Eestimaal kasvatatud kõrvitsalised. 100 kõrvitsatoidu retsepti. Heli Kuusk

      Kõrvitsaseemneid süües puhastame oma organismi mürkainetest, lisaks sisaldavad seemned asendamatuid oomega-3 ja -6 rasvhappeid. seemnetes on tsinki, mis on teadupärast suurepärane antioksüdant. läbi aegade on loodusliku ravivahendina söödud kõrvitsaseemneid usside ja muude parasiitide väljutamiseks organismist. Kui seemned röstida koos kestadega ja neid selliselt süüa, saame hulgaliselt kiudaineid, mida tänapäeva töödeldud toidus tihtipeale napib.

      KÕRVITSATE KASVATAMINE

      Kõik kõrvitsad vajavad kasvuks väga palju valgust ja soojust ning ohtralt niiskust.

      Taimede ettekasvatamine

      Kõrvitsataimed tuleb avamaale istutamiseks kindlasti ette kasvatada. Kõige mugavam on taimi ette kasvatada külmkasvuhoones, kus neil on kasvamiseks piisavalt valgust, mida toas napib – aknalaual kasvades venivad taimed tihti välja.

      Et seemned kiiremini tärkaks, võib neid eelnevalt leotada ööpäeva jooksul vee sees. seejärel asetatakse seemned märja lapi vahele ja neid hoitakse soojas kohas, kuni idud nähtavale tulevad. alles siis võib seemned pista potti mulla sisse. Ettekasvatamiseks sobivad kõige paremini potid, mille läbimõõt on 6–10 cm. Ühte potti võib külvata mitu seemet ja hiljem näpistada viletsamad taimed ära, jättes kasvama kõige ilusama ja tugevama taime. idanemise ajal ei tohiks temperatuur kindlasti langeda alla 10°C, sest

      Siis lähevad seemned piimale ja ei tärka.

      Taimede ettekasvatamiseks tuleks arvestada keskmiselt 3 nädalat. Ettekasvatamine võib kesta ka kauem, aga sellised juhul tuleks seemned külvata suuremasse potti, et taimel oleks piisavalt kasvuruumi.

      Ümberistutamine avamaale

      Taimed istutatakse avamaale alles pärast seda, kui suured öökülmad on möödas. Enne püsivale kasvukohale viimist on taimi kasulik välisõhuga karastada: selleks tuleb taimed tõsta päeval kasvuhoonest välja ja õhtuks sisse tagasi.

      Ümberistutamisel tuleks kõrvitsataimedega toimetada ettevaatlikult ning taimed tuleb ümber istutada kindlasti koos mullapalliga: nii ei saa juured vigastada ja taimed hakkavad kohe jõudsalt kasvama. Ümberistutamisel tuleb jälgida, et taimede idulehed jääksid mullapinnale. Pärast ümberistutamist tuleb taimi rohkesti kasta.

      Kõrvitsataimed istutatakse vahekaugusega 1–2 meetrit, olenevalt sordist.

      Kui tegemist on suureviljalise kõrvitsaga, tuleks taimede vaheks arvestada kindlasti vähemalt 2 meetrit, väikesele patissonipõõsale piisab ka 1–1,5 meetrist.

      Esialgu on mõistlik noored taimed looriga katta, nii koguvad taimed kiiresti jõudu ja hakkavad kohe jõudsalt kasvama. Katteloor kaitseb taimi ka siis, kui mõni hiline öökülm peaks maapinda külastama. loor eemaldatakse vahetult enne seda, kui taimed õitsema hakkavad: kõrvits on risttolmleja taim ning peamised tolmeldajad on mesilased ja kimalased, kes peavad õitele ligi pääsema.

      Soojalembelistele kõrvitsatele võib augustis katteloori tagasi peale panna.

      Sobiv kasvukoht ja pinnas

      Kasvukoha valikul tuleks arvesse võtta, et kõrvitsad vajavad kasvamiseks päikeselist, soovitatavalt lõunapoolset kasvukohta, mis oleks kaitstud tuulte eest. tugevad tuuled vigastavad taimede lehti, mis mõjutab otseselt saagikust. tuulekaitseks võib taimeridade vahele istutada kõrgemaid kultuure, mis tuule kinni hoiavad, nagu mais, põlduba, päevalill või söödakapsas.

      Oleme ikka harjunud kõrvitsat kompostihunnikus kasvatama, kuid kõrvits kasvab väga hästi ka täiesti tavalisel põllumullal. muld ei tohi vaid olla tihke ja külm, vähese vee ja madala huumusesisaldusega. samuti ei talu kõrvitsad happelisi muldi. sõnniku– või rammusa kompostihunniku otsas kasvatamisel peituvad ka omad ohud – nimelt võib kõrvits endasse pinnasest liiga palju nitraate imada.

