Mõrv Viirpuu villas. Betty Rowlands
sa selle kõige kõrvalt maalimiseks aega leiad?“
„Kes ütles, et ma maalin?“ Iris näis ühekorraga lõbustatud ja ärritatud olevat.
„Kinnisvaramaakler ütles, et oled kunstnik ja veedad talved välismaal,“ selgitas Melissa. „Vabandust, kui ma valesti aru sain.“
Iris kehitas õlgu ja tegi grimassi. „Tema ütles „kunstnik“ ja sina arvasid kohe, et maalikunstnik,“ pilkas naine. „Tead, on teisigi kunstivorme.“
„Jah, muidugi,“ vastas Melissa pisut pirtsaka tooniga. Sel naisel polnud mingit põhjust nii üleolevalt käituda – oli ju igati loomulik niimoodi arvata. Ta jõi šampanja lõpuni ja püüdis mõelda, kuidas tekkinud kohmakat vaikust katkestada. Iris võttis pudeli ja küünitas end klaase uuesti täis valama. Melissa raputas pead. „Mulle aitab, tänan – homme tuleb raske päev.“
„Kuidas soovid. Kohvi?“
„Jah, palun.“
„Kofeiinivabad oad. Proovisin kuivatatud võilillejuurt, aga see ei meeldinud mulle.“ Iris kadus kööki. Melissa hakkas lauda koristama, kuid korraldus „Las need olla. Mine elutuppa“, sundis teda oma tegevust katkestama.
Sarnaselt Melissa enda majapoolega olid elu- ja söögituba ka siin omavahel ühendatud. Kunagi oli olnud tegu kahe kõrvuti asetseva majapoole elutubadega ja mõlemas oli kamin, mis jagasid korstnajalga. Melissa oletas, et üksi olles sõi Iris köögis. Söögituba jättis tänu lagedatele seintele ja napile mööblile mulje, et seda kasutati harva. Nipsasju või pilte nappis, kardinad olid lihtsad ja igavat tooni, nii luitunud vaipa ei oleks keegi kunstniku – tegelegu ta millega tahes – kodus ette osanud kujutada.
Naise üllatuseks oli elutuba niisama ilmetu ja napilt möbleeritud. Ainsateks värvilaikudeks olid rohelisest klaasist kann nartsissidega ja mõned lapitehnikas padjad. Beežid kardinad, ajast ja arust pruun vaip ja sohva, mida kattis sõjaväetekiga sarnanev kangas, jätsid morni ja masendava mulje, mida pehmendas üksnes koldes leegitsev tuli. Melissa sisenedes tõstis end kaminaesisel vaibal mõnusalt sisse seadnud Binkie pea ja pilgutas oma osaliselt karvadesse mattunud topaaskollaseid silmi.
„Kangaste kujundamine,“ ütles Iris, kes oli kandikule seatud keraamiliste kohvikruusidega ootamatult kohale jõudnud.
„Kuidas palun?“
„Ma olen kangadisainer.“ Naine tõmbas peitsitud plaadiga madala laua lähemale ja pani kandiku käest. „Soovid istuda?“ Ta osutas kamina kõrval seisva khakivärvilise linase kattega tooli suunas ja ulatas Melissale kruusi. „Suhkrut? Piima?“
„Ee … tänan, ei.“ Melissa vahtis ringi ja püüdis kuuldut ja silmale nähtavat omavahel kokku sobitada. Naine rüüpas kohvi, mis oli liiga kuum, ning silmitses otsekui lummatult, kuidas ta võõrustaja, kruus peos, üllatava kergusega tule ette ristijalu istuma vajus.
„Toolid ei meeldi mulle. Ma istun alati põrandal,“ selgitas naine. Ta sirutas käe ja silitas kassi, kes end pulksirgeks ajas, haigutas ja pärast mõned sekundid kestnud põhjalikku olukorra kaalumist perenaisele sülle astus. Iris pani kohvikruusi käest ning võttis kassi kaissu, sättis ta oma jalgade vahele tekkinud pessa ning kummardus, et põsk vastu looma pead toetada. Ta näojooned sulasid jumaldavaks ilmeks ja kass nurrus aina valjemini, silmad otsekui ekstaasis poolsuletud. Stseen mõjus vaat et erootilisena. Melissa, kes tundis seletamatut piinlikkust, veeretas liiga tulist kohvikruusi käte vahel, vahtis tulle ja küsis endalt, kuidas tal õnnestuks viisakalt lahkuda ja koju minna.
