Salauks. Йорн Лиер Хорст
ja näitas Linele maja. Enamik tube olid tühjad, aga suured, neil olid laiadest männilaudadest põrandad, pleekinud tapeedid ja laiad aknalauad väikeste ruutudega akende all.
„Nädala jooksul tulevad töömehed vaatama,“ ütles Sofie. „Ma tahan laed üle värvida ja seintele tapeedi panna, muud polegi eriti vaja teha.“
Line osutas ühele paokil uksele.
„Ja vannituba vajab remonti,“ lisas Sofie ja tegi ukse lahti.
Uksetaguses ruumis oli musta värvi prill-lauaga klosetipott, mõranenud kraanikauss, mille äravooluava ümber paistsid roosteplekid, ja suur vana vann. Aknaid ei olnud ja niiskuse tõttu oli lilleline tapeet seinte küljest lahti tulnud.
„Suur töö,“ kommenteeris Line.
„Päranduse juurde kuulus ka raha,“ naeratas Sofie. „Ja kiiret pole. Keldris on peaaegu uus duširuum.“
„Kas siin on ka kelder?“
Sofie noogutas ja läks trepi poole.
„See on suur ja tühi,“ lausus ta. „Seal on ainult üks vana seif, mida ma ei saa välja visata.“
„Miks ei saa?“
Sofie tasandas lapse toast möödudes häält.
„See on liiga suur,“ ütles ta vaikselt. „Võiks peaaegu arvata, et see toodi keldrisse enne maja ehitamist.“
„Aga miks sa tahad seda välja visata?“ küsis Line tema järel trepist alla minnes. „Seif on ju vahva asi.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.