Tõeprojekt. Clare Pooley
et mäletas selle konkreetse äri erinevaid elujärke ning need rebenesid ta mälus lahti nagu remonditava toa vanad maha kistavad tapeedikihid. Kunagi kuuekümnendatel oli siin lihtne angerjat ja kartuliputru pakkuv söögikoht, kuni angerja järele ei olnud enam nõudlust ning ruumidesse kolis sisse plaadipood. Kaheksakümnendatel oli seal videolaenutus ning seejärel kommipood, mis kadus alles paar aastat tagasi. Angerjad, vinüülplaadid ja videokassetid olid kõik ajaloo prügikasti visatud. Isegi kommid olid nüüd demoniseeritud ja neid peeti süüdlaseks selles, et lapsed üha paksemaks läksid. Kommide süü see nüüd küll ei saanud olla? Lapsi endid tuli süüdistada või nende emasid.
Ta oli Tõeprojekti mahajätmiseks päris kindlasti õige koha valinud. Talle meeldis, et kui ta tellis piimaga tee, ei küsitud temalt keerulisi küsimusi, mis sorti tee ja mis sorti piim peaks olema. Tee toodi korralikus portselantassis ja mitte keegi ei tahtnud Juliani nime teada. Juliani nimi oli harjunud olema kirjutatud lõuendi alumisele servale. See ei tundnud end mugavalt kohvitopsile kirjutatuna, nagu Starbucksis tehti. Julianil tuli seda meenutades judin selga.
Ta oli istunud pehmes kriimulises nahktugitoolis Monica kohviku kaugemas nurgas raamaturiiulite vahel, kohas, mida ta oli naist kuulnud Raamatukoguks nimetamas. Maailmas, kus kõik oli elektrooniliseks saanud ning paber kadus inimsuhtlusest suure kiiruga, oli Julian avastanud Raamatukogu, kus vanade raamatute lõhn segunes värskelt jahvatatud kohvi aroomiga, ning see oli imeliselt nostalgiline.
Julian mõtiskles, mis selle väikese kaustikuga, mille ta sinna oli jätnud, edasi juhtuda võis. Mehel oli tihti tunne, nagu haihtuks ta tasapisi endast jälge maha jätmata. Ühel päeval mitte eriti kauges tulevikus vajub ta pea lõpuks vee alla ning temast ei jää pinnavirvendustki järele. Selle kaustiku abiga näeb vähemalt üks inimene teda korralikult. Ja seda teksti kirjutada oli mõnus tunne, just nagu sõlmiks ta lahti oma ebamugavate kingade paelad ning annaks jalgadele hingamisruumi.
Ta kõmpis edasi.
4. HAZARD
Oli esmaspäeva õhtu ja sealjuures juba üsna hiline õhtu, kuid Timothy Hazard Ford, keda kõik Hazardina tundsid, lükkas kojuminekut edasi. Ta teadis kogemustest, et ainus viis vältida nädalalõpu järgset pohmakat on pidu edasi panna. Ta oli hakanud töönädala algust üha rohkem ja rohkem edasi lükkama ning nädalavahetust varem alustama, kuni need kaks nädala keskel enam-vähem kokku said. Umbes kolmapäeviti tekkis lühike õuduseaeg ja seejärel oli ta jällegi tsüklis.
Hazard polnud ühtegi töökaaslast suutnud tol õhtul kesklinna baare kammima meelitada, nii et ta läks Fulhamisse tagasi ja peatus kohaliku veinibaari ees. Mees libistas pilguga üle hõreda külastajaskonna, et kedagi tuttavat leida. Ta märkas hernekeppkõhna blondiini, kes oli jalad ümber baaripuki põiminud ja lösutas ülakehaga baarileti kohal nagu glamuurne paindega kokteilikõrs. Mees oli üpris kindel, et blondiin on selle naise trennikaaslane, kellega ta sõber Jake väljas käis. Tal polnud aimugi, mis blondiini nimi võis olla, kuid ta oli ainus inimene, kes tundus napsukaaslaseks sobivat, ning hetkel tegi see naisest tema parima sõbra.
Hazard läks blondiini juurde, naeratades just nii, nagu ta sellistes olukordades tavatses naeratada. Mingi kuues meel sundis naise tema poole pöörduma ning ta viipas naeratades vastu. Bingo. See toimis iga kord.
Nagu selgus, oli naise nimi Blanche. Tobe nimi, mõtles Hazard, ja küllap tema juba tundis asja. Ta upitas end laisalt naise kõrvale baaripukile ning naeratas ja noogutas, kui blondiin tutvustas teda oma sõprade seltskonnale, kelle nimed hõljusid mehe ümber õhus nagu seebimullid ja plaksatasid mingit muljet jätmata lõpuks lõhki. Hazardit ei huvitanud, mida need inimesed oma nimeks ütlesid, teda huvitas vaid nende tahtejõud ja võib-olla ka kõlblus. Mida vähem seda oli, seda parem.
