Tagasi vaatamata. Tracy Buchanan
nii et proovime need kuulajanumbrid jälle üles saada.”
Heather läks turri. „Mina päris ei ütleks, et sa oled tagasi, Anna.”
„Mida sa sellega öelda tahad?”
Heatheri mustades silmades kirendas kihvatus. „Sa tead, mida ma öelda tahan, ilmselgelt ei ole sa täna järje peal. Lapsesaamine võtab oma osa.”
Anna vaatas teda ehmatusega. „Kuidas lapsesaamine siia puutub?”
„Ma tahan öelda, et… no vaata ennast,” lausus Heather, paisates käed Anna poole. „Sa oled kurnatud.”
„Kõik on kurnatud, Heather! Me tuleme siia hommikul kella viieks, jumala eest.”
Anna proovis taltsutada värinat oma hääles. Ta ei tahtnud lasta Heatheril arvata, et too on talle naha alla pugenud. Aga tõepoolest, ta oli kurnatud ja ta oli mures, et see mõjus tema töövõimele. Keeruline oli leida tasakaalu töö ja Joni eest hoolitsemise vahel, lisaks kõik muu, mis viimaste nädalate jooksul oli juhtunud.
Tema mobiiltelefon värises. Ta kasutas juhust pääseda Heatheri pilgu käest ja vaatas oma telefoni. Ta oli olnud selline alates hommikust, iga väike piiks tema telefonist pani ta mõtlema, kas lasteaiast helistatakse. Anna muretsemist ei peatanud isegi tõsiasi, et lasteaed kuulus tema ämmale. Mis veel hullem, saate alates pidi ta telefoni välja lülitama. Mis siis, kui on hädaolukord? Loomulikult on lasteaial jaama number, aga see ei olnud sama.
Mis Jonisse puutus, mõtles Anna ebatervelt palju hädaolukordadele. Kukkumised, haavad, lämbumine, isegi juhuslik kägistamine. Tema sõber Suzanne kinnitas talle, et kõigil olid need mõtted. Kuid Anna pidi kahtlema, kas ikka kõik kujutlesid neid õudusi päris nii üksikasjalikult kui tema.
Anna klõpsas kiirelt oma telefonil ja tundis kergendust, nähes, et see oli sõnum tema vanaemalt.
Tee neile valu, kullake, sa saad sellega hakkama. Ja pea meeles, joo küllaga kohvi… ja eira nõdrameelset! x
Ta naeratas endamisi, meenutades esimest korda, kui oli vanaemale mobiiltelefoni kinkinud, viis jõulu tagasi. Too vaatas seda tülgastusega, ütles Annale, et kui pidi kellegagi rääkima, jalutas ta nende maja juurde ja rääkis nendega. Kuid nüüd oli see tal alati kaasas ja tal näis olevat üleloomulik oskus saata Annale sõnumeid just siis, kui ta seda kõige rohkem vajas.
Anna tippis kiirelt vastuse: Kaks kruusi juba tarbitud. Hiljem näeme. x
Anna vaatas uuesti üles Heatheri poole. „Mulle tuli just suurepärane idee järgmise saate küsimuseks.”
Heather kergitas kulmu. „Jah?”
„Võime küsida: kas noori emasid diskrimineeritakse tööl?”
Heatheri nägu tõmbus punaseks ja abiprodutsent Heatheri selja taga surus muige alla.
„Mina võtaksin helistaja C välja,” ütles hääl ukseavast. Anna piilus üles ja nägi kaassaatejuht Nathanit. „Meil on ju asendus helistajale C?” küsis mees.
Anna naeratas endamisi, märgates õrna ärritust Heatheri näol.
„Ma pole kindel, et meil on seda vaja, Nathan,” ütles Heather. „Me…”
„See puudutab uimastiseadusandlust, mäletad, mitte immigratsiooni,” ütles Nathan. „Hoiame fookuse kitsa.”
Heather pilgutas tormakalt silmi ja Anna naeratus tõmbus laiemaks. Nathan pilgutas Annale silma ja jalutas sisse.
„Äkki asendame selle sellega?” ütles Anna, klõbistades klaviatuuri, kuniks üks tagasilükatud helistajatest ilmus nende ekraanidele. „Sanjeet rääkimas sellest, kuidas noorem põlvkond sööb tablette nagu komme?”
„Super,” ütles Nathan, rohelised silmad naeratamas, kui istus Anna vastu. „Neetud noored emad, häid mõtteid täis.”
Anna pööritas teatraalselt silmi. „Seksistlik tõbras.”
