Mõnikord ma valetan. Alice Feeney
tõmbub mu ihul pingule. Ta asetab käe õrnalt tagasi ning jalutab teisele poole voodit. Teine õde, oletan, et just need nad on, seisab voodijalutsis. Kuulen paberi krabinat uudishimulike sõrmede vahel ja kujutan ette, et ta loeb seal romaani või mu haiglatoimikut. Helid muutuvad teravamaks.
„Viimane, kes on üle anda, siis võid minna. Mis temaga juhtus?“ küsib mulle lähemal olev naine.
„Tuli eile hilisõhtul sisse. Mingi õnnetus,“ vastab teine, kes rääkides liigub. „Laseks õige veidike päevavalgust sisse, vaatame, kas läheb pisut rõõmsamaks.“ Kuulen akna eest tõmmatavate kardinate tõrksalt kriipivat heli ja leian end varjundi võrra heledamas hämaruses. Siis, ilma hoiatuseta, torkab miski terav mulle käsivarde. See on ebamaine tunne ja ma tõmbun valust kokku. Tajun, kuidas midagi jahedat voolab naha alla, imbub ihusse, kuni saab osaks minust. Nende hääled toovad mu tagasi.
„Kas lähisugulasele on helistatud?“ küsib vanema häälega õde.
„Abikaasale. Prooviti mitu korda, otse kõneposti,“ vastab teine. „Oleks arvanud, et mees märkab, kui naine on esimesel jõulupühal kadunud.“
Esimene jõulupüha.
Sorin oma mäluraamatukogus ringi, kuid liiga paljud riiuleist on tühjad. Ma ei mäleta jõuludest midagi. Harilikult veedame need koos minu perega.
Miks pole kedagi minu juures?
Märkan, et suu on kohutavalt kuiv, ja tunnen hüübinud vere maitset. Annaksin tilga vee eest mida tahes ning kaalun, kuidas võita nende tähelepanu. Keskendun tervenisti suule, et huuled võtaksid kuju ja jätaksid jälje, kuitahes pisikese, kurdistavasse vaikusesse, ent midagi ei juhtu. Olen iseenda sees lõksus viibiv vaim.
„Noh, olgu, lähen ära koju, kui sulle sobib.“
„Näeme hiljem, tervita Jeffi.“
Uks avaneb ning ma kuulen kauguses raadiot. Kõrvu kandub tuttavlik hääl.
„Ta töötab muideks „Kohvihommikus“. Kui ta sisse toodi, leiti käekotist töökoha läbipääsuluba,“ räägib õde, kes asutab lahkuma.
„Kas praegu ka? Pole temast kunagi kuulnud.“
Ma kuulen teid!
Uks langeb kinni, vaikus naaseb ning siis olen ma kadunud, mind pole enam, karjun hääletult pimeduses, mis on neelanud mu endasse.
Mis minuga juhtus?
Sisemisest appikarjest hoolimata olen väliselt vaikne ja täiesti liikumatu. Päriselus makstakse mulle selle eest, et ma raadios räägin, aga nüüd olen sunnitud vaikima, nüüd olen ma eikeegi. Pimedus paneb mõtted peas pekslema, kuni ukse taasavamise heli katkestab kõik. Oletan, et ka teine õde lahkub minu juurest, ning tahan valjusti hõigata, anuda teda jääma, selgitada, et olen ainult küülikuurus pisut eksinud ja vajan veidi abi, et tagasiteed leida. Ent ta ei lahku. Ruumi on sisenenud keegi teine. Tunnen tema lõhna. Kuulen tema nuttu ning tajun teda haaravat kabuhirmu, kui ta mind vaatab.
„Mul on nii kahju, Amber. Ma olen nüüd siin.“
Ta hoiab mu kätt natuke liiga kõvasti. Mina olen see, kes on iseend kaotanud, tema kaotas mu aastaid tagasi ja nüüd mind ei leitagi üles. Tuppa jäänud õde väljub, et anda meile ruumi või privaatsust või ehk lihtsalt sellepärast, et ta hoomab, et olukord on liiga ebamugav, et miski pole nii, nagu olema peaks. Ma ei taha, et ta läheks, ma ei taha, et ta jätaks mind temaga üksi, aga ma ei tea, miks.
„Kas sa kuuled mind? Palun, ärka üles,“ kordab ta ikka ja jälle.
Mu vaim kohkub tema hääle kõlast tagasi. Kruustangid kolju ümber pigistavad veel kõvemini, nagu muljuks tuhat sõrme mul meelekohti. Ma ei mäleta, mis minuga juhtus, aga ma tean vankumatu veendumusega, et see mees, minu abikaasa, oli sellega kuidagi seotud.