Hazard jõudis kergesti oma tavalisse sõiduvette. Ta võttis taskust pangatähtede rulli ning käristas demonstratiivselt kõigile välja, kasvatades tellimused klaasidelt pudelitele ning veinilt šampanjale. Ta lükkas letti mõned oma pommikindlaks testitud anekdoodid. Ta võttis läbi oma sõpruskonna pika nimistu, et leida sealt ühiseid tuttavaid, ning jutustas nende kohta nilbet keelepeksu, teinekord seda ise välja mõeldes.
Seltskond koondus ümber Hazardi nagu alati, kuid pikapeale, sedamööda, kuidas baarileti taga seina küljes rippuv suur vaksalikell tunde luges, jäi kaaskond üha hõredamaks. „Peab minema, täna on alles esmaspäev,” vabandasid nad, või „Homme tuleb raske päev” või „Pean end nädalavahetusest välja puhkama, teate ju küll, kuidas sellega on”. Lõpuks, kella üheksaks olid vaid Hazard ja Blanche kohale jäänud. Hazard tajus, et Blanche valmistub lahkuma, ja tundis paanikat tekkimas.
„Kuule, Blanche, kell on veel vähe. Miks sa ei võiks minu juurest läbi astuda?” küsis ta, asetades käe naise käsivarrele, nagu kõike pakkudes, ehkki tegelikult ei pakkunud midagi.
„Muidugi. Miks mitte?” vastas naine, just nagu mees oli kindlalt arvanud.
Baari pöörduks tõukas nad tänavale. Hazard pani Blanche’ile käe ümber, vantsis üle tänava ning tuias kõnniteed mööda edasi märkamata ja hoolimata, et nad selle terves laiuses enda alla võtsid.
Ta ei pannud väikesekasvulist brünetti teesuluna enda ees seismas tähele enne, kui oli juba hilja. Ta koperdas naisele otsa ja taipas siis, et naisel oli käes klaas punase veiniga, mis tal nüüd päris naljakalt nägu mööda alla voolas ja mehe Savile Row’ särgile midagi noahaava taolist värvis.
„Oh, kurat küll,” kirus mees süüdlast põrnitsedes.
„Kuule, sina kõndisid mulle otsa!” vastas naine põlglikult. Ta nina otsas õõtsus veinitilk nagu tõrkuv langevarjusportlane ning kukkus siis alla.
„Mida paganat sa enda meelest teed, seistes keset kõnniteed, veiniklaas käes?” käratas Hazard naisele vastu. „Kas sa ei või juua baaris nagu normaalne inimene?”
„Kuule, jäta nüüd, läheme edasi,” meelitas Blanche ja tema itsitamine käis mehele närvidele.
„Loll lits,” ütles Hazard Blanche’ile vaikselt, et arvatav loll lits seda ei kuuleks. Blanche hakkas uuesti itsitama.
Päris mitu mõtet põrkasid Hazardi peas raginal kokku, kui valjusti plärisev äratuskell ta üles ajas. Esiteks: ma pole maganud rohkem kui kolm tundi. Teiseks: mul on täna veel hullem olla kui eile, mida kuradit ma ometi mõtlesin? Kolmandaks: mu voodis on blondiin, kellega ma ei taha mingit tegemist teha ja kelle nimi mulle meelde ei tule.
Õnneks oli Hazard varemgi sellises olukorras olnud. Ta virutas alarmi vait, kuni tüdruk veel magas, suu ammuli nagu Jaapani seksinukul, ja võttis ettevaatlikult blondiini randmest kinni, et ta käsi oma rinnalt ära tõsta. Naise käsi rippus lõdvalt nagu surnud kala. Mees asetas selle ettevaatlikult kortsus ja läbi higistatud linadele. Paistis, et voodikaaslane oli nii suure osa oma näost padja külge jätnud – seal oli huulepulga punast, silmavärvi musta ja naha elevandiluuvalget –, et mees imestas, kuidas naisel üldse veel mingi nägu peas oli. Hazard upitas end voodist välja ning võpatas valust, kui ta aju piljardikuulina vastu kolpa kõmatas. Ta komberdas toa nurka kummuti juurde ning just nagu ta oli lootnudki, oli seal paberitükk kritseldusega: TA NIMI ON BLANCHE. Issand, ta oli ikka üks osav sell.
Hazard käis duši all ning riietus nii vaikselt ja kähku kui sai, otsis puhta paberitüki ja kirjutas kirjakese:
Kallis Blanche, sa olid magades nii rahulik ja ilus, et ma ei raatsinud sind äratada. Aitäh selle öö eest. Sa olid jumalik. Kui ära lähed, palun pane välisuks kindlasti korralikult kinni. Helista mulle.
Kas naine oli tõesti jumalik? Kuna mehel polnud mäluraasugi umbes alates eile õhtul kella kümnest, kui ta diiler oli kohale ilmunud isegi kiiremini kui tavaliselt, arvestades, et oli esmaspäev, ei olnud tal sellest sooja ega külma. Ta kirjutas sedeli allserva oma telefoninumbri, hoolikalt jälgides, et kahe numbri kohad saaksid vahetatud ja sellest mingit kasu poleks, ning jättis sedeli soovimatu külalise kõrvale padjale. Ta lootis, et tema tagasituleku ajaks pole naisest korteris mingit jälge järel.
Hazard