      Eelviljadest on kõrvitsale väga sobilik kartul. Kindlasti ei tohiks kõrvitsaid istutada mullale, millel on eelnevalt kasvatatud teisi kõrvitsalisi, sealhulgas ka kurke – vahe peaks olema vähemalt 3–4 aastat, et hoida haigused-kahjurid kontrolli all.

      Hooldus kasvuperioodil

      Kõrvitsal on võimas juurestik ja see tungib väga sügavale maapinda, kust taim endale vajalikke toitaineid ja vett ammutab. Kui põld on sügisel orgaanilist väetist saanud, pole vaja toitainete pärast muretseda: kõrvits saab hakkama.

      Põuaperioodil vajab kõrvits ohtrat kastmist. Kasta tuleks kindlasti leige veega ja kastmine peaks toimuma ennelõunasel ajal, siis jõuavad taimed kuivada ja oht haiguste tekkeks on väiksem. mitte mingil juhul ei tohi kõrvitsaid kasta külma veega! Kastmisel tuleb jälgida, et taime lehed ei saaks märjaks: kastmine peab toimuma otse juurte lähedalt. Kõrvitsataimedele ei sobi vihmutamine, sest niiskus soodustab haiguste teket. Kui on soov saada suuri vilju, tuleks taimele kasvama jätta vaid mõned viljad. väikeseviljalistele kõrvitsatele võib vilju külge jätta rohkem, kuni 10 tükki. Ülejäänud viljad tuleb eemaldada.

      Kasvuruumi puudusel võib taime varsi kärpida. Kärpimisel on oluline jälgida, et viljast kõrgemal jääks varrele kasvama 3–4 lehte. murtud varreots tuleks katta mullaga, et taim liigselt mahla ei kaotaks. mõne aja pärast hakkavad kärbitud varrel lehekaenaldest tekkima uued võrsed: ka need tuleks eemaldada, siis saab taim kogu oma jõu suunata viljade kasvatamisele.

      Suuremate viljade alla on soovitatav asetada lauajupid, et vältida vilja otsest kokkupuudet mullaga. Eriti oluline on selline teguviis vihmasel suvel, mil viljad kipuvad kergesti mädanema minema.

      Kõrvitsate kasvatamisel tuleb meeles pidada üht. Tihti oleme harjunud kõrvitsatelt ise seemneid võtma ja hiljem pettume, kui seemnest kasvanud taimede viljad pole sama ilusad ja maitsvad, kui seda olid eelmisel aastal kasvanud taimede viljad. Põhjus on väga lihtne: sama liigi eri sortide vahel toimub risttolmlemine, mida tuleb ette ka näiteks siis, kui naaber elab lähedal ja kasvatab kõrvitsaid. Samas on teada, et ristumist eri liikide vahel esineb väga harva.

      Meie kliimas saab edukalt kasvatada ka soojalembelisi kõrvitsaid, nagu muskuskõrvits ning teised huvitavad ja kummalise kujuga viljadega kõrvitsad. Kasvatamisel tuleb muidugi rohkem vaeva näha ja et saaki saada, peab jahedamate ilmadega katteloori appi võtma. Eriti hea abivahend on talveloor, mis on veidi paksem ja hoiab paremini sooja kui tavaline loor.

      Saagikoristus ja säilitamine

      Olenevalt sordist saab kauasäilivaid vilju koristada augusti lõpust kuni septembri lõpuni, mil kõrvitsad on omandanud sordile iseloomuliku värvuse, kuid kindlasti tuleb viljad ära korjata enne öökülmasid. Öökülmadest kahjustatud kõrvitsad ei säili kuigi kaua. On ka kõrvitsasorte, mille viljad valmivad alles peale paarikuulist seismist.

      Saaki koristatakse alati kuiva ilmaga. Kõrvitsat koristades tuleb viljale külge jätta viljavars, sest varrega viljad säilivad paremini.

      Kindlasti tuleb jälgida, et koristuse käigus viljade koor vigastada ei saaks. Kui viljade transportimiseks kasutatakse käru, tuleb käru põhi katta pehme teki või muu pehme materjaliga.

      Koristatud kõrvitsaid ei soovitata mullast puhtaks pesta, vaid need tuleks lihtsalt lapiga kuivatada.

      Kõrvitsate maitseomadused paranevad seismisega. Kõige parem hoiukoht on toas seina ääres või riiulil, kus kõrvitsale saab tihti pilgu peale heita, et tabada ära hetk, mil kõrvits kipub muutuma plekiliseks. viljad võib panna ka kapi otsa, kuid kindlasti ei tohi neid sinna unustada: ühel hetkel võib kõrvits lihtsalt mädanema minna ja kokku vajuda!