Julgege juhtida. Brene Brown

      Esimene peatükk

      Hetk ja müüdid

      Sel hetkel, kui universum Roosevelti tsitaadi mu silme ette tõi, kerkisid teravalt esile kolm õppetundi. Esimest nimetan ma „haavatavuse füsioloogiaks“. See on päris lihtne: kui oleme küllalt tihti küllalt julged, siis me kukume. Julgus ei ole see, kui ütleme: „Ma olen valmis läbikukkumisega riskima.“ Julgus on see, kui ütleme: „Ma tean, et kukun lõpuks läbi, aga panustan sellegipoolest kogu hingest.“ Ma ei ole kohanud ühtki julget inimest, kes poleks kogenud pettumist, läbikukkumist ja isegi südamevalu.

      Teiseks, Roosevelti tsitaat võtab kokku kõik, mida ma olen haavatavuse kohta teada saanud. Määratlus, et haavatavus on emotsioon, mida kogeme ebakindluse, riskeerimise ja emotsionaalse avatuse ajal, ilmnes minu töös esimest korda 20 aastat tagasi ning on saanud kinnitust kõigis pärastistes uuringutes, sealhulgas hiljutises juhtimisuuringus. Haavatavus ei ole seotud võitmise või kaotamisega. See on julgus olla kohal, kui sa ei saa tulemust kontrollida.

      Olen aastate jooksul palunud tuhandetel inimestel haavatavust kirjeldada. Esitan siin mõned olukorrad, mis seda emotsiooni täpselt tabavad: esimene kohtamine pärast lahutust, meeskonnaga rassiprobleemidest rääkimine, pärast teist nurisünnitust rasestumise üritamine, oma äri alustamine, lapse ülikooli saatmine, kolleegi ees koosolekul öeldu pärast vabandust palumine, poja saatmine orkestriproovi, teades, kui väga ta tahab saada esimeseks viiuliks, ja samas adudes, et tegelikult ei pruugi ta orkestrisse saadagi, arsti kõne ootamine, tagasiside andmine, tagasiside saamine, töölt lahtisaamine, kellegi vallandamine.

      Kogu meie andmekogumis ei leidu vähimatki empiirilist tõendit, et haavatavus oleks nõrkus.

      Kas haavatavusega seotud kogemused on kerged? – Ei.

      Kas need võivad teha meid rahutuks ja ebakindlaks? – Jah.

      Kas need panevad meid tahtma ennast kaitsta? – Alati.

      Kas nende kogemuste avasüli ja ilma kaitserüüta vastu­võtmine nõuab julgust? – Kahtlemata.

      Kolmandast asjast, mille ma selgeks sain, on saanud minu elukreedo: kui sa ise ei ole areenil ega lase endale vahetevahel jalaga tagumikku anda, siis ma ei ole sinu tagasisidest huvitatud ega sellele avatud. Maailmas on miljoneid tagaridade istekohti, mille täidavad inimesed, kes ei ela ise julgelt, vaid kulutavad kogu oma energia nõuannete ja kriitika pildumisele inimeste pihta, kes ilmutavad suurt julgust. Nende ainus panus on kriitika, künism ja hirmu õhutamine. Kui sa kritiseerid tagalast ega lähe ise rindejoonele, siis ei huvita mind, mis sul öelda on.

      Me peame hoiduma tagareakriitikast ja samas mitte kandma turvist. Neil minu katsealustel, kes teevad mõlemat, on üks ühine soovitus: otsusta, kelle arvamus loeb.

      Neilt inimestelt peame tagasisidet otsima, ning isegi kui seda on väga raske kuulata, tuleb meil see vastu võtta ja seda endas hoida, kuni oleme sellest õppinud. Uurimis­töö on õpetanud mulle järgmist:

      Ära võta haavavaid kommentaare vastu ega tõmba neid endale sellega ligi, et neid üha uuesti üle loed ja nende kallale mõtteid mõlgutama jääd. Ära mängi nendega, haududes karmi vastu­lööki. Ära mingil juhul lase vihkamist oma südamesse.

