Testamendid. Margaret Atwood

      Trükikoda OÜ Greif

      „Arvatakse, et igal naisel on üks ja seesama motiivide kogum, muidu on ta peletis.”

      „Kui me teineteisele otsa vaatame, siis ei näe me mitte ainult vihatud nägu, vaid vaatame ühtlasi ka peeglisse … Kas te ei tunne meis ära iseennast …?”

      „Vabadus on ränk koorem, suur ja kummaline raskus, mida vaimul kanda tuleb. […] See ei ole kingitus, mida saab kellelegi anda, vaid valik, mida tuleb teha, ning see valik võib olla raske.”

      I

      Ausammas

      Ardua Halli autograaf

      1

      Üksnes surnud inimestele on ausambad lubatud, kuid mulle püstitati see eluajal. Ma olen juba kivistunud.

      See ausammas oli väike tunnustusavaldus minu suure panuse eest, nagu ütles kiidukõne, mille tädi Vidala valjusti ette luges. Talle olid selle ülesande usaldanud meie ülemad ja ta polnud sellest kaugeltki vaimustatud. Ma tänasin teda nii tagasihoidlikult, kui suutsin, seejärel tõmbasin köit, mis vabastas mind katva palaka; see langes voogates maha, ja seal ma seisin. Ardua Hallis hurraa ei hüüta, kuid kostis vaikset käteplaginat. Ma langetasin kergelt noogutades pea.

      Mu ausammas on minust suurem, nagu kujud kipuvad olema, ja kujutab mind nooremana, saledamana ja treenitumana, kui ma juba mõnda aega olen olnud. Ma seisan sirgelt, õlad taga, huuled kindlasse, kuid heasoovlikku naeratusse kaardunud. Mu pilk on suunatud mingile kosmilisele viitepunktile, mis peaks esindama mu idealismi, mu kohkumatut pühendumust kohustustele, mu otsustavust kõigist takistustest hoolimata edasi liikuda. Mitte et taevas mu raidkujule kätte paistaks, kuna sammas on asetatud Ardua Halli ees kulgeva raja kõrvale puude ja põõsaste morni kobarasse. Meie, tädid, ei tohi olla liiga upsakad isegi mitte kivisse raiutuna.

      Minu vasakut kätt pigistab seitsme-kaheksa-aastane tüdruk, kes usaldava pilguga alt üles minu poole vaatab. Mu parem käsi puhkab minu kõrval kükitava naise pealael; tema juukseid katab loor, pilk on üles pööratud ilmega, millest võib lugeda kas argust või tänulikkust – see on üks meie teenijanna –, ja minu selja taga on üks mu pärlitüdruk, valmis misjonitööle minekuks. Minu vööl ripub taser. See relv meenutab mulle mu läbikukkumisi: oleksin ma edukam olnud, poleks mul sellist riistapuud tarvis läinud. Hääle veenvusest oleks piisanud.

      Skulptuurigrupina pole see kuigi õnnestunud: liiga üle kuhjatud. Ma oleksin eelistanud suuremat rõhuasetust iseendale. Kuid vähemasti näen ma vaimselt terve välja. Asjalugu võinuks vägagi hästi teisiti olla, sest vanaldasel naisskulptoril – tõsiusklikul, kes on nüüdseks lahkunud – oli kombeks oma kujudele harda innu märgiks pungis silmi meisterdada. Tema loodud büst tädi Helenast näeb välja nagu marutõbine, tädi Vidala oma nagu kilpnäärmehaige ja tädi Elizabethi oma ähvardaks justkui otsekohe lõhkeda.

      Kuju avamisel paistis skulptor närviline. Kas tema tõlgendus minust on küllalt meelitav? Kas ma kiidan selle heaks? Kas nähakse, et ma selle heaks kiidan? Ma mängisin mõttega kulmu kortsutada, kui palakas eemaldatakse, aga mõtlesin ümber: osavõtlikkust mul jagub. „Väga elutruu,” ütlesin.

