Sina. Caroline Kepnes
„Selgita mulle palun veel üks kord, mis kasu sellest faking kaunite kunstide magistri pasast on, kui sa just Lena Dunham ei ole?”
„Ma arvan, et äkki saab õpetajaks hakata?” ütleb Lynn ja sügaval sisimas on Lynn surnud, nagu laip. Ta postitab metoodiliselt, lausa kliiniliselt Instagrami, nagu koguks ta enda kaitseks tõestusmaterjali, nagu kogu tema elu oleks pühendatud selle tõestamisele, et tal üldse on elu. Ta mõnitab kõva häälega su kirjandusõhtu Lulu’s tviiti, samal ajal kui ta ise tviidib, kui tohutult elevil ta on üritusel #kirjandusõhtuLulus, ja ma ju räägin, Beck, ma lihtsalt ei või.
Lynn jälle: „Mis sa arvad, kas see on nagu kunstinäituse avamine, kus sa käid ühe korra ja sellest piisab, või hakkab see olema nagu … iganädalane asi?”
„Kas mina panen lava püsti iga kord, kui ma mõne disaini valmis saan?” targutab Chana. „Ei, ma töötan selle kallal ja töötan selle kallal siis veel, kuni mul on kollektsioon. Ja siis töötan ma selle kallal veel.”
„Kas Peach tuleb?”
„Ära seda küll kõva häälega välja ütle.”
Ilmselt räägivad nad sellest pikast tüdrukust, kes kunagi ei naerata, aga ega ma ei saa neilt ju küsida.
„Sorri.” Lynn ohkab. „Kunstinäituste avamisel pakutakse vähemalt tasuta veini.”
„Kunstinäituste avamisel pakutakse vähemalt kunsti. Väga vabandan, aga mingi faking kauboi?”
Lynn kehitab õlgu ja see kõik jätkub, see on nagu kuulipilduja, mis ei jää seisma, ei suuda seisma jääda.
„Ja kas me võiks palun ta riietusest rääkida?”
„Ta üritab liiga palju. See on suht kurb.”
„Mis faking värk nende sukkpükstega on?”
Lynn ohkab ja tviidib midagi ja ohkab ja kuulipilduja võtab viimaseks raundiks hoo sisse.
„Pole siis ime, et ta Columbiasse sisse ei saanud,” nähvab Chana.
„Mul on selline tunne, et see on kõik Benji süü,” ütleb Lynn. „Mul on Beckist kahju.”
Benji?
„Noh, niimoodi lihtsalt juhtub, kui sa sotsiopaadist peolooma armunud oled.”
Ainus, mida ma kuulsin, on armunud, ja sa armastad teda ja sa valetad neile, oma arvutile, iseendale ja sa arvad, et nad ei tea seda, aga nad teavad seda ja oh ei. Benji. Ei.
Ma pean püsima lainel, olema kohal, ja Lynn ohkab. „Sa oled õel.”
„Ma räägin lihtsalt, nagu asjad on.” Chana turtsub. „Benji on ennast täis väike jobu. Muud ta ei tee, kui ainult kammib end ülehinnatud narkootikumidest sassi ja asutab kujuteldavaid ärisid.”
„Mida Benji õppis?” tahab Lynn teada.
„Keda huvitab?” nähvab Chana ja mind huvitab ja ma tahan rohkem teada ja ma tahan nutta ja ma ei taha, et sa oleksid armunud kellessegi, kes pole mina.
„Noh, mina ikkagi tahaks, et ta Becki vastu kenam oleks,” ütleb Lynn.
Chana pööritab silmi ja krõmpsutab jääkuubikuid ja ta ei ole nõus. „Tead, milles asi on? Beck on ennast täis. Ja Benji on ennast täis. Mul ei ole neist kummastki kahju. Beck kutsus meid siia ja teeskleb, et ta on kirjanik, ja Benji teeskleb kogu maailma ees, et ta on mingi faking käsitööline. Mida veel. Nad on mõlemad lihtsalt iseendasse armunud. Me ei räägi siin ülimalt tundlikest piinatud hingedest, kes kirjutavad maailma trööstitusest või mida iganes.”
Lynnil on igav ja minul samuti. Ta üritab Chanat tolle lõputust tiraadist kõrvale kallutada. „Ma tunnen ennast nii paksuna praegu.”
Chana oigab. Tüdrukud on õelad. „Näed kogu seda paska Benji orgaanilise soodavee firma kohta?” küsib ta. „Brooklyn tekitab minus tahtmise kolida LAsse, osta kast Red Bulli ja rokkida Mariah Carey järgi.”