„Mu ateljee on ülemisel korrusel,“ sõnas Iris äkki ja ta silmadesse ilmus taas intelligentne sära. „Kui tahad, võin seda sulle mõnikord näidata.“ Ta vaatas toas ringi, samas kui Melissa proovis pominal mingit huvi üles näidata. „Minu taust.“ Ta viipas käega ja kruusist läigatas vaibale kohvi. „Las olla. See ei paista välja.“ Naine õngitses taskust pabersalvrätiku, tupsutas kohviseks saanud kohta ja lennutas paberinutsaka seejärel tulle. „Taust peab alati neutraalne olema. Aitab uutel mõtetel tekkida. Miski ei juhi tähelepanu kõrvale. Millega sina tegeled?“
„Mina kirjutan.“
„Mida?“
„Peamiselt romaane.“
„Milliseid?“
„Krimi, kuritegevus, sedalaadi teemad.“
„Selle kandi rahvalt sa ilmselt eriti inspiratsiooni ei saa. Suurem osa on surmigavad. Aga mina ei laseks sellel infol levida.“
„Vabandust, millisel infol?“
„Mõistagi sellel, et sa kirjutad. Sa ei jõua kolmenigi lugeda, kui nad hakkavad valla lehele ja aiandusühingu infolehele kaastöid tahtma. Ma ei jõudnud siin veel isegi kuut kuud elada, kui see ülbe kaader üritas mind veenda küla rahvamajale kardinaid kujundama!“
„Oled sa siin kaua elanud?“ Irise peaaegu normaalsele kõneviisile tagasi lülitumine oli Melissa jaoks rahustav, kuid see osutus vaid põgusaks leevenduseks.
„Peaaegu kümme aastat. Augustis saab üksteist täis. Ma olen siin vaid märtsist oktoobrini. Cotswoldi talved on liiga külmad ja rõsked.“
„Kas sinu äraolekul hoolitseb keegi maja eest?“
„Üks tüdruk külast astub iga päev läbi. Kontrollib katelt ja söödab Binkiet. Kas sul on majas abilist tarvis? Gloria võib selleks sobida. Väike lipakas, võrdlemisi juhm, aga tööd teeb tublilt.“ Naine oli rääkides kassi aina tugevamini silitanud. Pärast ta viimaseid sõnu sööstis kass ta sülest minema, otsekui oleks ta kannatus viimaks katkenud. Loom seadis end kaminavaiba kaugemas otsas sisse ja jõllitas seal istudes jäise pilguga oma emandat, sabaots tõmblemas ja käpad vaipa sõtkumas.
„Binkie, mu poiss!“ palus Iris mõttelagedalt. „Kas emme pahandas su millegagi ära?“
Melissa tõusis ja pomises, et tal on aeg minekule asutada.
„Ma olen sulle küllakutse eest väga tänulik ja toit oli suurepärane,“ ütles ta, kui nad ukse poole astusid. „Ja mul oleks tõesti kord või paar nädalas abi tarvis. Oleksin tänulik, kui sa seda Gloriale mainiksid.“
„Teen seda. Su seltsis oli tore. Tule varsti jälle,“ ütles Iris. Ta näis taas normaalne olevat ja öeldut tõsiselt mõtlevat.
„Loodetavasti tuled minu juurde sööma, kui olen end sisse seadnud,“ tähendas Melissa.
„Hea meelega,“ vastas Iris. „Aga ära siis unusta, liha ma ei söö!“
„Ei unusta,“ lubas Melissa, ise mõeldes, kas makaronivorm juustuga peaks sobima.
Kolmas peatükk
Kui Melissa oli oma välisukseni jõudnud ja võtme lukuauku pistnud, hõikas Iris „Head ööd!“ ja kustutas oma ukse kohal tule.
Polnud ei kuud, tänavalampide ega valgustatud akende kuma ega isegi tähesära, mis täielikku pimedust leevendanuks. Eluaeg linnas elanud Melissa jaoks olid teda ümbritsev pimedus ja maakoha täielik öine vaikus harjumatud. Suunataju kaotanud ja segaduses naine lõi ukse enda järel kinni ja kobas lülitit otsides käega elutoa seina. Tal polnud selle asukohast aimugi, ta peas valitses täielik tühjus. Taskulambi oleks pidanud kaasa võtma. Kui tobe on omaenda kodus sedasi ära eksida! Kuigi see polnud veel päris kodu. See tintmusta üksildusse uppunud paik nimeta tee lõpus oli tundmatu territoorium. Naine oli sissetungija võõras majas, kus Jacko-nimeline vana mees oli üksinduses elanud ja surnud.
Aubrey oleks kindlasti taskulambi peale mõelnud. Aubrey mõtles alati kõige peale. Aga Aubrey oli sadade miilide kaugusel ja see kaugus nende vahel oli naise enda tekitatud. Oh issand, mõtles Melissa, kus see kuradi lüliti ometi on.
Viimaks leidis ta selle üles. Üksiku pirni kalgis kumas mõjus ta mööbel selles võõras keskkonnas tundmatu, vaat et vaenulikuna. Aga milline tuba ei tunduks palja lambipirni all jubedana. Homme pakib ta esimese asjana