Siis
Esmaspäev, 19. detsember 2016 – õhtupoolik
Algul olin tänulik, kui Matthew ütles, et võin võtta ülejäänud päeva vabaks. Meeskond oli juba lõunaks laiali pudenenud, mis tähendas, et võin vältida liigseid küsimusi või teeseldud osavõttu. Alles nüüd, kui rajan endale Oxford Streetil turistide ja poodlejate summas teed nagu vastuvoolu ujuv lõhekala, taipan, et ta tegi seda omaenda huvides; mitte ükski mees ei taha istuda ja vahtida pisaraplekilist nägu teadmisega, et ta ise on vastutav.
Kuigi on detsembrikuine õhtupoolik, on taevas eresinine, päike pressib hajusate, veel sündimata pilvede vahelt välja, et luua uduvine ja kõheluse taustal illusioon ilusast päevast. Ma lihtsalt pean peatuma, et järele mõelda, ja seda ma teen. Kohe keset rahvarohket tänavat, kõigi teiste meelehärmiks.
„Amber?“
Tõstan pilgu naeratava näoga pikale mehele, kes seisab otse minu ees. Algul ei meenu midagi, ent siis vilksatab äratundmine, millele järgneb mälestuste tulv: Edward.
„Tere, kuidas käsi käib?“ õnnestub mul sõnada.
„Suurepäraselt. Rõõm sind näha.“
Ta suudleb mind põsele. Ma ei pruugiks hoolida, kuidas ma välja näen, kuid mähin käed endale ümber, nagu püüaks end peita. Märkan, et ta paistab peaaegu täpselt samasugune. Ta pole vaat et üldse vanemaks jäänud, hoolimata neist kümnest aastast, mis peaks olema möödas ajast, mil teda viimati nägin. Ta on päevitunud, nagu oleks just naasnud mõnelt soojalt maalt, blondid salgud pruunidel juustel, ei mingit märki hallist. Ta tundub nii terve ja puhas ning mõnuleb endiselt omaenda kuldpruunis nahas. Tema riided näivad uued, hinnalised, ning ma oletan, et ülikond tema pika villase mantli all on rätsepatöö. Maailm oli tema jaoks alati liiga väike.
„Kas sinuga on kõik korras?“ küsib ta.
Mulle meenub, et olin nutnud, küllap näen õudne välja. „Jah. Noh, ei. Sain just natuke halbu sõnumeid, see on kõik.“
„Kurb kuulda.“
Ma noogutan, samas kui tema ootab vestlust, mille puhul ma ei tea, kuidas seda jätkata. Näib, et mulle meenub üksnes see, kui rängalt ma teda kord haavasin. Tegelikult pole ma kunagi selgitanud, miks ma ei võinud teda enam näha, lihtsalt lahkusin ühel hommikul tema korterist, eirasin kõnesid ja lülitasin ta täielikult välja. Ta õppis Londonis nagu minagi. Elasin endiselt kodus, nii et peatusin tema korteris nii tihti kui võimalik, kuni kõik sai läbi, siis ei naasnud ma sinna enam iial.
Naine, kes käigu pealt telefoni näpib, komistab mulle otsa. Ta vangutab pead, nagu oleks minu süü, et ta ei vaata, kuhu astub. See tõuge raputab mõned sõnad peiduurkast välja.
„Kas tulid jõuluks Londonisse?“ küsin.
„Jah. Õigemini kolisin just oma tüdrukuga siia üle, uus töö pealinnas.“ Peagi asendub minu kergendustunne millegi muuga. Loomulikult on ta edasi liikunud. Veenan end, et rõõmustan tema pärast, ning sunnin oma nägu vastama mitte nii väga innuka naeratusega, saatjaks nüri noogutus.
„Näen, et praegu pole sobiv aeg,“ ütleb ta. „Aga vaata, siin on mu nimekaart. Tore oleks mõnikord juttu ajada. Mul on kellegagi kohtumine ja ma hakkan hiljaks jääma, ent oli rõõm sind näha, Amber.“ Võtan kaardi ja üritan veelkord naeratada. Ta puudutab mu õlga ning kaob rahva sekka. Ta ei jõudnud ära oodata, millal ükskord minema saab.
Korjan kokku iga tillemagi tüki iseendast ning lülitun autopiloodile. Jalad kannavad mind väikesesse baari kohe Oxford Streeti servas. Tavatsesin käia siin koos Pauliga, kui hakkasime kohtuma. Enam me siin ei käi, ei meenugi, millal me viimati väljas käisime. Mõtlesin, et kodune koht tekitab minus turvatunde, aga ei tekita. Tellin suure klaasi punast veini ja manööverdan end ainsa vaba laua äärde kaminatule lähedal. Seal pole valvet. Nihutan tooli pisut eemale, ehkki tahan saada sooja. Vahin üksisilmi oma Malbeci klaasi, blokeerin edukalt sesoonset kaost, mis ümberringi tormleb.
Mul on tarvis ümber veenda naine, kellele ei meeldi, et ma kellelegi meeldin, ning kui jõllitan oma jooki piisavalt