„Sa peaksid seda tviitima,” ütleb Lynn. „Aga mitte niimoodi õelalt.”
Sa kallistad parajasti teisi kirjanikke ja see tähendab, et sa tuled kohe siia ja Lynn muutub lõpmata kenaks. Ta naeratab tobedalt. „Mul on temast kahju.”
Chana nuusatab. „Mul on neist kauboidest kahju. Nad on paremat väärt.”
Sa longid nende laua juurde, mis tähendab, et nad peavad lõpetama sinust rääkimise, ja mul on nii hea meel, kui sa viimaks kohale jõuad ja oma kahepalgelisi sõpru kallistad. Nad plaksutavad vaikselt ja laulavad sulle võltsi kiidulaulu ja sa kulistad oma viski alla, nagu võiksid sa joomise eest Pulitzeri auhinna saada.
„Daamid, ma palun,” ütled sa ja sa oled rohkem švipsis, kui mulle tundus. „Kesse ikka nii palju komplimente ja kokteile taluda jaksab.”
Chana paneb käe sinu omale. „Kullake, äkki rohkem kokteile polegi vaja?”
Sa tõmbad oma käe ära. See oled sünnitusjärgne sina. Sa andsid sellele loole elu ja mis nüüd edasi saab? „Kõik on hästi.”
Lynn viipab ettekandjale. „Kas me saaks hästi kiirelt palun kolm kurgiviskit? Sellel tüdrukul siin on julgustuseks vägijooki vaja.”
„Mul ei ole julgustuseks midagi vaja, Lynn. Ma just läksin sinna lavale ja lugesin ühe loo ette.”
Chana suudleb sind otsaette. „Ja sa lugesid seda lugu sitaks hästi.”
Sa ei jää teda uskuma ja lükkad ta eemale. „Käige te mõlemad õige persse.”
On hea, et ma näen sellist külge sinust, seda vastikut purjutajat. On hea tunda kõiki külgi, kui sa kedagi armastama hakkad, ja ma vihkan su sõpru nüüd natukene vähem. Nad vaatavad teineteisele otsa ja sina heidad pilgu baari poole. „Kas Benji läks juba ära?”
„Kullake, kas ta pidi ka tulema?”
Sa ohkad, nagu oleks seda varemgi juhtunud, nagu ei oleks sul praegu selle jaoks kannatust, ja sa võtad kätte oma mõranenud telefoni. Lynn napsab selle ära.
„Beck, ei.”
„Anna mu telefon siia.”
„Beck,” ütleb Chana. „Sa kutsusid teda ja ta ei ilmunud välja. Las olla. Jäta ta rahule.”
„Te lihtsalt vihkate Benjit,” ütled sa. „Mis siis, kui temaga juhtus midagi?”
Lynn vaatab mujale ja Chana norsatab. „Mis siis, kui ta on … sitapea?”
On näha, et Lynn ei taha sellest kõigest enam mitte kunagi rääkida. Teist kolmest on tema see, kes lahkub lõpuks New Yorgist mõnda väiksemasse, lihtsamini talutavasse linna, kus ei ole kirjandusõhtuid, kus tüdrukud joovad veini ja kus laupäevaõhtuti mängib kohalikus plaadimasinas Maroon 5. Ta pildistab üles oma vältimatult sündivad beebid samasuguse naudinguga, nagu ta pildistab kokteiliklaase, tühje pokaale ja oma kingi.
Aga Chana on pühendunud, temast saab meile veel pikaks ajaks viies ratas. „Beck, kuula mind. Benji on sitapea. Okei?”
Ma tahan karjuda JUST, aga ma istun. Liikumatult. Benji.
„Kuula, Beck.” Chana ei jäta järele. „Mõned kutid lihtsalt on sitapead ja sa pead sellega leppima. Sa võid talle kõik maailma raamatud kokku osta, aga tema on ikkagi Benji. Temast ei saa iialgi Benjamini või – jumal hoidku selle eest – Beni, sest ta ei pea seda olema, sest ta on igavene mees-titt, okei? Tema ja ta lollakas soodavesi võivad perse minna ja samamoodi ta väärakas nimi. Nagu päriselt ka, Benji? Kas ta teeb nalja või? Ja siis veel, kuidas ta seda hääldab, nagu oleks see mingi Aasia või Prantsuse nimi. Ben Džiiii. Kutt, lihtsalt mine perse.”
Lynn ohkab. „Ma ei olegi sellele kunagi eriti mõelnud. Benji. Ben Džii. Džiisus, Ben.”
Nüüd