Krokodillilind. Katrina Engberg
sulges nende järel ukse. „Kas oleks parem, kui ta oleks üksik ja ilma nipsasjadeta, või kuidas?“
„Jah! Kahtlemata! Kui juba oled otsustanud üksi elada ja veidrikuks muutuda, siis võiks vähemasti koristada.“ Anette muigas kõveralt, et oma ütluselt teravust võtta. „Esimesel korrusel, eks?“
Nad läksid mööda kriiksuvaid vanu trepiastmeid alla. Minnes tõmbas Jeppe taskust paki antiseptilisi niisutatud salvrätte ja ulatas kõhklemisi Anette poole. Üks Jeppe ärritavaid iseloomujooni oli antipaatia koerte vastu, omadus, mida Anettel kui kehastunud koeraomanikul oli raske mõista. Tema jaoks tähendas igapäevane kooselu loomadega kõike, ja nii oli ta tundnud sellest ajast peale, kui väikse tüdrukuna sõitis üksi jalgrattaga Karlslundi lapsepõlvekodust lähedasse tallu, kus sai patsutada lehmi, kasse ja küülikuid. Seda, et inimene koduloomi ei taha, pidas ta tõsiseks iseloomuveaks.
Ta silmitses Jeppet kergitatud kulmul ja raputas siis loobudes pead. Jeppe ulatas rätipaki ta poole uuesti.
„Kas sa üldse tead, kui palju nugilisi inimese parima sõbra kasukas on? Rääkimata veel kõigist bakteritest, tolmulestadest ja asjaolust, et koerad lakuvad end tagantpoolt mitu korda ühes tunnis.“
Anette seisatas ja pöördus paarilise poole. „Su bakterikartus on juba peaaegu et haiglane, Jeppe.“
„Me läheme kuriteopaika. Võta nüüd üks!“
Ta tõmbas ühe salvräti välja ja ulatas Anettele. Anette tõmbas selle ta käest ära ja läks ohates edasi.
„Sa oled peast põrunud, Jeppe Kørner, tead ju? Ja selle nimi on pealegi perse, koertel ka.“
Anette pühkis käsi ja torkas kokkukärtsutatud salvräti pead raputades taskusse. Pisikuvabade sõrmedega tõstis ta keelulindi üles ja avas esimese korruse korteri ukse sõnadega: „No mis, tüdrukud? Kaugel oleme?“
„Oo, Werner, kas tõid kukleid?“ kostis korterist lõbusalt.
Ta tõmbas kingadele sinised kattesussid ja kätte latekskindad. Kuriteopaik oli tema ala, üks neid kohti, kus ta kunagi end kohmakana ei tundnud. Ta viskas paari susse Jeppele ja läks sisse.
Kohe ukse tagant hakkas see piha. Seinad ja põrandad olid vereplekke täis, need olid märgitud väikeste mustade kleepsudega, mis tähistasid vere voolamise suunda. Ukseavas tegi politseifotograaf parajasti verisest riidehunnikust lähivõtteid. Anette hingas sisse sooja tapamajalõhna ja püüdis välja hingata läbi suu. Parema silma kohal hakkas tukslema veresoon. See kestis paar esimest minutit, siis harjus sellega ära.
Koerajuht läks temast mööda ja viis oma lambakoera trepist alla. Anette pidas vastu impulsile koera patsutada, ehkki see oli raske. Koerapatrull oli ilmselt korteris omadega valmis saanud ja kavatses nüüd asuda otsima hoovis ja tänaval midagi, mil oleks inimese lõhna ja mis võiks neid juhtida kurjategija poole.
Esikust pääses tuppa, mis näis täitvat mitut funktsiooni. Toas oli raske puust söögilaud, ümberringi klapptoolid, diivan, vanaaegne reisikohver, mida kasutati diivanilauana, ja kirjutuslauanurk lahtise sülearvutiga. Soojast suvehommikust hoolimata olid kolm aknaruutu Klosterstræde pool hermeetiliselt suletud. Õhk oli raske ja verelehast paks.
Daktüloskoopiatehnik, nagu sõrmejäljeeksperdid end tungivalt palusid nimetada, oli valges paberrüüs põlvili ja pintseldas siledaid paneele. Anette noogutas pintsli poole.
„Kas näkkab?“
Daktüloskoopiatehnik nihkus põlvili mööda seinaäärt tahapoole, midagi vastamata. See oli üks tsiviilisikuist sõrmejäljeeksperte, kes töötasid kriminaaltehnikakeskuse juures. Anette ei tundnud teda eriti hästi. Tsiviliste tavaliselt tapmisjuhtude juurde ei määratud, aga suvepuhkuste ajal olid mängureeglid teised kui muidu.
Ta tõstis häält. „No mis, meister, kas on millestki kinni hakata?“
Daktüloskoopiatehnik vaatas üles, katkestamisest silmanähtavalt ärritatud.
