Vabadusekunstnik. Ben Okri

      AVAMÄNG

      1

      Vanimates legendides on kirjas, et kõik sünnivad vanglas. Muud peale selle vangla nad ei teagi. Kirjandus kirjeldab elu selles. Usk vihjab sellest pääsemisele. Olles kogu elu siin elanud, ei pea inimesed seda enam vanglaks.

      „Muud ju polegi,” ütlesid realistid, „nii et sama hästi võiksime siit võtta, mis võtta annab.”

      Tuhandeid aastaid oli see olnud domineeriv arusaam. Selle mõju all olid inimesed üle kogu maailma tsivilisatsioone rajanud. Nad olid pidanud sõdu, püstitanud püramiide ja paigutanud maakamara tumma teksti sisse kirjavahemärkidena templeid.

      Nende ettekujutus täiuslikkusest oli luua reaalsus, mis oleks maailmast reaalsem. Seistroni ja lüüraga, flöödi ja trummiga täitis maid muusika. Nad lõid niivõrd kaunist muusikat, et unustasid ajutiselt oma pealispinna all peituva hingevaeva. Nende tsivilisatsioonid said nii edukaks, et nad unustasid vanglas viibimise. Nad hakkasid end vabaks pidama.

      2

      Aastatepikkuse elamise ja suremise vältel unustasid inimesed, et nad on vanglas. Kuid maakamarale ilmudes ja põrmuks taandudes ei suutnud nad oma seisundi hiilgust elu pealispinna all peituva hingevaevaga vastavusse viia. Nad tundsid seda hingevaeva isegi hiilguses.

      Mõnikord kostsid nende kõrvu luuletajate sosistatud ja hullude väljaöeldud kuulujutud, et nad kõik on vangid. Vangidena olid nad sündinud ja vangidena pidid nad ka surema. Need kuulujutud häirisid inimesi.

      Aeg-ajalt sattus mõni filosoof iidsetesse legendidesse süüvides mõne tekkemüüdi killu peale. Üks säärane filosoof kirjutas oma avastust teistega jagades:

      „Inimolendid on sündinud vanglas, kuid peavad end kõikjal vabaks.”

      See põhjustas üle maailma šokilaineid. Võimudel tuli need ideed kas hukka mõista või neid moonutada.

      See oli asjatu vaev. Inimesed ei usu seda, mis neile heameelt ei valmista. Nad eelistasid uusi müüte, mis nende vabadust ülistasid.

      Säärane olukord jätkus pikka aega. Tulid sõjad, näljahädad, üleujutused, majanduskatastroofid ning kõik inimeste elukorraldusega kaasnevad keerdkäigud.

      Kõik võinuks samas vaimus jätkuda, kui mitte üks sündmus poleks nende igivanu tõekspidamisi kõigutanud.

      3

      Ühel päeval silmitses üks mees ainiti päikese peegeldust järvel. Uneluse kütkes leidis ta end paigast, kus ta eales polnud viibinud. See polnud üldse Maa moodi. Taas virgudes istus ta endiselt järve ääres. Ta rääkis juhtunust mõnele sõbrale, kuid nemad pidasid seda teadvuse vääratuseks.

      Ühel hunnitul kuuvalgel ööl luges keegi noor neiu üht vana müüti. Seda lugedes leidis ta end valgusjõe kaldalt. See polnud ühegi maapealse paiga moodi. Selle kaunidus ehmatas tüdruku tagasi tuppa, kus ta parasjagu lugenud oli. Ta rääkis juhtunust oma vanematele ning nood ütlesid, et küllap ta oli unelenud.

      Võimudele nendest anomaaliatest ei teatatud. Ajalehtede kõmurubriikides need ei ilmunud. Kuid neist sai alguse ärevuse ajajärk.

      Õige varsti pärast seda kuuldi ühel külmal ja vaiksel ööl karjet. Keegi oli maailmavanglast pääsenud. Karje kuulutas erakordset elu väljaspool. See polnud mitte häda-, vaid juubelduskarje. Seda kuuldi kõrbeserval. Seda kuuldi üheainsa korra ja ei iialgi enam. Sellest ainsast karjest piisas, et maailma rahutusse nakatada.

      4

      Vähe on samavõrd painavaid asju kui öösel esitatud küsimus. Esmakordselt sajandite jooksul kuuldi uuesti arusaama, et maailm on vangla. Ammuilma unustatud tekkemüüt hakkas kõnelema.

      Tekkemüüdi uued versioonid olid salapärasel kombel ringlema hakanud. Mõnes versioonis polnud vanglaks mitte Maa, vaid universum. Paljude jaoks oli see mõte talumatu. Mõnele tegi nalja, et Maa piiridega leppivad inimesed ei lepi universumi vangistusega. Kumb on etem, küsisid nad: olla Maal vaba või universumis vang?

      Siis ilmus tekkemüüdist radikaalne versioon. Vangla polevat mitte Maa ega universum, vaid keha.

      Nüüd läks vanglatega juba liiale ning kõikjal puhkesid mässud. Võimud püüdsid õõnestavaid ideid maha suruda. Politsei konfiskeeris suures koguses raamatuid. Kirjastajaid ja raamatukaupmehi vangistati. Kõikvõimalikud trükised hävitati. Tekkemüüdi neid versioone põletati linnaplatsidel. Inimestel keelati surma ähvardusel neid lugeda.

      5

      Kuid oli liiga hilja. Kahju oli juba tekitatud. See mõte oli maailma vereringesse tunginud. Mõned inimesed, kes olid niigi surmahaiged, võtsid endalt elu, sest tahtsid oma keha vanglast pääseda. Selle mõtte tõttu polnud elu nende jaoks enam elamisväärne.

      Mööda maailma hakkasid ringlema küsimused. Kui oled oma keha vang, kuidas siis vabadust leida? Kes sind sinu keha vanglasse pani? Kui oled omaenese kehas vangis, kes on siis see vang?

      Too viimane küsimus põhjustas kõige suuremat hämmingut. Ühel ööl ilmus küsimus majaseintele. See lõi tänavatel õilmitsema, seda võõbati autodele ja reklaamitahvlitele, värviti šablooni abil seintele, aerosooli abil bussidele. See küsimus oli kõikjal.

      KES ON SEE VANG?

      Siinkohal otsustasid võimud tegutsema asuda. Olukord oli käest ära läinud. Need küsimused olid hakanud elanikkonnas esile kutsuma letargiat, meeleheidet, mässu ja rahutusi. Ühiskonna tasakaalu taastumise nimel tuli nende talumatute küsimuste kuritegelikud esitajad üles leida ja hävitada. Elanikkonda imbusid nuhid ja koputajad, juurimaks välja need, kes selles nõndanimetatud ärevuse ajastus süüdi olid.

      6

      Ühes vähem tuntud legendis seisab, et ühes terve riigi suuruses vanglas olid vangid, kes olid seal olnud juba mitu põlve. Nende algsed kuriteod olid ajaudus ununud. Peredest said alguse