Pärast Euroopat. Иван Крастев
et see, mis kunagi liitu koos hoidis, enam ei pea. Näiteks ühised mälestused Teisest maailmasõjast on meie vaateväljalt tuhmunud: pooled kõigist viieteist-kuueteistkümneaastastest Saksamaa keskkoolilastest ei tea isegi seda, et Hitler oli diktaator, samal ajal kui kolmandik usub, et ta kaitses inimõigusi. Nagu Timur Vermese satiiriline romaan „Ta on tagasi” (2011) mõista annab, ei ole küsimus enam selles, kas Hitleril oleks võimalik tagasi tulla, vaid selles, kas me oskaksime teda ära tunda. Romaani müüdi Saksamaal üle miljoni eksemplari. „Ajaloo lõpp”, mida Francis Fukuyama meile 1989. aastal lubas, võib olla vabalt saabunud, aga sellises äraspidises mõttes, et ajalooline kogemus enam ei maksa ja vähesed huvituvad sellest tõsiselt.6
Euroopa ühtsuse geopoliitiline põhjendus kadus Nõukogude Liidu kokku kukkudes. Ja Putini Venemaa, olgugi ähvardav, ei suuda seda eksistentsiaalset tühikut täita. Tänapäeva eurooplased tunnevad ennast suuremas ohus kui külma sõja lõpuaastatel. Küsitlused näitavad, et enamik britte, sakslasi ja prantslasi usub, et maailm on teel suure sõja poole, aga välisohud, mis Euroopa Liitu ähvardavad, pigem lõhestavad kui ühendavad seda maailmajagu. Gallup Internationali korraldatud hiljutine küsitlus näitab, et tõsisema julgeolekukriisi korral otsiksid vähemalt kolm Euroopa Liidu liikmesriiki (Bulgaaria, Kreeka ja Sloveenia) abi pigem Venemaalt kui läänelt. Transatlantilise suhte loomus on samuti sügavalt muutunud. Donald Trump on esimene Ameerika president, kes ei usu, et Euroopa Liidu säilimine peaks olema USA välispoliitika strateegiline eesmärk.
Heaoluriik, mis oli kunagi sõjajärgse poliitilise konsensuse tuum, on langenud samuti küsimuse alla. Euroopa vananeb – mediaanvanus peaks 2050. aastaks oodatavasti tõusma 52,3 aastale, võrreldes 37,7 aastaga 2003. aastal – ja Euroopa jõukuse tulevikku ei saa pidada enam enesestmõistetavaks. Enamik eurooplasi usub, et tänaste laste elu tuleb raskem kui nende enda generatsioonil; ja nagu pagulaskriis näitab, ei paku Euroopale tema demograafilises nõrkuses lahendust ka immigratsioon.
Aga demograafia pole ainus, mis teeb Euroopa heaoluriigi hapraks. Max Plancki Instituudi direktori, ühe juhtiva saksa sotsioloogi Wolfgang Streecki järgi on Euroopa heaoluriigi mudel olnud kriisis juba alates 1970. aastatest. Kapitalism on endalt edukalt maha raputanud institutsioonid ja reeglid, mis sellele pärast Teist maailmasõda peale pandi, ning selle tagajärjel on paljukiidetud euroopalik „maksuriik” praktiliselt moondunud „võlariigiks”. Selle asemel et jagada maksutulu ümber rikastelt vaestele, hoiavad Euroopa valitsused nüüd oma finantstervist, laenates tulevastelt põlvkondadelt eelarvedefti siitide näol. Selle tagajärjel on valijad kaotanud võimu turgu reguleerida ning see õõnestab sõjajärgse heaoluriigi põhialuseid.
Lõpuks on Euroopa Liidu needuseks ka ideoloogiliste moodide muutumine. 2014. aastal diagnoositi Euroopa Liidul midagi sellist, mida võiks nimetada „autistlikuks häireks”. Diagnoos tuli üllatusena, kuid sümptomeid oli võimatu ignoreerida: sotsiaalse läbikäimise pärsitus, kommunikatsioonioskuste nõrgenemine, piiratud huvid ja korduvad käitumismustrid. Liidu intuitiivne arusaamine teistest, mida paljud olid enesestmõistetavaks pidanud, osutus puudulikuks. Puudujääk avaldus eriti selgelt Ukraina kriisis, kui Euroopa Liit veenis ennast pikka aega, et Venemaa ei hakkagi protesteerima Ukraina astumise vastu Euroopa Liitu, ning oli siis jahmunud, kui Putin saatis väed Krimmi annekteerima. See ilmnes ka Brüsseli korduvas väites, nagu oleks kodanike võõrdumine Euroopa projektist kõigest ebatõhusa kommunikatsiooni tagajärg. Kõnelenud Ukraina kriisi aegu telefonitsi Venemaa presidendi Vladimir Putiniga, jõudis Saksamaa kantsler Angela Merkel järeldusele, et Putin elab „teises maailmas”. Kolm aastat hiljem on küsimus selles, kumb neist kahest elab „reaalses maailmas”?