      See oli üheksa aastat tagasi. Selle aja jooksul on ilmastik mu kuju räsinud: tuvid on mind kaunistanud, sammal on mu niiskematesse pragudesse kasvanud. Pühendunud on hakanud mu jalge ette ohvriande jätma: mune viljakuse kindlustamiseks, apelsine, viitamaks küpsele rasedusele, sarvesaiu, vihjates kuule. Ma jätan taignatooted tähelepanuta – tavaliselt on need vihmast niisked –, kuid pistan apelsinid taskusse. Apelsinid on nii kosutavad.

      Ma kirjutan neid ridu oma erapühamus Ardua Halli raamatukogus – ühes vähestest raamatukogudest, mis jäi alles pärast meie maad tabanud innukaid raamatupõletamisi. Mineviku räpased ja verised sõrmejäljed tuleb maha nühkida, et luua rikkumatu ruum moraalselt puhtale põlvkonnale, kes kindlasti ilmavalgust näeb. Selline on teooria.

      Kuid mõned neist veristest sõrmejälgedest oleme meie ise teinud ja neid pole nii lihtne maha nühkida. Aastate jooksul olen palju luid matnud; nüüd kavatsen need jälle üles kaevata – olgu või sinule õpetuseks, mu tundmatu lugeja. Kui sa loed, siis on vähemasti see käsikiri alles jäänud. Ehkki ma kujutan seda vahest ainult ette: võib-olla ei ole mul iial ühtegi lugejat. Vahest räägin üksnes seinale, mitmeski mõttes.

      Tänaseks piisab kirjatööst. Mu käsi teeb haiget, selg valutab ja igaõhtune tassitäis kuuma piima ootab mind. Ma peidan selle suletöö salakohta, vältides valvekaameraid – ma tean, kus need on, kuna panin need ise paika. Neist ettevaatusabinõudest hoolimata tean, millega ma riskin: kirjutamine võib olla ohtlik. Millised reetmised ja millised süüdistused võivad mind ees oodata? Ardua Hallis on palju selliseid, kellele meeldiks neile lehekülgedele käpp peale panna.

      Oodake, annan neile vaikselt nõu: asi läheb hullemaks.

      II

      HINNALINE ÕIS

      Tunnistaja selgituse üleskirjutis 369A

      2

      Te palusite mul rääkida, mis tunne oli Gileadis üles kasvada. Te ütlete, et see on abiks, ja ma tahan tõesti abiks olla. Ma kujutan ette, et te ootate üksnes õudusi, kuid tegelikult olid paljud lapsed Gileadis nagu mujalgi armastatud ja hellitatud ning paljud täiskasvanud olid Gileadis nagu mujalgi lahked, ent ekslikud.

      Loodetavasti meenutate ka, et me kõik tunneme mõningast igatsust igasuguse lahkuse järele, mida oleme lapsepõlves tunda saanud, ükskõik kui kummalised selle lapsepõlve elutingimused teistele ka ei tunduks. Ma olen teiega nõus, et Gilead peaks hääbuma – seal on liiga palju väärust, liiga palju valskust ja liiga palju seda, mis on Jumala kavatsustega kindlalt vastuolus –, kuid te peate andma mulle võimaluse taga nutta seda head, mis kaotsi läheb.

      Meie koolis oli roosa värv kevadeks ja suveks, ploomililla sügiseks ja talveks, valge erilisteks puhkudeks: püha- ja pidupäevadeks. Käsivarred kaetud, juuksed kaetud, enne viiendat eluaastat küündisid seelikud põlvini ja lõppesid hiljem kaks tolli pahkluust ülalpool, sest meeste kihud olid kohutavad ja neid kihusid pidi ohjeldama. Meesterahva silmad vilasid pidevalt siia-sinna nagu tiigrite silmad, need helgiheitjasilmad, mida pidi kaitsma meie ahvatleva ja õigupoolest pimestava väe eest – meie vormikate, kõhnade või jämedate jalgade eest, meie siredate, muhklike või vorstjate käsivarte eest, meie virsikutaolise või lapilise naha eest, meie läikivate säbrus juukselokkide, karuste salkus karvade või takuste sasiste patside eest – vahet pole. Millised ka polnud meie kehakuju ja näojooned, olime enese tahtmata lõksud ja ahvatlused, me olime süütud ja veatud põhjused, mis meie loomuse enese tõttu võisid mehi lihahimust joovastada, nii et nad

---

Скачать книгу