Heather keeras neile mõlemale selja ja ristas käed. Temaga ta ei vaielnud. Mitte keegi ei vaielnud koduperenaiste lemmiku Nathan Wheeleriga. Kunagi töötas ta suures riiklikus raadiojaamas, aga ei talunud enam edasi-tagasi reisimist. Seega liitus ta kolm aastat tagasi jaamaga Rannikust Rannikuni, mis muutus aina populaarsemaks, ja tema kohalolu kinnitas jaama edu veelgi. Anna ja Nathan olid ideaalsed kaassaatejuhid.
Täna oli ta argiselt riides, valges polosärgis ja sinistes teksades, tema heledad juuksed kukla taga püsti, sest otse-eetris olles ta muudkui sasis neid oma kätega. Talle meeldis toolis lesida, pikad jalad lauale sirutatud, näol keskendunud ilme, kuulates, kuidas keegi ühe või teise asja üle virises. See oli Nathani oskus, fakt, et ta päriselt kuulas. See, ja tema poisilikult kena välimus, mis aitas jaama reklaamimeeskonnal teda jaama „plakatipoisina” promoda.
Mis Annasse puutus, siis tema järskus oli mahedale Nathanile vastukaaluks, vastates oma käriseva hääle ja kärmete vaimuvälgatustega keerulistele, vahel ahistavatele kuulajatele ja külalistele. Teda küll ei promotud kui jaama nägu, aga ta oli saavutanud maine kui keegi, kes oma arvamustega täiuslikult peegeldas publiku tuju. See ei olnud taotluslik. Tal lihtsalt oli miski, mida ta isa oli kutsunud „rahva sisetundeks”: loomulik instinkt teada, milline oli aja vaim igal antud hetkel.
Nathan naaldus Anna poole. „Nii hea, et sa oled tagasi.”
Anna naeratas. „Aitäh, Nathan, hea on olla tagasi.”
Ja fakt oli see – hoolimata Joni-igatsusest, kurnatusest ja Heatheriga vaidlemisest, oli hea taas teha seda, mida ta tundis kõige paremini: raadiot.
Nathan lülitas välja kõlarisüsteemi, et ainult Anna teda kuuleks. „Kas sa võtsid siis maja osas pakkumise vastu?”
„Jep,” ütles Anna, proovides varjata valutorget, mida tundis sellele mõeldes. „Kuu aja pärast oleme sealt väljas.”
„Ongi kõik? Sinu ja Guy vahel on kõik kindlasti läbi?”
Anna rüüpas kohvi, haaras kõvasti kruusisangast, et Nathan ei näeks, kuidas ta käsi väriseb. „Minu arvates on maja müümine üsna lõplik, kas sa ei leia?”
„Mul on nii kahju, Anna.”
„Pole midagi,” ütles ta õlgu kehitades, proovides teeselda, et see tõesti polnud midagi, kuid asi oli sellest väga kaugel. „Nii on kõige parem. Algul ma seda ei arvanud, aga nüüd näen, et see tõesti on nii.”
„Vastikult haiget teeb ikkagi, või mis?”
Ta tundis ähvardavaid pisaraid ninaõõnes kipitamas. Ta nägi seda kõike vaimusilmas uuesti, kuidas Guy surus kolm kuud tagasi huuled pehmelt Joni pea peale, sosistades, et näeb teda õige pea. Anna oli anunud, et ta jääks, ja tundis end siis silmapilkselt rumalana, meeleheitlikuna, nõrgana. Ta vihkas nõrga mulje jätmist. Aga fakt oli see, et Joni oli liiga noor, et vaadata, kuidas ta isa ära kõnnib, tol hetkel vaid viiekuune. Ja Anna polnud kunagi unistanud olla üksikema, lahutatud, see lihtsalt polnud see, kuidas ta oli oma elukäiku ette kujutanud. Jah, nende abielus oli juba mõnda aega raskusi. Aga miks ei olnud Guy valmis selle eest võitlema nii nagu tema?
Ta üllatas end nüüd, mil temast põgenes nuuksatus. Ta tõstis kiirelt käe suule.
„Tule siia,” ütles Nathan, sirutades käed tema poole. Anna kõhkles hetke, piilus läbi klaasseina produktsioonistuudiosse. Aga Heather ja abiprodutsent olid seljaga nende poole, jõllitasid arvutiekraane. Ning Anna vajus Nathani käte vahele, saades lohutust tema tualettvee tuttavast muskuselõhnast. „Nuta, kui palju tahad,” ütles ta Anna kõrva sisse. „Võimalik, et mul isegi on sahtlis ripsmetušš nendest fotovõtetest, mis ma mõni aeg tagasi Ridgemont Waters Chronicle’iga tegin.”
Anna naeris ta polosärgi sisse. „Ma olen lihtsalt väsinud, muud midagi.”
„Oled kindel, et sa pead siin olema?” küsis Nathan, vaadates alla Anna poole. „Äkki on parem, kui lähed koju, võtad oma imearmsa lapse sülle ja teed oma