Pärast külma sõja lõppu ja liidu laienemist armus Brüssel kõrvuni oma sotsiaalsesse ja poliitilisse mudelisse, võttes omaks ülimalt ebakriitilise vaate selle suuna kohta, kuhu maailmaajalugu liigub. Euroopa avalik arvamus eeldas, et globaliseerumine kiirendab riikide kui tähtsate rahvusvaheliste tegutsejate ja natsionalismi kui poliitika peamise motiveerija taandumist. Eurooplased arvasid, et nende Teise maailmasõja järgne kogemus etnilise natsionalismi ja poliitilise teoloogia ületamisel on märk üleüldisest tendentsist. Nagu ütles Mark Leonard oma innustavas raamatus „Uus Euroopa sajand”: „Euroopa kujutab endast sünteesi liberalismi energiast ja vabadusest ning sotsiaaldemokraatia stabiilsusest ja heaolust. Sedamööda, kuidas maailm muutub rikkamaks ja jõuab kaugemale põhivajaduste, nagu nälg ja tervis, rahuldamisest, muutub euroopalik eluviis vastupandamatuks.”7 Kuid see, mis alles eile paistis rakendatav üleüldiselt, on hakanud nüüd paistma erandlik. Põgus pilk Hiinale, Indiale ja Venemaale, rääkimata islamimaailma laiadest aladest, näitab selgesti, et niihästi etniline natsionalism kui ka religioon jäävad globaalse poliitika liikumapanevaks jõuks. Euroopa on oma postmodernismi, postnatsionalismi ja sekularismi poolest muust maailmast erinev, mitte aga selle paratamatu tuleviku ettekuulutaja. Pagulaskriisi kontekstis on tulnud ilmsiks ka see, et rahvuslik lojaalsus, mida kunagi peeti surnuks ja maha maetuks, on tulnud Euroopasse tagasi – ja vihaselt.
Viimastel aastatel on eurooplased hakanud mõistma, et kuigi Euroopa Liidu poliitiline mudel on imetlusväärne, on selle universaalseks muutumine või isegi levik vahetusse naabrusse ebatõenäoline. See on Euroopa versioon „Galápagose sündroomist”, mida said tunda Jaapani tehnoloogiafirmad. Mõni aasta tagasi avastasid need, et kuigi Jaapan valmistab maailma parimaid 3G telefone, ei jõua need globaalsele turule, sest ülejäänud maailm ei suuda järele jõuda tehnoloogilistele uuendustele, mis on nende „täiuslike” seadmete kasutamiseks vajalikud. Olemata liiga suured, et läbi kukkuda, arenesid Jaapani telefonid kaitstud isolatsioonis välismaailma väljakutsete eest ning muutusid liiga täiuslikeks, et edukad olla. Nüüd on Euroopa kord seista vastamisi omaenda „Galápagose” momendiga.8 Võimalik, et Euroopa postmodernne kord on muutunud nii eesrindlikuks ja keskkonnaspetsiifiliseks, et teistel on võimatu seda järgida.
See ongi too uus reaalsus, mis ajendas mind esmalt mõtlema sellest, mida tähendab fraas „pärast Euroopat”. Pärast Euroopat tähendab seda, et Vana Maailm on kaotanud niihästi oma keskse koha globaalses poliitikas kui ka eurooplaste eneste usu – kindlustunde, et nende poliitilised valikud suudavad kujundada maailma tulevikku. Pärast Euroopat tähendab seda, et Euroopa projekt on kaotanud oma teleoloogilise veetluse ja et „Euroopa Ühendriikide” idee on muutunud vähem inspireerivaks kui võib-olla ühelgi varasemal ajal viimasel viiekümnel aastal. Pärast Euroopat tähendab seda, et Euroopa kannatab identiteedikriisi käes, milles tema kristlik ja valgustuslik pärand ei ole enam kindel. Pärast Euroopat ei tarvitse tingimata tähendada seda, nagu oleks Euroopa Liit lõppemas, vaid see annab märku, et meil tuleb maha jätta oma naiivsed lootused ja ootused sellele, milline on Euroopa ja maailma tulevane nägu.
Järgnev on mõtisklus Euroopa saatusest Antonio Gramsci „intellekti pessimismi, tahte optimismi” vaimus. Olen üks nendest, kes usub, et lagunemise rong on Brüsseli jaamast lahkunud – ja kes kardab, et see viib maailmajao laosesse ja globaalsesse tähtsusetusesse. Sallivuse ja avatuse sümpaatne keskkond võib muunduda selliseks, mida iseloomustab ahistav kitsarinnalisus. See võib põhjustada liberaalsete demokraatiate ülesütlemise Euroopa ääremaadel ning tõugata tagant mitme olemasoleva liikmesriigi lagunemist. See ei tarvitse tingimata viia sõjani, aga arvatavasti annab see panuse viletsusse ja segadustesse. Poliitiline, kultuuriline ja majanduslik koostöö ei haihtu, küll aga võib haihtuda unistus vabast ja ühendatud Euroopast.
Samas ma usun, et oma legitiimsuse tagasivõitmiseks ei tarvitse Euroopa Liit lahendada kõiki tema ees seisvaid probleeme. Vajalik on see, et viie aasta pärast saaksid eurooplased vabalt Euroopas reisida, et euro püsiks vähemalt mõne liikmesriigi ühisrahana ellujäämiskursil, et kodanikud oleksid võimelised valima endale vabalt valitsusi ning kaebama neid Strasbourg’i Euroopa Inimõiguste Kohtusse. „Kes kõneleb siin võidust?” küsis suur saksa luuletaja Rainer Maria Rilke ja vastas: „Ellujäämine on kõik.” Aga ellujääminegi pole lihtne.
Kui liit kokku kukuks, meenutaks selle fragmenteerumise loogika pigem pangajooksu kui revolutsiooni. EL-i kokku-kukkumine ei tarvitse tuleneda „lahkujate” võidust „jääjate” üle riiklikel referendumitel; tõenäolisemalt oleks see liidu pikaajalise düsfunktsionaalsuse (või tajutud düsfunktsionaalsuse) kavatsematu tagajärg, millele lisanduks