      Las kõik ebaproduktiivne ja haavav kukub sinu kaitserüüta mina jalge ette maha. Tõmba sügavalt hinge ja leia endas jõudu jätta kõik alatu puutumatult maha, ükskõik kui väga su enesekriitika ka ei tahaks seda üles korjata ja negatiivsust omaks võtta, et seeläbi oma suurimaid hirme kinnitada, või kui innukalt häbikuradikesed ka ei tahaks seda valu kaitserüü tugevdamiseks ära kasutada. Pole isegi tarvis selle peal trampida ega seda minema lüüa. Julmus on odav, lihtne ja argpükslik, see ei vääri su energiat ega pühendumist. Astu lihtsalt nendest repliikidest üle ja ole edasi julge, pidades alati meeles, et kaitserüü on liiga kallis hind tagareast saadud tagasi­sidesse süvenemise eest.

      Teisalt, kui me end igasuguse tagasiside eest kaitseme, siis me ei kasva. Kui aga pühendume igasugusele tagasisidele, hoolimata selle kvaliteedist ja kavatsustest, saame liiga palju haiget; teeseldes, et see ei haava meid, kasvatame lõpuks enda ümber soomusrüü, või mis veelgi hullem, eemaldume haavatavusest ja emotsioonidest niivõrd, et ei tunnegi enam valu. Jõudnud selleni, et me ei tunne läbi paksu kaitserüü enam midagi, oleme päriselt surnud. Oleme enesekaitseks sulgenud oma südame kõigi ja kõige ees – mitte ainult valu, vaid ka armastuse ees.

      Keegi pole C. S. Lewisest paremini kokku võtnud tagajärgi, mis tabavad meid siis, kui eelistame sellist enesekaitset armastusele:12

      „Igasugune armastus tähendab haavatavust. Armasta mida tahes ning su süda saab kindlasti muserdada ja võib-olla murdub. Kui tahad kindlasti hoida oma südame puutumatuna, siis ei tohi seda anda kellelegi, isegi mitte loomale. Mähi see hoolikalt sisse hobide ja väikese luksusega; väldi igasuguseid sidemeid; lukusta see kindlalt oma isekuse laekasse või kirstu. Aga selles kirstus – kindlas, pimedas, liikumatuna ja ilma õhuta – see muutub. See ei murdu, vaid muutub purunematuks, läbistamatuks, parandamatuks.“

      Armastada tähendab olla haavatav.

      Madistamistööriist: usaldusrühm

      Kui määratleme end teiste arvamuse kaudu, siis on raske olla julge. Kui me ei hooli enam sellest, mida teised arvavad, siis oleme liiga paksu müüri taga, et saavutada tõelist sidet. Kuidas teha selgeks, kelle arvamus meile tähtis on?

      Kirjeldan lahendust, mille pakkusime välja raamatus „Suur julgus“: võtke 3 x 3 cm suurune paberitükk ja kirjutage üles nende inimeste nimed, kelle arvamus teile korda läheb. Paber peab olema väike, sest see sunnib teid rangemini valima. Murdke paber kokku ja pange oma rahakotti ning siis võtke kümne minuti jooksul nende inimestega ühendust – nemad on teie usaldusrühm (ingl square squad) – ja avaldage neile veidi tänu. Teie jutt võib olla väga lihtne: Ma selgitasin siin parajasti välja, kelle arvamus mulle korda läheb. Aitäh sulle, et oled üks neist inimestest. Olen tänulik, et sul jätkub hoolivust olla minu vastu aus ja otsekohene.

      Kui teil on vaja nende inimeste väljavalimiseks juhtnööre, on minu parim soovitus järgmine: teie nimekirjas peaksid olema inimesed, kes armastavad teid mitte hoolimata teie haavatavusest ja ebatäiuslikkusest, vaid just nende tõttu.

      Teie nimekirjas ei peaks olema kaasakiitjaid. See ei ole tallalakkujate rühm. Need peaksid olema inimesed, kes respekteerivad teid niipalju, et mitte karta olla haavatav ja öelda: „Ma arvan, et selles olukorras ei olnud sa päris õiglane. Sul tuleb see ära klaarida ja vabandust paluda. Ma olen sinu kõrval ja aitan sind,“ või „Jah, see oli suur tagasilöök, aga sa olid julge. Ma klopin su tolmust puhtaks ja olen sulle toeks, kui sa tagasi areenile lähed.“

      Neli Kuus müüti haavatavuse kohta

      Raamatus „Suur julgus“ kirjutasin neljast müüdist,