„Jäljed pudelitel ja klaasidel, mõnel paberil ja arvutiklahvistikul. Mitu päris head laiba ümber. Aga siin pole kaua aega koristatud, nii et võivad ka vanad olla.“
Ta kummardus uuesti paneeli kohale, vajutas paneelile ettevaatlikult mingi selge kleebise moodi asja ja tõstis selle siis väiksele läbipaistvale plaadile. Tempo oli tigujas, peaaegu meditatiivne.
Anette tõmbus eemale ja läks tuppa. Kulunud kaltsuvaibal kükitas Clausen, esmaklassiline kriminalist, ja pihustas vaibale läbipaistvat vedelikku. Selgesti tuli nähtavale käputäis vereplekke, peaaegu lillasid, ning ta hakkas plekkidest võtma vatipulgaga proove, millest igaühe pani hoolikalt eraldi pruuni paberkotti.
Clausen oli väike vilgas kuuekümnele lähenev mees, kes oli ligi kümme aastat olnud politsei kriminalistikakeskuse ülemus. Ta oli osalenud Blekingegade bande juhtumi lahendamisel, kogunud tõendeid Kosovo massihaudadest ja olnud tsunami järel Tais. Clausenil oli tema pentsikust välimusest hoolimata käsil abielu number neli, juttude järgi Taani Kuningliku Kapelli jumalikult kauni viiuldajaga, ja kui teda tegutsemas nähti, siis saadi aru, miks. Harilikult valgustasid ta nägu elavaloomulised naerukortsud, sest Clausen oli mees, kes tuli oma koletusliku tööga toime vankumatult head tuju harrastades. Täna ta ei naeratanud.
„Tervist, Werner, rõõm näha. Vaadake, et te midagi ei puutu. Korter on üleni verine, ja meil ei ole tõendid veel kaugeltki kokku kogutud. Vähemasti ei ole kahtlustki, et leidmiskoht ja kuriteokoht on identsed.“ Clausen lõikas noaga hoolikalt vaiba küljest sutsu ja pani verised kiud veel ühte pruuni kotti. „Kõige selle kataloogimine on paras peavalu. Selleks kulub mitu päeva. Ainuüksi vereplekkidest on meil juba praegu üle kuuekümne proovi.“
„Kuradi kurat?!“ Anette kuulis korteri rõhutud meeleolus omaenda juttu kohatult valjusti kõlamas. Ta köhatas ja tasandas häält. „Kas mõrvarelv on olemas?“
„Võibolla,“ vastas Clausen. „Me ei tea ikka veel päris kindlalt, mis on surma põhjus. Aga kasutatud on nuga, ja me panustame sellele. Teda on torgatud terava kitsa teraga, mis üsna hästi passib kokku selle selliga siin.“ Clausen tõstis ettevaatlikult kotist välja läikiva lahti tehtud taskunoa ja näitas Anettele.
„Kas seda on pühitud? Paistab väga puhas?“
„Jah. Kurjategija on seda põhjalikult nühkinud, võibolla isegi pesnud. Aga sellel on olnud verd. Las ma näitan.“ Clausen võttis oma korrastatud tööriistakasti seest steriilsest kotist väikese papipulga ja nühkis kollast vatitupsu noateral. See muutus silmapilk roheliseks. „See reageerib punastele verelibledele,“ selgitas ta.
„Miks see siis meie mõrvarelv ei või olla?“ Anette kummardus nuga lähemalt vaatama.
„Ma ei ole öelnudki, et ei ole. Aga kohtumeedikud palusid meil otsida ka rasket nüri instrumenti. Esialgu ei ole siin korteris midagi, millel oleks jälgi.“
„Muuseas, me hoiatasime ülemist naabrit, et te saadate pärastpoole mõne mehe tema sõrmejälgi võtma,“ tuli talle meelde.
„Väga hea, seda võib Bovin teha.“
„See tsivilist?!“ Anette kõõritas skeptiliselt paneeli juures roomavat kuju.
Clausen tõmbas latekskindad käest ja õngitses välja piluservaga taskuräti, millega laubalt higi pühkida. „Kui sul millegi üle kaevata on, eks siis helista Christiansborgi ja palu paremaid norme. Aga senikaua võiksid sina oma tööd teha ja lasta teistel enda oma teha.“ Ta ajas end sirgu, nii et silmad ulatusid Anette lõua kõrgusele.
Anette laiutas käsi. „Ega ma paha pärast, Clausen.“
Clausen noogutas armulikult ja laskus uuesti põlvili, vatipulgad käes valmis. Anette läks edasi korterisse. Kõik olid täna nii uskumatult ärrituvad. Küllap kuumusest.
*
Köögis resideerus kohtupatoloog Nyboe. Jeppe noogutas talle ja sai morni noogutuse vastu. Laip oli peadpidi vastu seina surutud,