis ühes kohas äkitselt katkesid.
EC135 peatus.
„Ma ei maandu, poisid, see on võimatu,” teatas Ismaele.
Mul vajus suu lahti.
Ismaele polnud lihtsalt piloot. Ta oli kõikide helikopteri pilootide püha patroon. Olin Mike’i filmides näinud teda maandumas („parkimas”, nagu ta ise seda nimetas) õunast pisut suuremal mäetipul, surfamas hoovustel, kust Punane Parun isiklikult oleks alla kukkunud ning juhtimas EC135 kaljuseinale nii lähedale, et kõrvaltvaatajale jäi mulje, nagu lendaks selle tiivik iga hetkega pilbasteks. Minetamata selle juures hetkekski oma Piitsavarre1 ilmet. Aga nüüd oli seesama Ismaele mures.
Oi-oi.
„Manny? Sina laskud vintsiga alla. Võtad naise kaasa ja tood üles. Ma ei lase kedagi maha. Siin on liiga vastikult palav. Ja see tuul …”
Ma ei taibanud. Viibisime jääliustiku kohal, eks ole? Jää on ju külm, või ma eksisin? Mida kuradit tähendas „liiga vastikult palav”? Kuidas tuul asjasse puutus?
Praegu polnud õige hetk küsimusi esitada. Manny kinnitas end juba vintsi trossi külge.
Vaatasin teda ja äkki hakkas mu süda püssirohtu pumpama. Seega, samas kui EC135 põrises kahe mäeharja vahelise jäälõhe kohal, kõlasid mu suust sõnad, mis muutsid kogu mu edasist elu.
„Kas ma võin sinuga koos alla laskuda?”
Manny, kes seisis juba helikopteri jalastel, andis Mosesele märku, hoides parema, nahkkindasse surutud käega kõvasti vintsi trossist kinni.
„Mida?”
„Tohib, ma lähen Mannyga kaasa? Filmin kõike.”
„Me ei saa kolme inimest korraga üles tõmmata. Tuul on liiga tugev,” ütles Ismaele. „Pealegi on õhutemperatuur …”
Kuradile see õhutemperatuur.
Kuradile kõik. Ma tahtsin alla laskuda.
„Ma võin sinna jääda. Manny toob turisti üles ja tuleb pärast mulle järgi.”
Lihtne, eks ole?
Moses kõhkles. Manny naeratas: „Minugipoolest, teeme ära.”
Moses vaatas mulle otsa.
„Olgu,” ütles ta vastumeelselt. „Aga tehke kähku.”